Seekordne rattamatk - järjekorras juba seitsmes, viis meid Aegviidust - Perakülla. Viimaste aastate lihtsad marsruudid tõstsid meestes indu see läbi sõita vaid 2 päevaga, et teha Nõval lõpupidu ja siis värsketena koju tagasi suunduda. Olgu siinkohal mainitud, et Aegviidust Perakülla mööda matkarada on ca 200km ehk 100km päevas.
Olin juba talvel end Vägilase sarja Narva etapile kirja pannud ja kuna see toimus matka nädalavahetusel pühapäeval, siis oli mul plaan laupäeva õhtul peale finišit suunduda koju ja sealt edasi juba Narva. Seetõttu, et vähegi värskem püsida tegin nädal varem oma selleaastase esimese rattasõidu just matkarajal läbides lõigu Aegviidust- Alaverre. Sõitsin esmalt Alaverre ja sealt Aegviitu ja tagasi. Ca 60km oli soojenduseks hea küll.
Reedel saigi alustatud teistest hiljem ehk liitusin matkaseltskonnaga Alavere lõkkekohas. Õigemini mõned km hiljem kuna teised startisid Aegviidust planeeritust hiljem. Selle asemel, et sääski sööta, keda on sel aastal erakordselt palju, asusin vaikselt teele.
Lõik Aegviidu- Alavere oli väga hea ja kiire sõit kruusa ja metsateedel. See tekitas tunde, et tuleb kerge päev. Võin etteruttavalt ära öelda, et nii ei läinud. Peagi hakkas pihta tihe tihnik, mis sai jätku metsaväljaveo traktori ärasongitud teel.
Lõuna oli meil planeeritud Vikingite külas Tartu mnt ületuse juures. Lõuna kui selline sai aga planeeritud kella ühe asemel peetud alles poole nelja paiku pärastlõunal. Vägev seapraad, paar külma vaadiõlut ja maitsev magustoit tegi mind küll pea 30 euro võrra vaesemaks kuid vaim ja keha sai vajaliku kosutuse, et jätkata teekonda. Öömajani oli veel minna natuke alla poole päevasest distantsist
Tihti oli tunne, et enam hullemaks minna ei saa aga see oli petlik. Igatahes päeva lõpuni paremaks ei läinud :D RMK oli matkatee unarusse jätnud ja kilomeetrite kaupa oli lõike, kus rattaga sõita ei olnud võimalik. Kuigi rada kui selline oleks seda võimaldanud siis tuulemurrus langenud puud sundisid ratta seljast taas ja taas lahkuma ja käekõrval neid ületama. Kuna ka rattasõidu kogemust sel aastal vähe siis sai ka vähemalt 7 korda külg maha pandud erinevates nikerdamist vajavates kohtades.
Esimese päeva lõpetasime Saku lähedal ja sain kokku täpselt 70km, puhtaks sõiduajaks 6h ehk 11,5km/h Kell aga juba kaheksa õhtul. Pealegi oli meist üks mees alles rajal - nimelt sattus Ardol olema poja esimese klassi lõpetamine just matkapäeva hommikul ja seega sai startida alles kahe ajal päeval. Hea sõidutempo ja lihtsam ehk rattarada metsas ukerdamise asemel tähendas seda, et peagi oli ka tema kohal.
Tuleb tunnistada, et ega sel päeval midagi muud ei näinudki kui võsa, võsa ja veelkord võsa. Või siis vähemalt see osa jäi hästi meelde. Päeva üks tipphetk oli ka Kose-Uuemõisa poe ees olev kohalik vanahärra, kes oma eluloo meile rääkis ja viisakalt ootas, et kõik oma pudelid tühjendaks, et ta saaks lubada endale saadud taara eest ühe õlle.
Saun oli super ja voodi pehme kuid korsten läbi ülemise korruse magamistoa ei tõotanud midagi head. Juhtuski nii, et tuli magada põrgukuumuses , mida vürtsitas ühe mehe korralik norskamismürin. Kui lõpuks silmad kinni sai siis tegelikult miski väga ei seganudki. Ju siis olin piisavalt väsinud.
Matka teine päev viis meid Saku lähedalt Perakülla. Eelmise päeva lõpppunktist jäi veel sõita mööda rada 97 km.
Tihedam inimasustus ja mitmed asulad andsid lootust, et ehk seekordne päev möödub lihtsamalt. Kuna olin eelneval õhtul vara magama jäänud ja grillile ja tsillile ülemäära ei panustanud oli hommik helde ja päev tõotas tulla ilus. Meeleolu rikkus aga valus kurk ja tekkinud nohu. Ilmelt oli oma osa selle tugevusel ka eelmise päeva pidev vees ja mudas lonkimine. See aga oli pisiasi ja väikse turgutusega läks talutavaks. Raja esimesed kilomeetrid möödusid mööda kõrget heina läbivat rada kuid mida edasi seda sõidetavamaks läks. Peagi ületasime juba korralikul kiirusel Pärnu maantee ja kilomeetrid kulusid kiirelt.
Ega väga kuskil peatusi ei teinudki ja andsime aga minna. Esimene suurem nikerdamine leidis aset Rummu karjääri juures, kus oli ka mida vaadata. Tahtsime seal ka lõuna teha kuid pakuti vaid ettetellimisel grupimenüüd. Õnneks vaid mõned kilomeetrid eemal Padisel oli maantee ääres söögitare. Selline hea väljanägemisega söökla stiilis toitlustus. Võtsin seljanka, keefiri ja friikad salatiga. Maitseelamus jäi küll kordades eelmise päeva lõunale Vikingite külas alla kuid ega raha ka üle 6.- ei kulunud :D Õlu maksis 3,5.- kuid selleks ei tundnud mingit vajadust ja jätsin võtmata.
Kuigi ilm oli rattamatkaks ideaalne siis juba tuule jahenemisest oli aru saada, et tee viib merele aina lähemale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar