kolmapäev, 13. oktoober 2021

Eesti Maastiku Maraton 2021 - 25K

 Oma ca 50km/kuus jooksutreeningutega ei hakanud maratonidistantsi seekord valima. 25 tundus täpselt paras ja seda enam, et minu jaoks oli see ka raja parim osa. 

Võidukalt finišis :)

1:58,57 oli piisav, et see distants võita. 25km, 365tm, pulss avg 178




Puki mäest alla jõudes vaatasin selja taha ja üllatusena oli seal näha jälitaja. Üllatusena, sest peale teist joogipunkti tundus seljatagune paari/kolme minuti jagu tühi. Ju siis mu tempo oli piisavalt kukkunud ja konkurendil tõusnud. Nüüd hakkas õige kannatamine pihta. Olin küll üsna veendunud, et ta saab mu kätte, sest vahe oli maksimaalselt minut ja natuke alla 3 kilomeetri joosta. Kohe ma tempot tõstma ei hakanud kuna kogu distantsi olin olnud hädas kerge pistmisega paremas alakõhus. 
2 km lõpuni ja vahe oli veelgi kärisenud, tundsin juba kuidas minust teerulliga peagi üle sõidetakse.
Natuke üle kilomeetri ennem finišit on ajavõtumatt, kus oli meie vahe vähenenud 32 sekundi peale. Siit edasi oli aga suht sile tee kui välja arvata veel alevi tõus. See koht sai otsustavaks. Teadsin, et kui selle ära kestan ja vahe veel üle kümne sekundi on siis leian endas veel ühe käigu, et lõpus mitte alla anda. Nii ka läks ja finišisirgele tulles oli turvaline vahe sees ja sain rahulolevalt üle joone kulgeda :) Huhh.. oli see vast jooks. Lõpuks jäi mu edu teisena lõpetanud Oleg Ignatjevi ees 16 sekundit!

Need lõpu sündmused polnud ainukesed huvitavad hetked minu jaoks. Startisin jäneste grupis ja võtsin taktikaks joosta kaasa kiireima alustajaga nii kaua kui jaksab, et siis vastavalt olukorrale reageerida. Leiduski "jänes" esimeseks 10-ks kilomeetriks. Kohe stardis pani Ironman 70.3 finisher särki kandev Timur Fazõlov tempo peale. Esimene kilomeeter 3:52, teine ja kolmas 4:09, 4:08 edasi algasid singlid ja mäed. Algul tundus, et peagi pean ta eest ära laskma, sest tempo oli 25 kilomeetri läbimiseks minu jaoks natuke liiga kiire. Kui ca 10 kilomeetrit sai läbitud lasita mu mööda ja suureks üllatuseks hakkas hoopis ise maha jääma. Kasutasin hetke ära ja jooksin järgmised kilomeetrid vähe tempokamalt. Vahe konkurentidega muudkui kärises ja elu tundus ilus.

Kui juba 15 oli joostud siis hakkasid ka minu jaoks rasked hetked pihta. Ma polnud sel aastal nii pikka maad jooksnud ja see andis igas elemendis tunda. Aga ega mul muud teha ei olnud kui kannatada ja arutada peas iseendaga erinevate teemade üle. Mida aeg edasi seda enam surus peale mõte, et aitab küll enam ei jaksa aga see kuri deemon tuli vaigistada ja ikka jalg jala ette seada, et end võiduka finiši poole vedada.

Oli see vast jooks :)


laupäev, 25. september 2021

Jooks ümber Porkuni järvede 2021

 6,2km pikkune põhidistants minule, 2,4km pikkune noortejooks Mariliisile ja 300m tillujooks Mirellile. Kõlab nagu hea valik laupäevaseks sportlikuks jooksupäevaks ja oligi! 

Pakkisime hommikul fännklubi (Heddy ja neljakuused Sander ning Aaron) autosse, sest ka neile meeldib värskes õhus viibida ja tunnine sõit Porkunisse võis alata.

Jooksu start. Foto:erakogu

Erilisi pingeid endale peale ei pannud, sest peale Rakvere jooksu pole ajapuuduses saanud mitte ühtki jooksukilomeetrit läbida. Pilk peale stardinimekirjale andis eeldatavaks tulemuseks taaskord klassikalise 5-6 koha. Aga pole mõtet alla anda ja kui piisavalt kannatada siis kõik on võimalik!

Stardist liikusin liidritega koos minema ja ca poole kilomeetri pärast kui minust möödus Maido Hermsalu võtsin talle sappa. Nädal tagasi Rakveres 10km distantsil oli ta minust pea poolteist minutit kiirem. Mõtlesin, et kannatan kilomeetri ära ja siis vaatan, mis saab. Seier oli suhtkoht piirajas kuid otsustasin kannatada ka järgmise kilomeetri. Peale Maido Hermsalu oli meie pundis ka Janno Roosimets. Ca 3km peal kui rada keeras ära kruusale ja sealt metsavahele võttis Roosimets tempo tegemise enda peale ja üllatuslikult läks raskeks hoopis Hermsalul, kes tasapisi meiega vahe sisse lasi. 

Mingi hetk asusin ise tempot tegema. Kui juba 5 kilomeetrit oli joostud siis lootsin, et asi jääb lõpu peale. Oleks Roosimets ennem viimast tõusu, mis oli mõnisada meetrit ennem lõppu kiirendanud siis oleksin ilmselt maha jäänud. Kõik läks aga nii kui lootsin ja jõudes tõusu jalamile panin käigu põhja ja minu õnneks konkurent kaasa ei tulnud. Edasi oli vaja vaid natuke veel kannatada :D Sain hakkama ja rõõm kolmandast kohast oli meeletu! 

Porkuni meeste poodium.  Foto:erakogu

Sai sidrun tühjaks pigistatud :) Foto:erakogu

Mariliis N14 poodiumi kõrgeimal astmel! Foto:erakogu

Pisike jooksusõber Mirell Foto:erakogu










pühapäev, 19. september 2021

Rakvere Rahvajooks 2021

 Endalegi üllatuseks pole ma puhtal asfaltil 10 km jooksnudki. Ainus enamvähem tulemus on pärit mõne aasta taguselt Rakvere ööjooksu 10km talve eri jooksult, mis toimus aga lumisel ja jäisel rajal ehk erilist võrdlust ei kannata. Staadionil olen korra jooksund ajaks ka 37:00

300m finišini!

