Oma ca 50km/kuus jooksutreeningutega ei hakanud maratonidistantsi seekord valima. 25 tundus täpselt paras ja seda enam, et minu jaoks oli see ka raja parim osa.
kolmapäev, 13. oktoober 2021
Eesti Maastiku Maraton 2021 - 25K
pühapäev, 3. oktoober 2021
Valgehobusemäe tipu vallutamine ja Albu sügisjooks 2021
Äraütlemata meeldiv võistluspäev :) Hommikul Valgehobusemäele sõites poleks uskunudki , et suudan kahel võistlusel järjest poodiumil olla. Oma osa oli muidugi sügisjooksu mitu grammi nõrgem koosseis võrreldes mullusega kuid kaotajad on need, kes starti ei tule.
Tipu vallutusel erilisi ootusi ei olnud peale selle, et joosta paremini kui tagasi võistlustulle astunud Rando. Sander Kauri võidus ja rajarekordis 1:21 ma ei kahelnudki ja samuti oli minust antud distantsil juba stardinimekirja vaadates tugevam Kristjan Roosvald. Võrreldes eelmise aastaga muutuski vaid võitja ja ülejäänud 2 kohta jäid samaks. Mulle sobis, lõpetasin ajaga 1:31, mis oli 2 sekundit parem kui mullu - pole paha! Naiste arvestuses tegi puhta töö Mariliis, kes viis ka rajarekordi alla 2 minuti - 1:59, Lisettel õnnestus oma mullust kolmandat kohta kaitsta.
laupäev, 25. september 2021
Jooks ümber Porkuni järvede 2021
6,2km pikkune põhidistants minule, 2,4km pikkune noortejooks Mariliisile ja 300m tillujooks Mirellile. Kõlab nagu hea valik laupäevaseks sportlikuks jooksupäevaks ja oligi!
Pakkisime hommikul fännklubi (Heddy ja neljakuused Sander ning Aaron) autosse, sest ka neile meeldib värskes õhus viibida ja tunnine sõit Porkunisse võis alata.
Erilisi pingeid endale peale ei pannud, sest peale Rakvere jooksu pole ajapuuduses saanud mitte ühtki jooksukilomeetrit läbida. Pilk peale stardinimekirjale andis eeldatavaks tulemuseks taaskord klassikalise 5-6 koha. Aga pole mõtet alla anda ja kui piisavalt kannatada siis kõik on võimalik!
Stardist liikusin liidritega koos minema ja ca poole kilomeetri pärast kui minust möödus Maido Hermsalu võtsin talle sappa. Nädal tagasi Rakveres 10km distantsil oli ta minust pea poolteist minutit kiirem. Mõtlesin, et kannatan kilomeetri ära ja siis vaatan, mis saab. Seier oli suhtkoht piirajas kuid otsustasin kannatada ka järgmise kilomeetri. Peale Maido Hermsalu oli meie pundis ka Janno Roosimets. Ca 3km peal kui rada keeras ära kruusale ja sealt metsavahele võttis Roosimets tempo tegemise enda peale ja üllatuslikult läks raskeks hoopis Hermsalul, kes tasapisi meiega vahe sisse lasi.
Mingi hetk asusin ise tempot tegema. Kui juba 5 kilomeetrit oli joostud siis lootsin, et asi jääb lõpu peale. Oleks Roosimets ennem viimast tõusu, mis oli mõnisada meetrit ennem lõppu kiirendanud siis oleksin ilmselt maha jäänud. Kõik läks aga nii kui lootsin ja jõudes tõusu jalamile panin käigu põhja ja minu õnneks konkurent kaasa ei tulnud. Edasi oli vaja vaid natuke veel kannatada :D Sain hakkama ja rõõm kolmandast kohast oli meeletu!
pühapäev, 19. september 2021
Rakvere Rahvajooks 2021
Endalegi üllatuseks pole ma puhtal asfaltil 10 km jooksnudki. Ainus enamvähem tulemus on pärit mõne aasta taguselt Rakvere ööjooksu 10km talve eri jooksult, mis toimus aga lumisel ja jäisel rajal ehk erilist võrdlust ei kannata. Staadionil olen korra jooksund ajaks ka 37:00
pühapäev, 12. september 2021
Battle For Life Humala 2021
Kuigi stardinimekirjaga tutvumine andis tulemuseks, et võib võtta rahulikult, siis nii ei läinud.
