neljapäev, 29. detsember 2016

Aasta 2016 numbrites


Aasta 2016 on peagi läbi saamas ja hea teha sellest väike ülevaade.

Treeningtunde kogunes kogu aasta peale 299 (aasta varem 245)
Suusatamist 123h 1700km
Jooksmist  68h 625km
Ratast 31h 538km
Ujumist 11h 25km
Trepijooksu  20h ca 18 km tõusu vertikaalis
Ülejäänud jõuharjutused, trenazöör, kepikõnd jne 46h

Enim treeningtunde tuli märtsis 43 ja kõige vähem mais 2,5

Keskmine pulss 135
Maksimum pulss 191
VO2Max 59

Pikim päeva jooksul läbitud distants oli 110km kajakil, milleks kulus 19h 35min. Ka suusal sai 100km kätte kuid seda märksa kiiremalt ehk 5h 19min.

Pikimaks jooksudistantsiks tuli seekord 37,6 km, mille läbisin Libahundi rogainil.

Aasta jooksul sai teletorni trepist 110 korda üles joostud.
Kogutõus aasta jooksul 45km (eelmine aasta 16km) sellest 19km suusatades, 18km trepijooksus, 8km jooksust.

Kokku sai osaletud 38 erineval spordivõistlusel. Nendest 13 trepi- või tõusujooksu, 7 suusavõistlust, 4 rattavõistlust, 5 lühemat jooksu, 3 poolmaratoni, 3 rogaini, 2 lühikest triatloni, 1 aerutamine ja teatemaraton.

Edukaimad olid muidugi trepi- ja tõusujooksud, kus õnnestus koguda 6 võitu, millest tähtsaim Teletorni trepijooksu oma. Kahel korral sain 2 koha ja korra 3-nda.

Suusatamise säravaim hetk oli Harju MV 10km distantsi 3 koht. Samuti võib rahule jääda ka Haanja 100 5 kohaga ja ka Finlandian hiihto vaba 63. kohaga.

Jooksuvõistlustest õnnestus korrata Saku trail run 8km distantsi võitu. Samuti olin rahul Albu sügisjooksul saadud 3 kohaga, kus rohkete tõusudega raja pikkuseks 9,2km.

Poolmaratonidest õnnestus teha head tulemused nii Rakveres, kus sai joostud isiklik rekord 1:25:22 kui ka sügisene Pääsküla raba poolmaraton, kus rekordilähedase tulemusega õnnestus see ära võita.

Sai uuendatud oma jooksurekordeid:
1km  3:02,8
5km  18:13
21,1km 1:25:22


Statistika koostamine käis carminconnecti ja exceli koostöös.


Sihikindlalt edasi. Foto: Arno Mikkor

Soovid, soovid, soovid... Foto: Erkki Viljarand
Järgmisel aastal jätkan spordi harrastamist ilmselt veel suuremas mahus kui siiani ja loodetavasti saavad endale seatud eesmärgid täidetud. Kõigest lähemat aga uuel aastal.

Head vana aasta lõppu ja parimat lähenevat uut kõigile!





pühapäev, 18. detsember 2016

Koostegemise rõõm!

Aastas kord see päev kätte tuleb kui on Vana aasta jooksu raames võimalus sõpradel kokku tulla ja teha üks teatemaraton. Igaühel tuleb katta 8,42km pikkune jooksuring Rocca al Mare kooli ümber asuval kergliiklusteel, Taaskord oli ka ilmataat armuline ja pakkus suhtkoht normaalse jooksuilma välja - vähe libe küll oli kohati kuid ei midagi hullu.