Ega ennem starti erilisi pingeid endale peale ei pannud - vorm pole kiita ja ega poldki midagi eriti oodata. Panin plaaniks läbida rada 39 minutiga ehk alla 4 min/km ikka jaksab. Jaksaski. :)
Paar esimest lasin kohe stardis eest ära ja võtsin sisse enda jaoks mugava tempo - nii vähemalt arvasin. 3:37,2 muidugi ei olnud jätkusuutlik! Lasin tempos veidike järele ja jätkasin ca 3:50 tempos kuni lõpuni. Ega mingeid erilisi arenguid kogu jooksu vältel ei toimunudki. Koht, kus olin esimese kilomeetri lõpus jäi ka finišiks. Selle väikse erinevusega, et ca kolmanda kilomeetri lõpuks oli varasem liider rajalt maha astunud ja staadionil möödus minust tagant tulnud konkurent.




38:21 andis 6.koha Tegin oma ära ja jäin pingutusega suures piirdes rahule. Tavapärane pistmine häiris kolmandast kilomeetrist alates ja hoidis hoogu veidi tagasi aga muus osas oli kõik super.

Jooksmiseni!




pühapäev, 12. september 2021

Battle For Life Humala 2021

 

Kindel esikoht lahingpaaride arvestuses! Foto:erakogu


Kuigi stardinimekirjaga tutvumine andis tulemuseks, et võib võtta rahulikult, siis nii ei läinud.

Juba stardis andis Sander mõista, et tuleb kohe käik peale lükata ja konkurendid maha raputada. Lisaks veel oli plaanis ka individuaali võitja aeg üle joosta. 

Egas siis midagi, stardist ees minema ja tempo peale. Vaevalt pool kilomeetrit oli joostud kui sai esimene ämber kolistatud. Ei saanud täpselt aru kuhu minema peab ja keerasime paremale valesti ära. Õnneks oli korraldaja kohe vastas ja suunas tagasi õigele rajale. Sellega aga olid jälitajad taas meil sabas. Siiski ei läinud kaua ja juba mõne takistuse järel oli vahe sees.

Peale paari kilomeetrit jooksmist sain aru, et täna pole minu päev. Jube raske oli - ilmselt väga pingeline töönädal oli kehast suure osa jõuvarusid ära võtnud. Siiski andsin endast parima ja rippusin Sanderi kannul. Takistused läbis ta minust palju kiiremini ja jooksuosadel proovisin oma aeglust kompenseerida.

Takistused olid ka muidugi mehised. Näiteks rehvi lohistamine enda järgi oli mitte mõned meetrid vaid ikka kaks pikka sirget. Rehvi vedamine tundus terve igavik, mullaämbriga tuli sealse väikse kaevanduse sees terve suur ring läbida. 2kg ketas peakohal samuti igavikuna tunduv distants ära teha. Aga kõik sai tehtud :)

Ekstreemseimaks takistuseks kujunes maaalune tunnel - kokku 460 meetrit maa all suhtkoht kottpimedas. Mõni küünal seal põles ja valguspulk hõõgus kuid ega neist kasu eriti ei olnud. Võis nii ootamatusse auku astuda kui pea raudtala otsa ära lüüa.  Lõpuosas oli ka lisaks natuke madalam kui põlvini vesi. Kuna tunnel oli maa all siis mõistagi vesi jääkülm. Minule see tähendas aga suht ruttu jala krampi kiskumist.

Aga lõppu ma jõudsin, ühes tükis ja rõõmsal meelel :)

Kõik eesmärgid said täidetud - lahingpaari võit 4 minutiga ja ka individuaali võitjat sai edestatud minutiga!

Järgmine nädalavahetus teen stardi Kosel, takistuskrossimiseni!

kolmapäev, 1. september 2021

Red Bull 400 Lahti 2021

 Kui miskit hakkab juhtuma ja tundub, et enam hullemaks minna ei saa siis tegelikult saab ikka küll!

Paar päeva ennem starti tundus, et kõik läheb plaanipäraselt siis päev ennem võistlust hakkas juhtuma.

Reedel tegin pooliku päeva tööl ja olin valmis asjad pakkima kui selgus, et pean hoopis lastehaigla emosse suunduma. Meie keskmine pesamuna oli pea ära löönud ja mõnda aega hiljem oksendanud. Kahtlustasime peapõrutust ja suundusimegi kontrolli. Esmane kontroll sellele ei viidanud ja jäime mõneks tunniks valve alla kuid kuna sama jama (oksendamine) jätkus siis paigutati meid 5h peale emosse saabumist haiglasse sisse. Kuna pidin sadamas olema hiljemalt 10 hommikul siis vaikselt juba leppisin olukorraga, et seekord jääb Lahtisse minemata. Väikse vangerdusega oli ka meeskond ja segatiim komplekteeritud ja minu osalemine määrava tähtsusega ei olnud.

Siis sain aga kõne tiimi liikmelt, et tema hommikune covid proov oli positiivne. Nüüd oli jama majas kuna nii palju asendusi meil ei olnud. Lapse tervis õnneks näitas paranemise märke ja kõik analüüsid olid korras. Arst kahtlustas halbade asjaolude kokkusattumust ja, et tegu võis olla hoopis mingi viirusega kuigi ükski proov seda ei kinnitanud. Hommikuks pidi pilt selge olema. Lükkasin siis igaks juhuks oma laevaaja 13:30 peale, et juhuks kui kõik laabub siis ikkagi lähen Soome.

Hommikul vaatas arst veelkord lapse üle ja andis rohelise tule koju minekuks. Kell aga lähenes juba keskpäevale ja läks ülikiireks. Tegin kõne abikaasale, kes pakis asjad ja tuli sadamasse, et võtta laps ja vahetada autod. Auto parklast lippasin sadamasse ja checkin lõpuni oli 10 minutit. Kuna olin aega muutnud siis automaatne check-in ei toiminud ja pidin minema kassa järjekorda, kus oli paar inimest järjekorras. Tik-tak-tik-tak aeg muudkui läks. Napilt sain siiski selle tehtud ja turvamees ütles anna nüüd kuuma kui tahad laeva jõuda. Pulss punasesse ja laeva peale, napilt aga kindlalt olin viimane, kes laeva sai. Sellega oli raskem osa möödas :D

Kuna mu eelmise päeva õhtusöögiks oli 2 snickersit ja banaan. Hommikuks kerge puder ja võileib, siis tundsin end päris kurnatuna ja otsustasin premeerida laeva buffet lauaga. Seda head ja paremat läks "kilode" kaupa sisse. Õnneks oli startideni veel piisavalt kaua aega. Ka pea hakkas ilmselt suurest pingelangusest valutama kuid tänu infoleti lahkele töötajale sai see tableti abil alistatud. 