Juba stardis andis Sander mõista, et tuleb kohe käik peale lükata ja konkurendid maha raputada. Lisaks veel oli plaanis ka individuaali võitja aeg üle joosta.
Egas siis midagi, stardist ees minema ja tempo peale. Vaevalt pool kilomeetrit oli joostud kui sai esimene ämber kolistatud. Ei saanud täpselt aru kuhu minema peab ja keerasime paremale valesti ära. Õnneks oli korraldaja kohe vastas ja suunas tagasi õigele rajale. Sellega aga olid jälitajad taas meil sabas. Siiski ei läinud kaua ja juba mõne takistuse järel oli vahe sees.
Peale paari kilomeetrit jooksmist sain aru, et täna pole minu päev. Jube raske oli - ilmselt väga pingeline töönädal oli kehast suure osa jõuvarusid ära võtnud. Siiski andsin endast parima ja rippusin Sanderi kannul. Takistused läbis ta minust palju kiiremini ja jooksuosadel proovisin oma aeglust kompenseerida.
Takistused olid ka muidugi mehised. Näiteks rehvi lohistamine enda järgi oli mitte mõned meetrid vaid ikka kaks pikka sirget. Rehvi vedamine tundus terve igavik, mullaämbriga tuli sealse väikse kaevanduse sees terve suur ring läbida. 2kg ketas peakohal samuti igavikuna tunduv distants ära teha. Aga kõik sai tehtud :)
Ekstreemseimaks takistuseks kujunes maaalune tunnel - kokku 460 meetrit maa all suhtkoht kottpimedas. Mõni küünal seal põles ja valguspulk hõõgus kuid ega neist kasu eriti ei olnud. Võis nii ootamatusse auku astuda kui pea raudtala otsa ära lüüa. Lõpuosas oli ka lisaks natuke madalam kui põlvini vesi. Kuna tunnel oli maa all siis mõistagi vesi jääkülm. Minule see tähendas aga suht ruttu jala krampi kiskumist.
Aga lõppu ma jõudsin, ühes tükis ja rõõmsal meelel :)
Kõik eesmärgid said täidetud - lahingpaari võit 4 minutiga ja ka individuaali võitjat sai edestatud minutiga!
Järgmine nädalavahetus teen stardi Kosel, takistuskrossimiseni!
kolmapäev, 1. september 2021
Red Bull 400 Lahti 2021
Kui miskit hakkab juhtuma ja tundub, et enam hullemaks minna ei saa siis tegelikult saab ikka küll!
Paar päeva ennem starti tundus, et kõik läheb plaanipäraselt siis päev ennem võistlust hakkas juhtuma.
Reedel tegin pooliku päeva tööl ja olin valmis asjad pakkima kui selgus, et pean hoopis lastehaigla emosse suunduma. Meie keskmine pesamuna oli pea ära löönud ja mõnda aega hiljem oksendanud. Kahtlustasime peapõrutust ja suundusimegi kontrolli. Esmane kontroll sellele ei viidanud ja jäime mõneks tunniks valve alla kuid kuna sama jama (oksendamine) jätkus siis paigutati meid 5h peale emosse saabumist haiglasse sisse. Kuna pidin sadamas olema hiljemalt 10 hommikul siis vaikselt juba leppisin olukorraga, et seekord jääb Lahtisse minemata. Väikse vangerdusega oli ka meeskond ja segatiim komplekteeritud ja minu osalemine määrava tähtsusega ei olnud.