Kui ma kuu aega tagasi teatasin tiimile, et sel aastal jookseme aja alla 3:10 siis reaktsioon sellele oli valdavalt, et ei ole võimalik! Elus on aga kõik võimalik ja kui ennast kokku võtta siis saab tehtud küll. Olgu siinkohal mainitud, et eelmine aasta jooksime aja 3:30 siis seekord 3:08:15, mis andis 86 lõpetanud võistkonna seas 21 koha. Tehtud sai see tänu heale meeskonnatööle ja vaimule, kus kõik andsid endast parima. Taolisi jooksuvõistlusi võiks tegelikult olla veel, kasvõi lühema distantsiga.


Jah, me saime hakkama! Tiim 200-ga vasakult Urmas, Rauno, Marko, Hannes ja Kaur.



Kui me jooksmas olime käisid päkapikud ja panid kasti õlut auto pagasiruumi! :)
Järelikult oli teada, et saame hakkama.

Kui Nike panustab maailmarekordi parandamisele alla 2h siis innustatuna sellest võiksime meie järgmine aasta joosta aja 2:59,59 Selleks tuleb aga jalad kõhu alt välja võtta ja jooksma minna.













neljapäev, 8. detsember 2016

Ka seitsme tunni mehest võib asja saada...

Järgnevalt väike ülevaade kuidas on toimunud minu senine areng läbi suusatamise vaatepunkti.
Võib öelda, et alustasin treeningutega 2009 aastal olles 25 aastane. Eelnev sporditaust mul puudus kuid vastupidavusalade jaoks olid head eeldused olemas. Selleks ajaks olid suuremad pidutsemised peetud, püsisuhtes ja õnnelik kahe tütre isa - ideaalne aeg alustada spordi tegemist! Sai alustatud tasa ja targu suusatamisega - muud alad lihtsalt ei meeldinud ja ka töö soosis pigem talviseid tegevusi. Esmatutvuse Tartu maratoniga tegin juba küll 2005 -ndal aastal kuid sellest võiks kunagi lausa pikema loo kirjutada. Lühidalt otsustasin hea sõbraga, et läheks ja teeks - tegimegi, kuid väga valusa hinnaga. Nagu allpool näha siis päris mitu aastat ei tahtnud suusatamisest mitte midagi kuulda :)

2005 a. TM lõpetajamedal. 


Tulemused ja areng läbi aastate: TM(Tartu maraton)
2005 - Esmane maraton mitte mingi trenni pealt:            TM 6h 50min  - täielik õudukas :) 2234 koht
Varustus sai laenutatud ja määrimisest ei teadnud midagi.
2009 - Sai nauditud melu ja rõõmsalt sõidetud:               TM 6h 2min                               2893 koht
Talve lõpuks sai 500km kokku kuid enamus peale maratoni. Siitpeale tekkis ka armastus suusatamise vastu.
2010 - Suusaoskus paranes ja koormuste tõusu najal       TM 4h 52min                           1316 koht
Hooajaga kogunes 900km
2011 - Aastane areng taas korralik:                                   TM 4h 9min                         1031 koht
1600km suusatamist. Üle kahe tunnised suusaotsad oli juba normaalsus.
2012 - Estoloppetil saja piiri lähedale jõudmine.              TM 3h 48min                           538 koht
Kehv talveilm tõi vaid 1200km. Tahe teha sporti ka muul ajal kui talvel lisas tegevustesse nii jooksmise kui ka ujumise.
2013 - Läbi valu ja vere.                                                    TM 3h 24min                         369 koht
Alutagusel sai kukutud ja mingi roidevaheline põletik vms asi saadud. Avaldus see teravas valus rinnus kui ennast liigutada. Tartu maratonist mitteosalemine ei tulnud aga kõne allagi. Valuvaigistid sisse ja starti. Veri läks aga vedelaks ja finishis avastasin, et nina ja number on verd täis. Meditsiinipersonal korjas mu aga otsejoones med telki ja tegi ekg - õnneks kõik oli korras. Suusakilomeetreid kogunes hooaja jooksul 1900. Tallinna suusamaratonil õnnestus tõusta saja sekka ehk 69 koht. Lisandusid rattatreeningud.
2014 - Lumevaene talv. TM jäi ära. Õnneks sai just sel aastal Vasaloppetil osaletud. Mingi valemiga pandi mind esimesse stardigruppi. See tähendas aga seda, et esimene pikk starditõus tuli võtta punases. Kuna aga ilmaolud olid keerulised ja suusad ei pidanud siis sai ennast esimese poolega korralikult kinni tõmmatud ja edasine tuli juba mingis meditatiivses seisundis. Aeg 5:40 ja koht ca 1700. Õnneks siiski mahtusin osalejamedali saajate hulka. Suusatada sai talve jooksul vaid 1100km.
2015 - Korralik sügisene ettevalmistus. Areng igal rindel.  TM 3h 24min                             190koht
Vaatamata samale lõpuajale, mis 2013 olid olud palju raskemad. Talve parim emotsioon: Haanja suusa 100 - 3 koht.  Suusakilomeetreid 1500.
2016 - Taaskord mängis ilmataat mäkra ja Tartu maraton jäi ära. Esimest korda sel hooajal sai suusad alla alles 4 jaanuar. Sai käidud Finlandianhiihtol ja osaletud nii klassikas kui vabas. Parima emotsiooni pakkuski Finlandianhiihto vaba sõit, kus sain 63 koha. Talvega kogunes siiski 1400km.