Sadamast võttis mind Sander peale ja sõit Lahti poole võiski alata. Pool tundi ennem starti olin kohal. Number peale ja kerge soojendus ning asusingi individuaalvõistluse kvalifikatsiooni starti, kus kõlas juba tuttav 3..2..1..gooooo....


Kvalifikatsioonjooksu läbisin ideaalselt liialt pingutamata. Ega ma polnud kindel kas üldse finaalkoha vääriliselt suudan pingutada aga endalegi üllatuseks tuli see lihtsalt kätte.

Kogu energia sai suunatud seekord tiimi teise vahetusse. See oli koht kus pidin endast maksimumi välja pigistama. Enamvähem ka õnnestus - enda vahetuse andsin esimeste seas ära ja vahetuse läbimise kiirusega 29 sekundit võib igati rahul olla. Eelmiste päevade vintsutuste tulemusel vast jäi sekund kaks veel varuks aga selle saab realiseerida juba tuleval aastal! 

Edasi meil aga tuli kolmas vahetus, kus varumehena peale läinud Markol oli raske pähkel närida. Lõpumeetritel ta kangestus ja ajakaotus parimatele oli märkimisväärne. Selleks hetkeks oli selge, et tiitlit me sel korral ei kaitse.  Sander Kaur aga alla ei andnud ja tänu tema ülitugevale pingutusele saime siiski kolmanda koha kätte. :) Takkajärgi tuleb tõdeda, et taktikaliselt panime totaalselt puusse ja teistsuguse meeskonna järjestusega olnuks võit ilmselgelt võimalik kui mitte öelda selge. Vigadest tuleb õppida ja järgmisel aastal selliste lapsikute vigade taha asi ei tohi jääda.

Individuaali finaali läbisin aga rahulikult ja koht teises kümnes oli igati viimast aastat vaadates vääriline tulemus!



kolmapäev, 11. august 2021

Lauritsapäevajooks 2021

Kuigi lihasvalu ja väsimus oli Ironman 70.3 Tallinnast korralik siis otsustasin ikkagi starti minna. Poolraudmees ikkagi :D ,mis see siis ära ei ole - puhatud ka ju juba terve 1 päev.




Stardist läksin rahulikult minema ja plaan oli joosta kõik kilomeetrid alla 4 minuti. Esimene neist 3:42 - paljulubav aga mitte jätkusuutlik.   Lasin tempot veits alla ja teine tuli 3:51, kolmas juba 3:56. Lõpp on sellel rajal aga kergelt allamäge ja kuna jaksu oli (lihased aga tühjad, eriti reied) siis neljas 3:48 Siis hakkas tunduma, et äkki saan ees jooksnud Asko kätte ja lisasin tempot 3:30 ja lõpp tuli 3:07 tempoga.

Koht jäi siiski samaks ja kedagi kätte ei saanud ja keegi ka mööda ei läinud. Kohe peale finišit hakkasid lisaks reitele ka sääred valutama. Korralik pingutus ja üllatavalt hästi pidasin vastu :)


 


esmaspäev, 9. august 2021

Ironman 70.3 Tallinn

 Ma tegin selle ära 😊 ... yeeeaah 

Aeg 6:13:20 koht 633/815 lõpetaja seast.

Aga ega see koht mind ei morjenda - ma jõudsin finišisse ja see oli minu jaoks antud päeval arvestades ettevalmistust kõige olulisem. Suutsin end vaimselt kokku võtta ja vedasin oma keha nii hästi kui oskasin ja jaksasin punasele vaibale finišijoonest üle!

Aga siiski ka veits statistikat:

Ujumises olin tagant poolt 10 -s :D Seda nendest, kes ujumises üldse aja kirja said ja jätkasid.

Vahetusalades läks ka keskmisest kauem aega kuna kogemused puudusid ja võtsin rahulikult.

Ratas õnnestus juba vähe paremini aga kuna pole sellega pea aasta aega sõitnud siis ega väga ei jaksanud tempot hoida. 140 konkurenti jäid sellel osal siiski seljataha.

Mu täiesti ärakukkunud jooks aga andis lausa 334 koha. Aeg 1:55:39 ehk aeglasemini on raske joosta. Ju siis enamuse triatleetide jaoks on see nõrgim lüli trios.


Õnnelik särgi ja medaliomanik!



laupäev, 7. august 2021

Ironman 70.3 Tallinn 2021 päev ennem võitlust

 Juba aasta aega tagasi oleksin pidanud antud võistluse, tegelikult Ironman 70.3 Otepää finišis olema.  Nagu me kõik teame siis tuli viirus vahele ja kasutasin korraldaja võimalust startida aasta aega hiljem Tallinnas. Takkajärgi väga õige otsus ei olnud, sest tuhin läks üle ja ettevalmistus on pehmelt öeldes kehv.

2 nädalat tagasi avastasin, et Ironman on tulemas ja peaks mõned ettevalmistavad treeningud tegema. 

Esmalt ujumine: 


Selili, krooli, konna ja koera :D


Viimati olin vees 03.03.2020 kui ujusin basseinis 1,9km. Nüüd kaks nädalat ennem võistlust läksin Nelijärvele ja proovisin palju jaksan ujuda, tulemuseks ca 400m - mitte just eriti lubav. Järgmine päev võtsin oma neopreen vesti ka ja proovisin uuesti - 500m. Ok , mõistsin, et seis on hapu ja vajan kalipsot. 02.08 seadsingi sammud Pringstore poodi ja väga asjaliku müügisoovituse peale ostsin Zone3 Advance kalipso 249.- eest ära. Päev hiljem läksin taas ujuma ja tulemuseks 825m ca 14 minutiga. Jäi veel varu ka ja isegi pea julgesin paar korda vee alla panna. Loodan, et  Harkus suudan juba mõned meetrid ka päriselt ujuda.

Ratas: 

Viimati sõitsin maanteerattaga 30.05.2020 kui tegin 60km rattaringi. Maastikurattaga sai juuni algul tehtud läbi rattamatk, mis lõppes vigastusega.

Jooks:



Juuni algusest olen jooksnud 52km ja enamus sellest takistusjooksu võistlustel.

Nagu näha siis mitte just parim ettevalmistus, kuid lootus, et baasvastupidavuse pealt teen selle ära on olemas. Põhiküsimus on ujumine, sest ülejäänud saab ka tahtejõu pealt tehtud.