Siis sain aga kõne tiimi liikmelt, et tema hommikune covid proov oli positiivne. Nüüd oli jama majas kuna nii palju asendusi meil ei olnud. Lapse tervis õnneks näitas paranemise märke ja kõik analüüsid olid korras. Arst kahtlustas halbade asjaolude kokkusattumust ja, et tegu võis olla hoopis mingi viirusega kuigi ükski proov seda ei kinnitanud. Hommikuks pidi pilt selge olema. Lükkasin siis igaks juhuks oma laevaaja 13:30 peale, et juhuks kui kõik laabub siis ikkagi lähen Soome.
Hommikul vaatas arst veelkord lapse üle ja andis rohelise tule koju minekuks. Kell aga lähenes juba keskpäevale ja läks ülikiireks. Tegin kõne abikaasale, kes pakis asjad ja tuli sadamasse, et võtta laps ja vahetada autod. Auto parklast lippasin sadamasse ja checkin lõpuni oli 10 minutit. Kuna olin aega muutnud siis automaatne check-in ei toiminud ja pidin minema kassa järjekorda, kus oli paar inimest järjekorras. Tik-tak-tik-tak aeg muudkui läks. Napilt sain siiski selle tehtud ja turvamees ütles anna nüüd kuuma kui tahad laeva jõuda. Pulss punasesse ja laeva peale, napilt aga kindlalt olin viimane, kes laeva sai. Sellega oli raskem osa möödas :D
Kuna mu eelmise päeva õhtusöögiks oli 2 snickersit ja banaan. Hommikuks kerge puder ja võileib, siis tundsin end päris kurnatuna ja otsustasin premeerida laeva buffet lauaga. Seda head ja paremat läks "kilode" kaupa sisse. Õnneks oli startideni veel piisavalt kaua aega. Ka pea hakkas ilmselt suurest pingelangusest valutama kuid tänu infoleti lahkele töötajale sai see tableti abil alistatud.
Sadamast võttis mind Sander peale ja sõit Lahti poole võiski alata. Pool tundi ennem starti olin kohal. Number peale ja kerge soojendus ning asusingi individuaalvõistluse kvalifikatsiooni starti, kus kõlas juba tuttav 3..2..1..gooooo....
Kvalifikatsioonjooksu läbisin ideaalselt liialt pingutamata. Ega ma polnud kindel kas üldse finaalkoha vääriliselt suudan pingutada aga endalegi üllatuseks tuli see lihtsalt kätte.
Kogu energia sai suunatud seekord tiimi teise vahetusse. See oli koht kus pidin endast maksimumi välja pigistama. Enamvähem ka õnnestus - enda vahetuse andsin esimeste seas ära ja vahetuse läbimise kiirusega 29 sekundit võib igati rahul olla. Eelmiste päevade vintsutuste tulemusel vast jäi sekund kaks veel varuks aga selle saab realiseerida juba tuleval aastal!
Edasi meil aga tuli kolmas vahetus, kus varumehena peale läinud Markol oli raske pähkel närida. Lõpumeetritel ta kangestus ja ajakaotus parimatele oli märkimisväärne. Selleks hetkeks oli selge, et tiitlit me sel korral ei kaitse. Sander Kaur aga alla ei andnud ja tänu tema ülitugevale pingutusele saime siiski kolmanda koha kätte. :) Takkajärgi tuleb tõdeda, et taktikaliselt panime totaalselt puusse ja teistsuguse meeskonna järjestusega olnuks võit ilmselgelt võimalik kui mitte öelda selge. Vigadest tuleb õppida ja järgmisel aastal selliste lapsikute vigade taha asi ei tohi jääda.
Individuaali finaali läbisin aga rahulikult ja koht teises kümnes oli igati viimast aastat vaadates vääriline tulemus!
kolmapäev, 11. august 2021
Lauritsapäevajooks 2021
Kuigi lihasvalu ja väsimus oli Ironman 70.3 Tallinnast korralik siis otsustasin ikkagi starti minna. Poolraudmees ikkagi :D ,mis see siis ära ei ole - puhatud ka ju juba terve 1 päev.