November 2016

Tänu novembris olnud headele suusaoludele sai juba uue hooaja esimesed paarsada kilomeetrit suusatatud ja loodetavasti saabub peagi uus lumi, et see saaks jätkuda. Kas aga 2017 aasta Tartu maratonil saab saja parema sekka ära sõidetud seda kahjuks ma teada ei saagi kuna elu pakub palju erinevaid võimalusi ja tuleval aastal panen kaardid trepijooksule.

pühapäev, 20. november 2016

Kes teeb see jõuab! Pääsküla poolmaraton 19.11.2016


Eelmisest aja peale jooksmisest on juba üksjagu aega möödas ja seetõttu vaim värske ja valmis vajadusel kannatama. Seda, et selline tulemus tuleb aga ei osanud oodata.
Koht: 1
Aeg: 1:27:47
pulss: 173

Kuna talv sai mõned päevad tagasi selleks korraks läbi ja miinuskraadid asendusid plussiga siis oli arvata, et kui kogu see lumi sulama hakkab, siis veest ja mudast puudust ei tule. Teadsin stardis, et vorm peaks hea olema kuid kuna jooksnud väga ei ole siis ei osanud arvata kui kaua pingutada jaksab, sest tegu ikkagi poolmaratoniga mitte 5 km jooksuga. Taktika oli minna esimestega kaasa ja proovida kannatada nii kaua kui jaksab. Endalegi üllatuseks olime juba esimese ringi (4,22km) lõpuks Raido Raspeliga teistega vahe sisse jooksnud. Seda 4:10/km tempoga. Samamoodi jätkates tundus kolmanda ringi lõpuks, et olemegi lõplikult eest ära kuid neljandal ringil, stardist umbes 1,5km kaugusel tagasipöördel nägin jälitajaid ja vahe nendega oli päris väikeseks vähenenud. Kuna me tempo oli ka gramm alla vajunud siis tegin väikse käigu vahetuse ja hakkasin kilomeetreid katma 4 - 4:10/km tempoga. Vahe Raspeliga hakkas kärisema ja ka jälitajad jäid kaugemale. Kuna lõpuni oli enam kui 6 km siis oli ka väike hirm, et kas ikka kestan ära - kestsin. Lõpuks jäi vahe teisena lõpetanud Rait Palloga 1:26. Rada sobis mulle väga hästi - mudane, kergete tõusude ja laskumistega.
Ürituse korraldus tasemel!