Elame näeme, ärevus on sees :)

kolmapäev, 9. juuni 2021

Rattamatk Ähijärve - Aegviidu - Peraküla vol 4

 Seekordne rattamatk - järjekorras juba seitsmes, viis meid Aegviidust - Perakülla. Viimaste aastate lihtsad marsruudid tõstsid meestes indu see läbi sõita vaid 2 päevaga, et teha Nõval lõpupidu ja siis värsketena koju tagasi suunduda. Olgu siinkohal mainitud, et Aegviidust Perakülla mööda matkarada on ca 200km ehk 100km päevas. 



Olin juba talvel end Vägilase sarja Narva etapile kirja pannud ja kuna see toimus matka nädalavahetusel pühapäeval, siis oli mul plaan laupäeva õhtul peale finišit suunduda koju ja sealt edasi juba Narva. Seetõttu, et vähegi värskem püsida tegin nädal varem oma selleaastase esimese rattasõidu just matkarajal läbides lõigu Aegviidust- Alaverre. Sõitsin esmalt Alaverre ja sealt Aegviitu ja tagasi. Ca 60km oli soojenduseks hea küll. 

Reedel saigi alustatud teistest hiljem ehk liitusin matkaseltskonnaga Alavere lõkkekohas. Õigemini mõned km hiljem kuna teised startisid Aegviidust planeeritust hiljem.  Selle asemel, et sääski sööta, keda on sel aastal erakordselt palju, asusin vaikselt teele. 

Lõik Aegviidu- Alavere oli väga hea ja kiire sõit kruusa ja metsateedel. See tekitas tunde, et tuleb kerge päev. Võin etteruttavalt ära öelda, et nii ei läinud. Peagi hakkas pihta tihe tihnik, mis sai jätku metsaväljaveo traktori ärasongitud teel.



Lõuna oli meil planeeritud Vikingite külas Tartu mnt ületuse juures. Lõuna kui selline sai aga planeeritud kella ühe asemel peetud alles poole nelja paiku pärastlõunal. Vägev seapraad, paar külma vaadiõlut ja maitsev magustoit tegi mind küll pea 30 euro võrra vaesemaks kuid vaim ja keha sai vajaliku kosutuse, et jätkata teekonda. Öömajani oli veel minna natuke alla poole päevasest distantsist







Tihti oli tunne, et enam hullemaks minna ei saa aga see oli petlik. Igatahes päeva lõpuni paremaks ei läinud :D RMK oli matkatee unarusse jätnud ja kilomeetrite kaupa oli lõike, kus rattaga sõita ei olnud võimalik. Kuigi rada kui selline oleks seda võimaldanud siis tuulemurrus langenud puud sundisid ratta seljast taas ja taas lahkuma ja käekõrval neid ületama. Kuna ka rattasõidu kogemust sel aastal vähe siis sai ka vähemalt 7 korda külg maha pandud erinevates nikerdamist vajavates kohtades. 





Esimese päeva lõpetasime Saku lähedal ja sain kokku täpselt 70km, puhtaks sõiduajaks 6h ehk 11,5km/h  Kell aga juba kaheksa õhtul. Pealegi oli meist üks mees alles rajal - nimelt sattus Ardol olema poja esimese klassi lõpetamine just matkapäeva hommikul ja seega sai startida alles kahe ajal päeval. Hea sõidutempo ja lihtsam ehk rattarada metsas ukerdamise asemel tähendas seda, et peagi oli ka tema kohal.

Tuleb tunnistada, et ega sel päeval midagi muud ei näinudki kui võsa, võsa ja veelkord võsa. Või siis vähemalt see osa jäi hästi meelde. Päeva üks tipphetk oli ka Kose-Uuemõisa poe ees olev kohalik vanahärra, kes oma eluloo meile rääkis ja viisakalt ootas, et kõik oma pudelid tühjendaks, et ta saaks lubada endale saadud taara eest ühe õlle. 

Saun oli super ja voodi pehme kuid korsten läbi ülemise korruse magamistoa ei tõotanud midagi head.  Juhtuski nii, et tuli magada põrgukuumuses , mida vürtsitas ühe mehe korralik norskamismürin. Kui lõpuks silmad kinni sai siis tegelikult miski väga ei seganudki. Ju siis olin piisavalt väsinud.

Matka teine päev viis meid Saku lähedalt Perakülla. Eelmise päeva lõpppunktist jäi veel sõita mööda rada 97 km.



Tihedam inimasustus ja mitmed asulad andsid lootust, et ehk seekordne päev möödub lihtsamalt. Kuna olin eelneval õhtul vara magama jäänud ja grillile ja tsillile ülemäära ei panustanud oli hommik helde ja päev tõotas tulla ilus. Meeleolu rikkus aga valus kurk ja tekkinud nohu. Ilmelt oli oma osa selle tugevusel ka eelmise päeva pidev vees ja mudas lonkimine. See aga oli pisiasi ja väikse turgutusega läks talutavaks.  Raja esimesed kilomeetrid möödusid mööda kõrget heina läbivat rada kuid mida edasi seda sõidetavamaks läks. Peagi ületasime juba korralikul kiirusel Pärnu maantee ja kilomeetrid kulusid kiirelt. 



Ega väga kuskil peatusi ei teinudki ja andsime aga minna. Esimene suurem nikerdamine leidis aset Rummu karjääri juures, kus oli ka mida vaadata. Tahtsime seal ka lõuna teha kuid pakuti vaid ettetellimisel grupimenüüd. Õnneks vaid mõned kilomeetrid eemal Padisel oli maantee ääres söögitare. Selline hea väljanägemisega söökla stiilis toitlustus. Võtsin seljanka, keefiri ja friikad salatiga. Maitseelamus jäi küll kordades eelmise päeva lõunale Vikingite külas alla kuid ega raha ka üle 6.- ei kulunud :D Õlu maksis 3,5.- kuid selleks ei tundnud mingit vajadust ja jätsin võtmata.






Kuigi ilm oli rattamatkaks ideaalne siis juba tuule jahenemisest oli aru saada, et tee viib merele aina lähemale.