Stardist läksin rahulikult minema ja plaan oli joosta kõik kilomeetrid alla 4 minuti. Esimene neist 3:42 - paljulubav aga mitte jätkusuutlik. Lasin tempot veits alla ja teine tuli 3:51, kolmas juba 3:56. Lõpp on sellel rajal aga kergelt allamäge ja kuna jaksu oli (lihased aga tühjad, eriti reied) siis neljas 3:48 Siis hakkas tunduma, et äkki saan ees jooksnud Asko kätte ja lisasin tempot 3:30 ja lõpp tuli 3:07 tempoga.
Koht jäi siiski samaks ja kedagi kätte ei saanud ja keegi ka mööda ei läinud. Kohe peale finišit hakkasid lisaks reitele ka sääred valutama. Korralik pingutus ja üllatavalt hästi pidasin vastu :)
esmaspäev, 9. august 2021
Ironman 70.3 Tallinn
Ma tegin selle ära 😊 ... yeeeaah
Aeg 6:13:20 koht 633/815 lõpetaja seast.
Aga ega see koht mind ei morjenda - ma jõudsin finišisse ja see oli minu jaoks antud päeval arvestades ettevalmistust kõige olulisem. Suutsin end vaimselt kokku võtta ja vedasin oma keha nii hästi kui oskasin ja jaksasin punasele vaibale finišijoonest üle!
Aga siiski ka veits statistikat:
Ujumises olin tagant poolt 10 -s :D Seda nendest, kes ujumises üldse aja kirja said ja jätkasid.
Vahetusalades läks ka keskmisest kauem aega kuna kogemused puudusid ja võtsin rahulikult.
Ratas õnnestus juba vähe paremini aga kuna pole sellega pea aasta aega sõitnud siis ega väga ei jaksanud tempot hoida. 140 konkurenti jäid sellel osal siiski seljataha.
Mu täiesti ärakukkunud jooks aga andis lausa 334 koha. Aeg 1:55:39 ehk aeglasemini on raske joosta. Ju siis enamuse triatleetide jaoks on see nõrgim lüli trios.
laupäev, 7. august 2021
Ironman 70.3 Tallinn 2021 päev ennem võitlust
Juba aasta aega tagasi oleksin pidanud antud võistluse, tegelikult Ironman 70.3 Otepää finišis olema. Nagu me kõik teame siis tuli viirus vahele ja kasutasin korraldaja võimalust startida aasta aega hiljem Tallinnas. Takkajärgi väga õige otsus ei olnud, sest tuhin läks üle ja ettevalmistus on pehmelt öeldes kehv.
2 nädalat tagasi avastasin, et Ironman on tulemas ja peaks mõned ettevalmistavad treeningud tegema.
Esmalt ujumine:
Viimati olin vees 03.03.2020 kui ujusin basseinis 1,9km. Nüüd kaks nädalat ennem võistlust läksin Nelijärvele ja proovisin palju jaksan ujuda, tulemuseks ca 400m - mitte just eriti lubav. Järgmine päev võtsin oma neopreen vesti ka ja proovisin uuesti - 500m. Ok , mõistsin, et seis on hapu ja vajan kalipsot. 02.08 seadsingi sammud Pringstore poodi ja väga asjaliku müügisoovituse peale ostsin Zone3 Advance kalipso 249.- eest ära. Päev hiljem läksin taas ujuma ja tulemuseks 825m ca 14 minutiga. Jäi veel varu ka ja isegi pea julgesin paar korda vee alla panna. Loodan, et Harkus suudan juba mõned meetrid ka päriselt ujuda.
Ratas:
Viimati sõitsin maanteerattaga 30.05.2020 kui tegin 60km rattaringi. Maastikurattaga sai juuni algul tehtud läbi rattamatk, mis lõppes vigastusega.
Jooks:
Juuni algusest olen jooksnud 52km ja enamus sellest takistusjooksu võistlustel.
Nagu näha siis mitte just parim ettevalmistus, kuid lootus, et baasvastupidavuse pealt teen selle ära on olemas. Põhiküsimus on ujumine, sest ülejäänud saab ka tahtejõu pealt tehtud.