Ettevalmistused trepijooksuhooajaks on täies hoos ja tundub, et suund on õige :)


Pildiallkirja lisamine



teisipäev, 15. november 2016

Garmini spordikelladest

Garmin Fenix 3 ja Forerunner 225
Umbes aasta tagasi sai endale soetatud Garmin Fenix 3 multispordikell. Eelnevalt olin 2 aastat kasutanud forerunner 610- et. Vajadus uue kella järgi tekkis eelkõige seetõttu, et 610 aku kestis treeningreziimil kuni 5 tundi. Laisk nagu ma olen siis oli üsna tavaline, et trennis ühel hetkel kellal aku jälle tühi oli kuna ma polnud seda eelnevalt laadinud. Ka osad võistlused nagu Vasaloppet, Haanja suusa 100 ja erinevad rogainid eeldavad vähe paremat aku kestvust. Jooksutreeningutel oli aga kell väga hea ja programmidest mida see sisaldas piisas täiesti. Forerunner seeria ongi ju tegelikult jooksjatele mõeldud ja 610 oli omal ajal Garmini jooksukellade lipulaev. Takkajärgi võrdluses Fenixiga võib veel nuriseda 610 gps leidmise (selleks võis kuluda minuteid) ja ka selle kadumise üle. (paksus metsas võis signaal kaduda ja ilma taaskäivituseta see enam tagasi ei tulnudki.) See viimane "kala" on ilmselt programmeerijate kehva töö vili. Veel oli probleeme teekonna täpsuses ehk 610 mõõdab alati reaalsest läbitud teekonnast vähem kui kõik teised kellad millega olen saanud võrrelda.(ka Polaritega)
Natuke häiris ka see, et kellal on puutetundlikud nupud, mida teatud tingimustel oli raske vajutada.
Kuigi eelnevat lugedes jääb mulje, et 610 ainult hädadest koosnebki siis tegelikult on see hea kell oma pisikeste agadega. Sobib väga hästi harrastajale, kes tegeleb vaid jooksmisega.

Garmin Forerunner 610
Uue kella valisin Garmini mudelite seast kuna bränd ise on tugev, interneti keskkond kasutajasõbralik ja ka välimus kelladel parem kui konkurentidel. (see minu subjektiivne arvamus). Kaalusin peamiselt, kas valida Fenix 3 või Forerunner 920XT. Fenix 3 välimus tunduvalt parem kuid pisike kaalu ja akukestvuse vahe võrreldes 920XT-ga. Muus osas aga kellad suht samad. Õigel hetkel tuli aga Fenixile hea pakkumine ja uus kell oligi olemas. Nüüd olles seda pea aasta juba kasutanud võin julgelt seda kõigile soovitada. Aku kestvus sai ära proovitud Võhandu maratonil, kus ka see kell pidi siiski ajale alla vanduma. Kestab olenevalt ilmast 18-19h. Trenni teha on ka hea rahulik - ei pea mõtlema, et kas akut sai ikka laetud. Sellest ajast kui annab märku, et aku tühjeneb jääb veel hea paar tundi aega ennem kui pildi tasku paneb. Mugav on ka see, et peale treeningut koju jõudes saadab kell info koduse wifi kaudu internetti ära. Saab ka oma telefoniga ühendada - mugav on see seetõttu, et ei pea kogu aeg juhet järele panema. Kuna tegelen erinevate aladega siis on see kell justkui mulle loodud. Saab basseinis ujumas käia nii, et kell loeb su läbitud basseinipikkused ära. Avavees ujumisel jääb kell siiski pisut hätta ehk ei loe läbitud distantsi täpselt. Erinevate spordialade programme on kellal hetkel 18 ja neid lisandub juurde. Jooksul näitab kell ka jooksudünaamika statistikat (sammu pikkus, tihedus, maapinna puute aeg, tasakaal.) Samuti on Garmini soovitused, mille poole nendes pürgida ehk kuidas joosta efektiivselt. Minul on sellest sedavõrd kasu olnud, et olen parameetreid jälgides saanud sammu tihedamaks kui varasemalt (jooksen nüüd vahemikus 175-190).
Sama teema rattaga. Pedaalipöörete arvu sain parameetreid jälgides suuremaks ehk punnitamise asemel sõidan nüüd pigem "kerides" Algul küll veidi harjumatu kuid kindlasti efektiivsem ja ka põlvi säästvam. Selle tarbeks pidin aga soetama lisavidina ratta külge.