Ca 15km ennem pika üle 800km matkatee lõppu juhtus aga midagi sellist mis oleks võinud olemata olla. Kiirus 33km/h soe tuul vastu siis kerge kiiruse langus 26km/h ja siis 0km/h kerge ragin, kummi kraabe mööda asfalti ja tunne, et nüüd on kõik selle matkaga. Mats ja maaühendus. Räigelt valus nii parem põlv kui käsi. Raisk, ei saa hästi liigutada, .. persse. Matkarada viis paremale kuid kuna nägin, et ei jõua ei hakanud keerama. Ardo, kes aga oli liikunud mu kõrvale arvas, et jõuan ja hakkas keerama kuid sai liiga hilja aru, et ei. Rattad jäid üksteise külge kinni ja kukkumine oli paratamatu. 

Esimene šokk üle elatud sai hakatud vigastusi analüüsima. Vaikselt hakkas siiski parem ja edasi oli vaja haavad veega puhastada ja proovida end liigutada, et veenduda luude ja liigeste korrasolust. Õnneks saime abi ka ühelt lahkelt noorelt perekonnalt, kes tõi haavapuhastus spraid, vatti ja hunniku plaastreid.




Kuna kõige hullem seis ei olnud siis sai võetud vastu otsus, et sõidame siiski lõppu ja sealt edasi Nõvale, kus saab peale pesu veel haavad üle puhastada. Põlve alla lõi mingi muna üles ja kuna oli valus seda liigutada, siis väntasin viimased u. 25km ühe jalaga. Lõplik vigastus oligi hulga marrastusi ja põlve ja õla põrutus.  Sundpuhkus aktiivsest tegevusest paariks nädalaks on ilmselt selle tulemus.

Villa Nõvas sai õhtul klaasid kokku löödud ja Ähijärve -Peraküla 820 kilomeetrine rattamatk pidulikult lõpetatud.



Vasakult: Tauno, Marko,  Ardo, Janar, Urmas ja mina



Jäänud on veel 615 kilomeetrine Penijõe - Aegviidu - Kauksi matkatee. Kas, kes ja millal selle ette võtavad näitab aeg! 

Matkmiseni



laupäev, 29. mai 2021

Viimsi trepijooks

 

Foto: Viimsi Sport



Mariliis naiste üldarvestuse 2 ja vanuseklassi võitja. Foto: Viimsi Sport






neljapäev, 20. mai 2021

Kohila 1500 ja 1000

Kahel järjestikusel kolmapäeval sai osaletud Kohila pikamaajooksusarja etappidel.


Nädal tagasi südasuvises õhtus oli jalg kerge ja lausa lust joosta. Kuna polnud eelnevalt eriti kiireid lõike  jooksnud siis piirajasse ei suutnudki minna. 4:43,65 Pulss avg 170, max 177 näitab, et aeroobne võimekus on hea :)



Nädal hiljem aga +10 kraadi ja kergelt tuuline. Jalg enam kerge ei olnud ja viimane treening jäi ka täpselt nädala taha. Jooks siiski suht ok ja aeg 2:57,01 Ega seekord mingeid ootuseid ei olnud ja kirjagi sai pandud 3h ennem starti. 




esmaspäev, 5. aprill 2021

Suusatalv 2020/21

 Ülisoojal sügisel tundus, et taaskord ei saa talvest asja. Eelnevad kaks aastat olid ju lumevaesed, millest eelmine praktiliselt lumetu. Aastad pole aga vennad ja külm ja lumi seekord saabusid. :)


Arenguruumi jätkub...

Suusahooaja avasin Kõrvemaal 13 detsembril, sealsel kunstlumerajal. Seejärel aga soojad ilmad jätkusid ja kahjuks jäi ära planeeritud suusareis Soome Tahkosse, kus oli 10 päeva jooksul plaan teha korralik hooajaeelne laager. Õnneks olid soomlased mõistlikud ja laager sai nihutatud aasta edasi.

Seega tuli leppida koduste oludega ja kuna meie pere lemmikkohas Jõulumäel oli kunstlumerada olemas, siis tegimegi seal esimese 4 päevase lume laagri. Jõuluperioodil sai külastatud ka Lõuna-Eesti kunstlumeradasid ja uue aasta algul veelkord Jõulumäel käidud. Sealt edasi aga avas taevataat lumekraanid ja kogu Eesti sai lumega kaetud :) 

Kodune piknik. Foto:erakogu

Suurima arengu on teinud viimastel aastatel Sportland Kõrvemaa - Matka- ja Suusakeskus. Terve talve jooksul hästi hooldatud keskuse rajad 1,5-24 km pikkuselt. Super töö ja jätkata!


Pea kogu talve olid pildilnähtavad olud Kõrvemaa 19km ringil. Foto:erakogu

Kuigi suusahooaja lõpetasin pmst 27.03 Valgehobusemäel, siis viimase piduliku sõidu tegin siiski sealsamas nädal hiljem ehk 03.04. 

Oli tore ja lumerohke talv parajate miinuskraadidega. 

Natuke statistikat:

Suusahooaeg algas 13.12.2020 ja lõppes 03.04.2021

Kokku 1800 kilomeetrit 122 tunniga, millest vabatehnikas 1350km ja klassikas 450km

Osalesin 4 suusamaratonil: 

Tamsalu 78. koht (stardinumber 298)

Alutaguse 105. koht (stardinumber 134) 

Tartu Maraton 250. koht (stardinumber 358)

Tallinn 61. koht (stardinumber 110)

Estoloppeti kokkuvõttes 54. koht 3669 punkti

Suusatamisele kulus ca 65000 kalorit, tõusumeetreid kogunes 16300, kesmine kiirus 14,5 km/h, keskmine pulss 135 ppm

esmaspäev, 22. märts 2021

Kõrvemaa suusamaraton 2021


Nagu teada on, siis mingit suusamaratoni kui sellist ju tegelikult ei toimunud. Haanja maratoni virtuaalsõit küll oli kuid seda Kõrvemaal teha oleks olnud imelik ja selle pärast Haanjasse sõita veel imelikum.

Mis maratonist ma siis jahun?

Kui midagi ei toimu siis tuleb see ise korraldada - sedapuhku iseendale!

Hea asi kogu selle halva asja juures on veel ka see, et distantsi ja stardiaja sain sedapuhku ise valida. 





Kahjuks mitmete tee- ja raudteeületuste tõttu sel rajal kunagi päris maratoni pidada ei saaks. Minu jaoks oleks see ideaalne rada!




laupäev, 6. märts 2021

Parim treening on võistlus!

Lähiajal ühtki kodumaist ega rahvusvahelist trepijooksu võistlust ei toimu. Hetke seisuga pole isegi kindel, et kogu aasta jooksul normaalne elu taastuks. Rääkimata siis veel reisimisest. Seega osalen taaskord võimalikult paljudel Eestis toimuvatel rahvaspordiüritustel.