Elame näeme, ärevus on sees :)
kolmapäev, 9. juuni 2021
Rattamatk Ähijärve - Aegviidu - Peraküla vol 4
Seekordne rattamatk - järjekorras juba seitsmes, viis meid Aegviidust - Perakülla. Viimaste aastate lihtsad marsruudid tõstsid meestes indu see läbi sõita vaid 2 päevaga, et teha Nõval lõpupidu ja siis värsketena koju tagasi suunduda. Olgu siinkohal mainitud, et Aegviidust Perakülla mööda matkarada on ca 200km ehk 100km päevas.
Olin juba talvel end Vägilase sarja Narva etapile kirja pannud ja kuna see toimus matka nädalavahetusel pühapäeval, siis oli mul plaan laupäeva õhtul peale finišit suunduda koju ja sealt edasi juba Narva. Seetõttu, et vähegi värskem püsida tegin nädal varem oma selleaastase esimese rattasõidu just matkarajal läbides lõigu Aegviidust- Alaverre. Sõitsin esmalt Alaverre ja sealt Aegviitu ja tagasi. Ca 60km oli soojenduseks hea küll.
Reedel saigi alustatud teistest hiljem ehk liitusin matkaseltskonnaga Alavere lõkkekohas. Õigemini mõned km hiljem kuna teised startisid Aegviidust planeeritust hiljem. Selle asemel, et sääski sööta, keda on sel aastal erakordselt palju, asusin vaikselt teele.
Lõik Aegviidu- Alavere oli väga hea ja kiire sõit kruusa ja metsateedel. See tekitas tunde, et tuleb kerge päev. Võin etteruttavalt ära öelda, et nii ei läinud. Peagi hakkas pihta tihe tihnik, mis sai jätku metsaväljaveo traktori ärasongitud teel.
Lõuna oli meil planeeritud Vikingite külas Tartu mnt ületuse juures. Lõuna kui selline sai aga planeeritud kella ühe asemel peetud alles poole nelja paiku pärastlõunal. Vägev seapraad, paar külma vaadiõlut ja maitsev magustoit tegi mind küll pea 30 euro võrra vaesemaks kuid vaim ja keha sai vajaliku kosutuse, et jätkata teekonda. Öömajani oli veel minna natuke alla poole päevasest distantsist
Tihti oli tunne, et enam hullemaks minna ei saa aga see oli petlik. Igatahes päeva lõpuni paremaks ei läinud :D RMK oli matkatee unarusse jätnud ja kilomeetrite kaupa oli lõike, kus rattaga sõita ei olnud võimalik. Kuigi rada kui selline oleks seda võimaldanud siis tuulemurrus langenud puud sundisid ratta seljast taas ja taas lahkuma ja käekõrval neid ületama. Kuna ka rattasõidu kogemust sel aastal vähe siis sai ka vähemalt 7 korda külg maha pandud erinevates nikerdamist vajavates kohtades.
Esimese päeva lõpetasime Saku lähedal ja sain kokku täpselt 70km, puhtaks sõiduajaks 6h ehk 11,5km/h Kell aga juba kaheksa õhtul. Pealegi oli meist üks mees alles rajal - nimelt sattus Ardol olema poja esimese klassi lõpetamine just matkapäeva hommikul ja seega sai startida alles kahe ajal päeval. Hea sõidutempo ja lihtsam ehk rattarada metsas ukerdamise asemel tähendas seda, et peagi oli ka tema kohal.
Tuleb tunnistada, et ega sel päeval midagi muud ei näinudki kui võsa, võsa ja veelkord võsa. Või siis vähemalt see osa jäi hästi meelde. Päeva üks tipphetk oli ka Kose-Uuemõisa poe ees olev kohalik vanahärra, kes oma eluloo meile rääkis ja viisakalt ootas, et kõik oma pudelid tühjendaks, et ta saaks lubada endale saadud taara eest ühe õlle.
Saun oli super ja voodi pehme kuid korsten läbi ülemise korruse magamistoa ei tõotanud midagi head. Juhtuski nii, et tuli magada põrgukuumuses , mida vürtsitas ühe mehe korralik norskamismürin. Kui lõpuks silmad kinni sai siis tegelikult miski väga ei seganudki. Ju siis olin piisavalt väsinud.