Rakvere ööjooksu andmed. Sammutiheduse ja maaga kokkupuute lilla värv tähendab nn ideaalset liikumist.
Trepijooksjana on mulle tähtis ka baromeetriline altimeeter ehk kell suudab lugeda treeningul kogunenud tõusumeetreid. Täpsus sellel väga hea. (testitud teletornis).

Teletornis trepitreeningu tõusugraafik.
Suuremate koormustega treenides on heaks abiliseks ka "recovery advisor" , mis näitab peale treeningut kui palju peaks puhkama ennem järgmist tugevamat treeningut. Sellest on suur kasu, et oma südamele liiga ei teeks ja oskaks õigel ajal pidurit tõmmata. Lisaks sellele on kellal "stress test" ehk peaks näitama organismi kurnatust. Viimati tegin seda peale 2 nädalast tugevamat treeningperioodi (20 tundi) ja tulemus oli 26% ehk madal. See annab signaali, et tehtuga pole endale liiga teinud.
Igapäevaselt kella kandes on see ka aktiivsusmonitori eest.

Garmin Forerunner 225 on kõigest 2 nädalat vana ja selle kohta veel midagi põhjapanevat ei saa väita. Allpool toodud esmase kasutuse plussid ja miinused.

Garmin Fenix 3

+ klassikaliselt kena välimus, väga tugev korpus
+ kiire gps leidmine
+ aku kestvus
+ mõeldud paljude spordialadega kasutamiseks
+ toimib ka aktiivsusmonitorina
- sisetingimustes joostes ja välisveekogus pisut ebatäpne
- kallis soetada

Garmin Forerunner 610

+ jooksjale kõik vajalik olemas
+ järelturul võib leida väga soodsalt
- aku kestvus
- sateliidi leidmine võib mitu minutit aega võtta

Garmin Forerunner 225

+ lihtne kasutada (puuduvad igasugu viled ja kellad)
+ kiire ja täpne gps
+ toimib ka aktiivsusmonitorina
+ taskukohane hind
- mio randmelt pulsilugeja jääb suusatamisel hätta (kohati ei suuda täpset pulssi lugeda)
- kella pulsilugeja osutus vigaseks ja sai poodi tagastatud
Antud kella ei soovita kuna kasutatud tehnoloogia liiga uus ja vigu täis.

kolmapäev, 9. november 2016

Suuskade määrimine treeninguks

Suusatamisega kaasneb paraku ka üsnagi tülikas suuskade määrimine. Eriti kui selleks pole võtta eraldi ruumi ja ka ajakulu on üsna suur. Lihtsaim ja odavaim variant on kasutada kiirmäärdeid. Kuigi need suusa all väga kaua ei kesta. Enamasti ca. 5km, siis tavalisele harrastajale on need piisavalt head - eriti suusahooaja alguses kui ilm on heitlik ja lumi pehme.

Kõik mida vaja + kraadidest mõõduka külmani. Foto: Rauno Tiits
Ise kasutan pildil olevat komplekti. Määrimine imelihtne - pulgaga õhuke kiht suusa alla, 2 minutit ootamist ja naturaalse korgiga kergelt üle hõõruda ning võibki sõitma minna. Ajakulu alla 5 minuti.
Kui aus olla  siis määrimisest tegelikult palju olulisem on see, et oleks korralik suusk, sest endale mittesobiva suusa alla võib panna mitmesaja euro eest määrdeid kuid tulemus on ikkagi suhtkoht 0. Peale suusa mängib libisemise juures määretest olulisemat rolli veel ilm ja rajaolud. Kui on korralik rada ja mõõdukalt külm siis libiseb igal juhul. 