Panin end kirja Kõrvemaa Neliküritusele ja ka Vägilase jooksude sarjale. Lisaks olen kirjas ka Ironman Tallinn 70.3 distantsil. Suvehooaja tippsündmuseks saab olema Red Bull 400 Lahtis augustis! Lisaks proovin terve suve jooksul osaleda võimalikult paljudel jooksuvõistlustel. 

Eelmisel suvel võtsin viiruse tõttu aja maha ja mingi periood tõmbasin spordi mõttes juhtme seinast, motivatsiooni lihtsalt ei olnud. Ära jäi nii trepijooksu EM kui MM. See-eest oli hea kodused tegemata tegemised ära teha. Kuigi ega kui elada maal majas siis tegevus ei lõppe eales.

Ettevalmistused suviseks perioodiks on täies hoos ja suusakilomeetreid ja tunde järjest koguneb. Viimased kolm kuud olen 90% ulatuses lihtsalt "põhja ladunud". Ega ma isegi jaanuaris ei uskunud, et üldse mõni suusamaratongi võiks toimuda. Õnneks siiski toimus ja mitte ainult Tartu Maraton vaid pea kogu Estoloppeti sari. Vajamineva nelja etapiga kuuest kogusin 3669 punkti ja sain 54. koha Kusjuures parim tulemus minu Estoloppeti ajaloos. 

Nüüd on käes ka aeg esimesteks tagasilöökideks. Nagu teada on siis ei toimu nii Haanja maraton kui ka Kõrvemaa maraton. Lisaks on edasi lükatud ka Haanja suusa 100, kus ma stardinimekirjas olen. Lootus püsib, et see saab 2 aprill siiski toimuma. Lumeolud selleks on ilmselt piisavad, ainus takistus on teadagi, mis. Ei virise ja annan hea meelega oma panuse, et olukord kiiremini taas kontrolli alla saada.

Ärajäänud Kõrvemaa suusamaraton ei ole siiski takistuseks see endale ise korraldada. Võttes aluseks aga pikema vaate siis mõistagi ma seda võistluskiirusel ei läbi. 



pühapäev, 28. veebruar 2021

Leitud prügi 26h peale maratoni!


Inspireerituna eelmise päeva ebameeldivast kogemusest ühe prügiloopijaga võtsin ette taastava sõidu maratonirajal. Kaasa sai võetud kilekott kuhu plaanisin kokku koguda kõik pakendid, mille leian. Nagu arvata võib siis 99% leitust oli pärit eelmisel päeval toimunud 23. Tallinna Suusamaratonist.



100 meetrit ennem ja pärast toitlustuspunkti oli kõik ilusti ära koristatud aga metsa vahel oli seis loodetust isegi hullem. Ükski leitud geelidest ei olnud tarbimata ehk kogemata maha kukkunud. Kindlasti ei leidnud ma 100% prügist üles kuna üsna palju oli rajal ka puuprahti ja kergemad pakendid võis ka tuul kaugemale metsa vahele viia.

Nagu milleks ja mille nimel see kõik toimub? 

Järgmisel aastal võin pakkuda koristusteenust 5.-/pakend. Huvilisi oleks ilmselt 0, sest lihtsam on niisama metsa vahele paotada ja loota, et keegi ei saa teada!

Ajuvaba :(

 

laupäev, 27. veebruar 2021

Tallinna Maraton 2021

 Tartu Maratoni hommikul alanud sula ja vihmasajud jätkusid kogu nädala. 

Allpool olevad Riigi Ilmateenistuse kodulehelt pärit lumekaardid näitavad ilmekalt, mis vähem kui nädalaga juhtunud on. Ülemine kaart pärineb küll veebruari algusest kuid Tartu Maratoni eelneval päeval oli pilt suht sarnane.





Õnneks on seis metsas ja suusaradadel siiski oluliselt parem. Teisipäeval tegin oma TM-ist haigele kerele väikse lõdvestussõidu Kõrvemaal. Sadas jäävihma ja libisemine tugeval ja siledal rajal oli erakordselt hea. Kui algul oli plaan teha üks maratoniring siis hea lippe tõttu tegin kaks. 40km kiirusega 17,9km/h keskmiseks ja seejuures näitas avg pulsiks vaid 114 bpm. Laskumised olid sellised, et igal pool asendit ei julgenudki kohe võtta kuna kiirused olid väiksemalgi laskumisel sinna 40+ km/h ja kurvides oli tegu, et püsti jääda. Ega ei oleks ette kujutanud, et maratonil samad olud oleks, sest siis oleks massis sõites ikka korralik "puntra-tants" käinud.

Kõrvemaa veebikaamera maratonipäeva hommikul.

Kõrvemaale sõites kuulasin Yle ralliraadiost kuidas Ott Tänak Arctic rallil järjekordse katsevõidu poole sõidab. Kolmanda katsevõidu järjest ta ka võttis ja see andis hea häälestuse ka enda sõiduks :) 

Number välja ja läksin tegin väikse soojenduse suuskadel. Stardini oli jäänud 40 minutit. Õnneks nii libe ei olnud kui teisipäeval kuid siiski rada oli väga heas seisus. Tõotas tulla kiire sõit. Ka võiduaega võis oodata viimaset aastate tugevaimat, sest stardis olid ka meie laskesuusastaarid Ermits, Ränkel ja Zahkna. Nagu arvata võis siis esikolmiku kohad nad hiljem omavahel ka ära jagasid, samas järjekorras, mis eelnevalt mainitud.

Stardinumber 110 sellel rajal väga hea ei ole kui tead, et võimed on valmis enamaks. Kuna see praktiliselt mu kodurada ja ka tõusumeetreid teistest maratonidest rohkem siis istub mulle väga hästi. Möödumisteks siin aga ülearu palju võimalusi ei ole - tihti tuleb jõuga ja trügides teha teed ettepoole. See aga lisab sõitu omajagu närvilisust.

Foto: Estoloppet



Startisin oma numbrile vastavas positsioonis ja olin esimestel kilomeetritel pigem tagasihoidlik, et säästa ennast kukkumistest ja võimalikest varustuse lõhkumistest. Sel aastal on õnnestunud trennis murda ühe suusakepi ja abikaasa sai jagu xiumi uisusuusast. Limiit on täis ja tahtsin tervena finišisse jõuda.  See ka õnnestus. 