Matka teine päev viis meid Saku lähedalt Perakülla. Eelmise päeva lõpppunktist jäi veel sõita mööda rada 97 km.
Tihedam inimasustus ja mitmed asulad andsid lootust, et ehk seekordne päev möödub lihtsamalt. Kuna olin eelneval õhtul vara magama jäänud ja grillile ja tsillile ülemäära ei panustanud oli hommik helde ja päev tõotas tulla ilus. Meeleolu rikkus aga valus kurk ja tekkinud nohu. Ilmelt oli oma osa selle tugevusel ka eelmise päeva pidev vees ja mudas lonkimine. See aga oli pisiasi ja väikse turgutusega läks talutavaks. Raja esimesed kilomeetrid möödusid mööda kõrget heina läbivat rada kuid mida edasi seda sõidetavamaks läks. Peagi ületasime juba korralikul kiirusel Pärnu maantee ja kilomeetrid kulusid kiirelt.
Ega väga kuskil peatusi ei teinudki ja andsime aga minna. Esimene suurem nikerdamine leidis aset Rummu karjääri juures, kus oli ka mida vaadata. Tahtsime seal ka lõuna teha kuid pakuti vaid ettetellimisel grupimenüüd. Õnneks vaid mõned kilomeetrid eemal Padisel oli maantee ääres söögitare. Selline hea väljanägemisega söökla stiilis toitlustus. Võtsin seljanka, keefiri ja friikad salatiga. Maitseelamus jäi küll kordades eelmise päeva lõunale Vikingite külas alla kuid ega raha ka üle 6.- ei kulunud :D Õlu maksis 3,5.- kuid selleks ei tundnud mingit vajadust ja jätsin võtmata.
Kuigi ilm oli rattamatkaks ideaalne siis juba tuule jahenemisest oli aru saada, et tee viib merele aina lähemale.
laupäev, 29. mai 2021
neljapäev, 20. mai 2021
Kohila 1500 ja 1000
Kahel järjestikusel kolmapäeval sai osaletud Kohila pikamaajooksusarja etappidel.
Nädal tagasi südasuvises õhtus oli jalg kerge ja lausa lust joosta. Kuna polnud eelnevalt eriti kiireid lõike jooksnud siis piirajasse ei suutnudki minna. 4:43,65 Pulss avg 170, max 177 näitab, et aeroobne võimekus on hea :)
esmaspäev, 5. aprill 2021
Suusatalv 2020/21
Ülisoojal sügisel tundus, et taaskord ei saa talvest asja. Eelnevad kaks aastat olid ju lumevaesed, millest eelmine praktiliselt lumetu. Aastad pole aga vennad ja külm ja lumi seekord saabusid. :)
Suusahooaja avasin Kõrvemaal 13 detsembril, sealsel kunstlumerajal. Seejärel aga soojad ilmad jätkusid ja kahjuks jäi ära planeeritud suusareis Soome Tahkosse, kus oli 10 päeva jooksul plaan teha korralik hooajaeelne laager. Õnneks olid soomlased mõistlikud ja laager sai nihutatud aasta edasi.
Seega tuli leppida koduste oludega ja kuna meie pere lemmikkohas Jõulumäel oli kunstlumerada olemas, siis tegimegi seal esimese 4 päevase lume laagri. Jõuluperioodil sai külastatud ka Lõuna-Eesti kunstlumeradasid ja uue aasta algul veelkord Jõulumäel käidud. Sealt edasi aga avas taevataat lumekraanid ja kogu Eesti sai lumega kaetud :)
Suurima arengu on teinud viimastel aastatel Sportland Kõrvemaa - Matka- ja Suusakeskus. Terve talve jooksul hästi hooldatud keskuse rajad 1,5-24 km pikkuselt. Super töö ja jätkata!
Kuigi suusahooaja lõpetasin pmst 27.03 Valgehobusemäel, siis viimase piduliku sõidu tegin siiski sealsamas nädal hiljem ehk 03.04.