Uskumatud olud! Ikkagi 9 november. Foto: Rauno Tiits

kolmapäev, 2. november 2016

Radi-ridi-ralla....

Suusahooaeg avatud ja esimesed 6km seljataga. :)

Esimesed suusajäljed, sel hooajal. Ka meie pere suurim sõber väsis korralikult ära.

Sel hooajal on võetud vastu otsus, et klassikatehnika suusakepi pikkus peab olema 83% keha pikkusest. Liiga kiiresti ei tasu aga saagi kätte võtta,sest siin on oma agad juures. Nagu selgub on pikkus mõeldud koos suusasaabastega ja mõõdetuna kepi teraviku otsast kuni käerihma kinnituskohani. Minu puhul siis 179cm ja kepi pikkus peab olema max 148,5cm. Hetkel 150 ehk peab saagima hakkama. Hea ülevaate antud teemast saab lugeda siit: 83% reegel.
Paaristõukes ma pole kunagi tugev olnud ja ka trennis pole seda ülearu harjutanud kuna ei ole see mulle mingit naudingut pakkunud - kuidagi üksluine ja igav. Seega uue reegli tõttu väljavaated TM esisaja sekka sõita on nüüd grammi võrra paranenud. Selleks tuleb aga endiselt päris korralikult pingutada - selle hooaja algus on vähemalt tehtud.

Nüüd 7 nov. on kepi pikkuse osas selgus majas ehk harrastajate kohta see reegel ei kehti. Kehtib vaid fis litsentsi omanikele. Hea, et ma veel saagi kätte ei jõudnud võtta :) Eks see otsus võetigi selliselt vastu kuna kontrollida sadu ja tuhandeid harrastajaid oleks ilmselgelt ülejõu käiv.


laupäev, 29. oktoober 2016

XT Bingo rogain Kõrvemaal


Rogaini hooaja pidulik lõpetamine. 
Peale eelmise nädalavahetuse rogainit oli hoog sees ja hing ihkas veel ühte sarnast väljakutset. Nagu tellitult oligi toimumas XT Bingo rogain Kõrvemaal. Peale mõningast kaalumist ja väikest hirmu, et Heddy pole veel piisavalt taastunud sai viimasel hetkel siiski nimed kirja pandud. Olulisi vigu õnnestus seekord vältida ja ka kaardi lugemine on eelmiste kordadega tublisti paranenud. Rada oli vaatamata eelnevate päevade ja ka täna poolel distantsil alanud vihmasajule siiski üpriski kuiva jalaga läbitav kuigi laskumistel libedust jätkus piisavalt. Viimased kaks kilomeetrit tulid Heddyl läbi tugeva tahtejõu, sest oli andnud endast rajal maksimumi - tubli!

Tulemuseks kõige õnnestunum rogain kõigist kolmest, kus osalenud oleme. Etteantud 134 punkti kogusime 4 tunni ja  26 minutiga ära ja tasuks 8 koht 27 segavõistkonna seas. Poodium jäi küll tunni aja kaugusele aga ega seegi tulevikus võimatu pole :) Heddy lubas vanuseklassi 40+ jõudes selle saavutada. Kilomeetreid kogunes seekord 29,2 ja tõusumeetreid 350 ehk tõusudest - langustest puudust ei olnud.

Bingo rogain erineb tavalisest rogainist selle poolest, et kõikidele võistlusklassidele on ette antud kindel summa, mille nad peavad koguma ja siis võib finišeerida. Kontrollaeg oli 5h ja hilinemine ning ettenähtud punktidest rohkema kogunemine lõpeb tulemuse tühistamisega. Antud ürituse tegi lõbusamaks ka see, et oli etteantud dresscode ja nii mõnegi kostüümi nägemine tõi naeratuse näole.