Juba esimesel mäel oli kepimurdmise ohvriks langenud number 9 all sõitnud Rimo Timm. Sai küll kiirelt asenduse kuid sellega oli tema sõit heale kohale sisuliselt lõppenud. Ta hakkas küll kiirelt kohti parandama kuid peagi oli ta suusanina lumehanges ja mees ise käpuli maas. Seltskond kellest oli möödunud olid taas temast eespool. Jonni ta ei jätnud ja hüppas klassikasoonde ja "küttis" paaristõukeid raiudes ettepoole. Lõpuks jõudis ta 30-ndale kohale, see aga näitab kui raske on isegi top 10 meestel möödumine antud rajal. 

Ise proovisin möödumistel võimalikult vähe energiat kulutada kuigi see oli päris raske. Kuna rada on peas siis teadsin passida kohtadeni, kus rada natukenegi laiem ja annab suruda. Esimene võimalus selleks tekkis rajal ennem 3-nda km posti. Kahjuks oli ideaalne vaid sõidujälg ja möödumiseks tuli loota, et suusanina lumme kinni ei jääks. Ajapikku hakkas ka rida järjest pikemaks venima ja jõudes esimesse joogipunkti olin jõudnud ühele väiksemale grupile järgi. Jätsin joomata ja sain grupist mööda. 

Edasi oli laskumine rabasse ja siis sai mitmeid kilomeetreid lükata jalalt jalale kuna raja reljeef oli pigem kerge. Jõudes kaasikusse jõudsin järgi pea 20-ne pealisele grupile. Möödumine tundus ulmevaldkonda kuuluv kuna rada seal väga kitsas. Ei jäänud siis muud üle kui jääda sinna tiksuma. Peagi õnnestus aga mõned kohad parandada ja järgnevate tõusudega venis ka grupp juppideks.

Seal, kus näitab 8 km lõpuni (maratoni lõpuni oli 27) jõudsin taas ühele osale sellest grupist järele.
"Viimaseks vaguniks" oli seal nr 71 Jaanus Kütson, kes sõitis selg sirgu ehk oli näha, et tal on kerge. Samas ei temal ega kellegi teisel eespool ei tundunud kiiret olevat. Kuidagi hädaga möödusin temast ja veel mõnest konkurendist kuid peagi lõpetasin suusanina lumes ja põlved maas ning taas pidin võtma sisse viimase koha. Johhaidii mõtlesin, tempo oli veniv aga mööda ei saa! Siinkohal ma konkurentide koha pealt ei virise. Kõik õige - ole mees ja raiu mööda või kui ei jaksa siis tiksu sabas. Muidugi pole vaja ka nutta kui vahepeal väikseks kepiraginaks läheb - võistlus ikkagi.

Passisingi siis seal sabas ja puhkasin. Ennem 5 kilomeetri märki seal kus pikk lauge tõus hüppasin klassikaratta ja hakkasin "kühveldama". Poolest rongist sain mööda ja rivistusin viisakalt rivvi tagasi. Siis tuli aga teine toitlustuspunkt ja olin sunnitud taaskord sellest mööduma ilma joomata. Sain rivist mööda ja andsin kohe ka "hagu" ,et keegi ei saaks tuulde haakida. Peaaegu õnnestuski - peale minu oli veel paar meest õiget hetke oodanud. Peagi möödus minust nr 126 Kaspar Kaasla ja tegi vist sama taktikat ehk nii kui möödus tegi ka mõned kiiremad liigutused ja tõmbas minuga vahe sisse. Üks mööduja oli veel nr 107 "Keda Kotib" - sellest juba peagi lähemalt.

Esimese ringi lõpus. Foto: Estoloppet



Esimene ring möödus ajaga 54:46 ja kohaks 71.  Ees silmapiiril olid vaid kaks varasemat möödujat ja seljataga haigutas juba paraja vahega tühjus. Koha mõttes suurt tõusu enam oodata ei olnud kui vähemalt sai teha oma sõitu. Hoidsin kerge varuga tempot peal ja teise ringi kolmanda kilomeetri paiku hakkas lisaks nr 107-le ees paistma ka paar väiksema numbriga sõitjat. Tühjal väljal metsa vahel otsustas nr 107 geeli tarbida ja olles selle enda sisse ajanud viskas pakendi suure kaarega metsa poole. Ääretult nõme käitumine ja otsustasin talle öelda, mida sellest arvan. Siiski oli ta minust ca 100 meetrit eespool ja liikus päris korraliku tempoga. Jõudsin juba leppida, et ok las olla. 

Ennem joogipunkti sai paar konkurenti "alla neelatud" ja ühtlasi ka oma esimene ja viimane jook selle sõidu jooksul tarbitud. Ka ühe koffeiini geeli võtsin seal punktis sisse. Pakend läks nõuetekohaselt prügialasse. Laskudes rabast läbi ja jõudes taas metsa vahele otsustas nr 107 Veikko Savvest taaskord toituda, selleks mitte ettenähtus kohas ja pakend oli taas teel metsa. Võtsin hoo maha ja küsisin, et kas on raske endaga kaasa võetud ainete pakendid kaasa võtta ja panna sinna, kus on selleks ettenähtud koht. See peale sain vihase sõnumi osaliseks, et "keda kotib". Ise on ta M50 klassi mees, kes sõidab kohtadele esisaja teises pooles ja peaks olema noorematele eeskujuks, käitub kui teismeline jõmpsikas - häbi!

Rohkem ma teda ei näinud ja keskendusin oma sõidule. Enesetunne oli hea ja hoidsin hoogu üleval. Peagi jõudsin järgi kolmesele grupile, mida vedas vapralt nr 25 Merilin Jürissaar. Näha oli, et neil on raske ja libisesin kohe mööda ja eest ära. Järgnevatel tõusudel midagi huvitavat ei juhtunud ja meeldiv üllatus oli see, et mingeid hädasid veel ei olnud. Pikal tõusul 5 km märgi juures tuli selg ees vastu endine kahevõistleja nr 49 Karl-August Tiirmaa. Ilmselgelt oli ta distantsi esimesel poolel üle pingutanud. 

Viimasesse toitlustuspunkti tulin liiga suure hooga sisse ja sain küll topsi näppude vahele kuid joogist oli see hoo tõttu tühi. Ebaõnn missugune aga pole hullu, sest ka trennis ma eriti ei joo ja keha on sellega harjunud. 