Oli tore ja lumerohke talv parajate miinuskraadidega.
Natuke statistikat:
Suusahooaeg algas 13.12.2020 ja lõppes 03.04.2021
Kokku 1800 kilomeetrit 122 tunniga, millest vabatehnikas 1350km ja klassikas 450km
Osalesin 4 suusamaratonil:
Tamsalu 78. koht (stardinumber 298)
Alutaguse 105. koht (stardinumber 134)
Tartu Maraton 250. koht (stardinumber 358)
Tallinn 61. koht (stardinumber 110)
Estoloppeti kokkuvõttes 54. koht 3669 punkti
Suusatamisele kulus ca 65000 kalorit, tõusumeetreid kogunes 16300, kesmine kiirus 14,5 km/h, keskmine pulss 135 ppm
esmaspäev, 22. märts 2021
Kõrvemaa suusamaraton 2021
Nagu teada on, siis mingit suusamaratoni kui sellist ju tegelikult ei toimunud. Haanja maratoni virtuaalsõit küll oli kuid seda Kõrvemaal teha oleks olnud imelik ja selle pärast Haanjasse sõita veel imelikum.
Mis maratonist ma siis jahun?
Kui midagi ei toimu siis tuleb see ise korraldada - sedapuhku iseendale!
Hea asi kogu selle halva asja juures on veel ka see, et distantsi ja stardiaja sain sedapuhku ise valida.
laupäev, 6. märts 2021
Parim treening on võistlus!
Lähiajal ühtki kodumaist ega rahvusvahelist trepijooksu võistlust ei toimu. Hetke seisuga pole isegi kindel, et kogu aasta jooksul normaalne elu taastuks. Rääkimata siis veel reisimisest. Seega osalen taaskord võimalikult paljudel Eestis toimuvatel rahvaspordiüritustel.
Panin end kirja Kõrvemaa Neliküritusele ja ka Vägilase jooksude sarjale. Lisaks olen kirjas ka Ironman Tallinn 70.3 distantsil. Suvehooaja tippsündmuseks saab olema Red Bull 400 Lahtis augustis! Lisaks proovin terve suve jooksul osaleda võimalikult paljudel jooksuvõistlustel.
Eelmisel suvel võtsin viiruse tõttu aja maha ja mingi periood tõmbasin spordi mõttes juhtme seinast, motivatsiooni lihtsalt ei olnud. Ära jäi nii trepijooksu EM kui MM. See-eest oli hea kodused tegemata tegemised ära teha. Kuigi ega kui elada maal majas siis tegevus ei lõppe eales.
Ettevalmistused suviseks perioodiks on täies hoos ja suusakilomeetreid ja tunde järjest koguneb. Viimased kolm kuud olen 90% ulatuses lihtsalt "põhja ladunud". Ega ma isegi jaanuaris ei uskunud, et üldse mõni suusamaratongi võiks toimuda. Õnneks siiski toimus ja mitte ainult Tartu Maraton vaid pea kogu Estoloppeti sari. Vajamineva nelja etapiga kuuest kogusin 3669 punkti ja sain 54. koha Kusjuures parim tulemus minu Estoloppeti ajaloos.
Nüüd on käes ka aeg esimesteks tagasilöökideks. Nagu teada on siis ei toimu nii Haanja maraton kui ka Kõrvemaa maraton. Lisaks on edasi lükatud ka Haanja suusa 100, kus ma stardinimekirjas olen. Lootus püsib, et see saab 2 aprill siiski toimuma. Lumeolud selleks on ilmselt piisavad, ainus takistus on teadagi, mis. Ei virise ja annan hea meelega oma panuse, et olukord kiiremini taas kontrolli alla saada.
Ärajäänud Kõrvemaa suusamaraton ei ole siiski takistuseks see endale ise korraldada. Võttes aluseks aga pikema vaate siis mõistagi ma seda võistluskiirusel ei läbi.
pühapäev, 28. veebruar 2021
Leitud prügi 26h peale maratoni!
laupäev, 27. veebruar 2021
Tallinna Maraton 2021
Tartu Maratoni hommikul alanud sula ja vihmasajud jätkusid kogu nädala.
Allpool olevad Riigi Ilmateenistuse kodulehelt pärit lumekaardid näitavad ilmekalt, mis vähem kui nädalaga juhtunud on. Ülemine kaart pärineb küll veebruari algusest kuid Tartu Maratoni eelneval päeval oli pilt suht sarnane.
teisipäev, 23. veebruar 2021
47. Tartu Maraton 2021
Erakorraline aasta, erakorralised olud!
Lisaks viirusele lisas vürtsi ka ilm. Just öösel vastu maratoni toimus ilma järsk soojenemine ja lisaks sellele ka sademed, sedapuhku lund.
Vaatamata sellele, et justkui on palju trenni tehtud ei ole see suusavorm siiski selline kui lootsin. Nii Tamsalu kui Alutaguse tulemused võtsid optimismi oma ühe eesmärgi ehk 100 sekka jõudmise osas tublisti maha! Seda isegi olukorras, kus välismaalased praktiliselt puuduvad. Üle-eelmine ehk 45. Tartu Maraton kui saavutasin oma parima ehk 138 koha olin eestlastest 90-es.
Hommikul kui Tehvandile jõudsime proovis sõber Marko tõusul suusad (sama kombo, mis mul) üle ja ütles, et käib kah. Tund hiljem stardis kui suusad alla panin siis selgus, et seis on ohtlik. Kohapeal suuska alla vajutades tundsin, et ei pea vist - ei pidanudki! Aga libises see eest väga hästi.
Esimesel tõusul, kus sai klassikasammu sõita selgus tõsiasi, et ikka üldse ei pea. Minu jaoks tähendas see aga seda, et maraton tuleb läbida kasutades maksimaalselt oma nõrkusi ehk ülakeha. Kuigi peas oli teadmine, et ilmselt lõppeb maraton minu jaoks Kuutses ehk poolel maal siis läksin ikkagi julgelt peale. Tõusudel kangutasin paaris või jooksin mööda lund radadest väljas. Mitte just eriti ökonoomne liikumisviis kuid, mis mul muud üle jäi kui käed ei jaksa.
Hädalisi oli rajal teisigi - kellel ei pidanud, kellel ei libisenud ja oli ka neid, kes pidid lausa suusad jalast võtma, et suusa alla kogunenud "pakid" eemaldada. Selles valguses ma katastroofilises seisus ei olnud, kuid siiski ka ei midagi head.
Startisin oma grupi peast ehk umbes 300-ndalt stardikohalt. Proovisin hoida külma närvi ja mitte liigselt rapsida. Laskumised oli nagu lust, sest suusk "jooksis" hästi ja keegi selga ei libisenud. Strateegia oli kiirelt kuid mitte liigse jõukuluga kohti parandada, et siis mingi hetk võtta koht sisse mõnes väiksemas rongis ja seal lõpuni tiksuda. Matu tp-ks olin tõusnud 159 kohale. Veel raske ei olnud ja tundus, et äkki kestan seekord kuidagi ära. Kuutsesse jõudes, kui oli juba omajagu tõuse seljataga ja neid tuli võtta endale mitte harjumuspärase rapsimisega hakkas silmis sädemeid lendama. Sain aru, et kardetu saab tõeks ja siit edasi saan vaid allapoole kukkuda.
Päris alla andmine ei tulnud kordagi mõttesse. Pigem andis jõudu kannatuseks see, et vast õnnestub järgmiseks maratoniks vähemalt stardigruppi parandada. Palult läbi sõites võtsin sisse oma kaasa võetud magneesiumi ampulli. Vasak käsi ja kõhulihas hakkas ilmutama krampide saabumist. Tore küll, mõtlesin endamisi. Päris nõme tunne on lasta järjekordne rong endast mööda ja leppida olukorraga, et midagi pole teha. Finišisirgel minu õnneks selja tagant kedagi ohustamas ei olnud ja sain rahus nautida oma 10-nda Tartu Maratoni viimast sadat meetrit :)
Järgmise kümneni!