4 km ennem lõppu paistsid eest  nr 66 Aivo Kaljumäe ja nr 112 Timmo Tammemäe. Tõusudel, mis hakkasid 3 km ennem finišit panin tempo põhja ja kui poole mäe peal oli veel tunda, et keegi proovib järgi tulla siis mäe otsas oli vahe ikkagi minu kasuks sees. Siis kerge laskumine ja algas raja suurim tõus. Taaskord paistsid eest seljad ja motiveerisid mind silmist sädemeid välja löövat tempot arendama. Mäe otsas olingi meestel järgi ja möödusin esimesel võimalusel ja proovisin vaatamata põhjas olevast pulsist kohe vahe sisse tõmmata. Üks mees pudenes selja tagant kuid nr 35 Tanel Levkoi võttis väljakutse vastu. Laskumisel Kõrvemaa keskuse põhiradadel sai natuke puhatud kuid mees selja taga oli kindlalt löögivalmis. Viimased tõusud võtsin veel nii teravalt kui sel hetkel suutsin kuid sellest Tanel Levkoi vastu ei piisanud. Jõudes keskuse juurde näitas ta lauge maa 100 meetrisel lõigul kuidas sõitma peab ja arvestatav vahe oligi sisse kärisenud. Selja taga oli aga tühjus ja sain viimast 400 meetrit juba vähe rahulikumas tempos nautida. 

Meeldiv on tõdeda, et esimese ja teise ringi aeg kukkus mul võrreldes konkurentidega vähem ära. Rada muutus teisel ringil selgelt aeglasemaks. See näitab, et reservi veel oleks :)




Suusad: Rossignol S3 (Swix puhastus, Rex sinine krunt, Swix Marathon HF, Maplus FP4 hot, Rex Hydrex geel, lineaarne 1,0mm struktuur). Libises päris hästi, eriti olen rahul, et tõusudel ja lahtises lumes töötas suusk suurepäraselt. Pikematel laskumistel libises mõni veel paremini aga üldjoontes väga hea.

Maratoni rada ja korraldus olid vaadates olusid suurepärased! 
Konkurendid olid teravad ja Estoloppeti sari minu jaoks selleks aastaks lõppenud. 

Suusatamiseni!






teisipäev, 23. veebruar 2021

47. Tartu Maraton 2021

Erakorraline aasta, erakorralised olud! 

Lisaks viirusele lisas vürtsi ka ilm. Just öösel vastu maratoni toimus ilma järsk soojenemine ja lisaks sellele ka sademed, sedapuhku lund.



Pildil valikus olnud libisemismäärded. Välja valituks osutus Swix cleaner, LF sinine, HF marathon ja FP4 Hot 0-3. Struktuuriks valisin lineaarse 1,0mm. Suurem peavalu oli aga suuskade pidama saamine. Suusaks valisin Rossignol C3 kliistrisuusa, mille alla läks vedel Rex krunt ja sinna peale väga õhuke kiht Rex kuldset kliistrit. Etteruttavalt võib öelda, et see kliistri kiht oleks pidanud olema vähemalt topeltpaks. Kartsin, et juhtub nagu Alutagusel, kus suusad liiga hästi pidasid ja seetõttu panin seekord kliistrit liiga õhukeselt. 




Vaatamata sellele, et justkui on palju trenni tehtud ei ole see suusavorm siiski selline kui lootsin. Nii Tamsalu kui Alutaguse tulemused võtsid optimismi oma ühe eesmärgi ehk 100 sekka jõudmise osas tublisti maha! Seda isegi olukorras, kus välismaalased praktiliselt puuduvad. Üle-eelmine ehk 45. Tartu Maraton kui saavutasin oma parima ehk 138 koha olin eestlastest 90-es. 

Hommikul kui Tehvandile jõudsime proovis sõber Marko tõusul suusad (sama kombo, mis mul) üle ja ütles, et käib kah. Tund hiljem stardis kui suusad alla panin siis selgus, et seis on ohtlik. Kohapeal suuska alla vajutades tundsin, et ei pea vist - ei pidanudki! Aga libises see eest väga hästi.

Esimesel tõusul, kus sai klassikasammu sõita selgus tõsiasi, et ikka üldse ei pea. Minu jaoks tähendas see aga seda, et maraton tuleb läbida kasutades maksimaalselt oma nõrkusi ehk ülakeha. Kuigi peas oli teadmine, et ilmselt lõppeb maraton minu jaoks Kuutses ehk poolel maal siis läksin ikkagi julgelt peale. Tõusudel kangutasin paaris või jooksin mööda lund radadest väljas. Mitte just eriti ökonoomne liikumisviis kuid, mis mul muud üle jäi kui käed ei jaksa.

Hädalisi oli rajal teisigi - kellel ei pidanud, kellel ei libisenud ja oli ka neid, kes pidid lausa suusad jalast võtma, et suusa alla kogunenud "pakid" eemaldada. Selles valguses ma katastroofilises seisus ei olnud, kuid siiski ka ei midagi head.

Startisin oma grupi peast ehk umbes 300-ndalt stardikohalt. Proovisin hoida külma närvi ja mitte liigselt rapsida. Laskumised oli nagu lust, sest suusk "jooksis" hästi ja keegi selga ei libisenud. Strateegia oli kiirelt kuid mitte liigse jõukuluga kohti parandada, et siis mingi hetk võtta koht sisse mõnes väiksemas rongis ja seal lõpuni tiksuda. Matu tp-ks olin tõusnud 159 kohale. Veel raske ei olnud ja tundus, et äkki kestan seekord kuidagi ära. Kuutsesse jõudes, kui oli juba omajagu tõuse seljataga ja neid tuli võtta endale mitte harjumuspärase rapsimisega hakkas silmis sädemeid lendama. Sain aru, et kardetu saab tõeks ja siit edasi saan vaid allapoole kukkuda. 

Päris alla andmine ei tulnud kordagi mõttesse. Pigem andis jõudu kannatuseks see, et vast õnnestub järgmiseks maratoniks vähemalt stardigruppi parandada. Palult läbi sõites võtsin sisse oma kaasa võetud magneesiumi ampulli. Vasak käsi ja kõhulihas hakkas ilmutama krampide saabumist. Tore küll, mõtlesin endamisi. Päris nõme tunne on lasta järjekordne rong endast mööda ja leppida olukorraga, et midagi pole teha. Finišisirgel minu õnneks selja tagant kedagi ohustamas ei olnud ja sain rahus nautida oma 10-nda Tartu Maratoni viimast sadat meetrit :) 


 


10 Tartu Maratoni tehtud ja kuldmärk auga välja teenitud! 

Järgmise kümneni!