Selle nädala treeningud:
E: Trepitreening teletornis 5*175tm 0:45 anaeroobne
T: Trepitreening teletornis 5*175tm 0:45 anaeroobne
L: Rogain 4,5h 29km aeroobne
P: Ujumine 1h 2,4km aeroobne

Järgmine nädal tuleb mahte tõsta ja teha mõned jooksuotsad, sest 19 november vaja poolmaratonis hea tulemus teha. Vaadates tulevase nädala ilmaprognoosi peaks ka suusad lahti pakkima, et olla valmis esimeseks suusaringiks sel aastal.

pühapäev, 23. oktoober 2016

Seilusrogain Libahundi jälg 2016

Sellele üritusele nimesid kirja pannes pani kukalt kratsima kontrollaeg 6h - meie jaoks meeletult pikk. Oli justkui hüpe tundmatusse kuid sai end ja teisi lohutatud, et sellevõrra on ka tempo aeglasem ja üleüldse pole hullu midagi. Nüüd õnnelikuna lõpetanud selle ürituse oli tulemus järgmine: aeg 5:59 kilomeetreid 37,6 ja punkte suutsime koguda 97. Väikeste mööndustega olime enamvähem seltskonna keskel.

Teekond kaardil linnulennult.
Kaardi saime kätte keskuses 10 minutit ennem starti ja mingit eelplaneeringut teha ei jõudnud ja kui aus olla siis hästi ei osanudki. Kogemusi kõigil siiski liiga vähe. Otsuse seda pidi liikuma hakata nagu hakkasime tegime selle järgi, kus tundus, et punktid on kergesti leitavad ja et ka võimalikult paljudes elamuspunktides jõuaks käia. Üheks eesmärgiks oli ka toitlustuspunkti külastus - see ka õnnestus.
Distantsi poolest oli see meie neljaliikmelise tiim 200-ga kolmele liikmele distantsiliselt pikim jooks elus üldse - vägev. Stardialasse minnes sai tunda Eestimaa karmi sügisilma külma ja tuule karmi kätt, kuid kui liikuma sai siis polnud väga vigagi - oligi hea ei saanud väga kuhugi pikniku pidama jääda ja pidi olema pidevas liikumises. Kaardilugemise oskus vedas meid korralikult taas alt ja panime ringi mööda enda leiutatud ebaloogilist trajektoori. Korra eksisime ära ka ja kui arvasime enda asukoha olevat ühes punktis kaardil siis ühelt kaasvõistlejalt abi paludes selgus, et olime linnulennult umbes 3-4km hoopis teises kohas :) - juhtub.

200-ga: Rauno, Heddy, Marko ja Urmas Foto: Libahundi jälg
Maastikul jätkus nii tõuse kui langusi, nii vett kui metsa. Üldjoontes oli aga lihtsam kui sügisrogainil Valgehobusemäel. Looduse poolest oli nii imelisi vaateid kui ka vänget prügila haisu ja kahjuks ka lademetes prügi igal pool metsa all. Kohe alguses umbes kilomeeter peale starti kuskil võpsikus peale punkti märkimist oli kuulda okste krabinat ja peagi kihutasid kaks kitse meist mõne meetri kauguselt mööda - hetkeks ehmatas päris ära. Omapärane elamus oli ka "datšade" rajoonist läbi jooksmine - oleks nagu mingisse muusse riiki sattunud. Korraldus suurepärane ja kindlasti ei jää see meie viimaseks libahundiks!

Ka treeningutega üritan nüüd rohkem sina peale saada ja tuleb korralik põhi talveks alla laduda.
Viimase ajal olen teinud:
15.10 - Trenazöör 1h 20min aeroobne
16.10 - Ujumine 1h 2,5km  aeroobne
18.10 - Trepitreening teletornis 1h  anaeroobne, võib ka nimetada lõigutreeninguks?
20.10 - Ujumine 1h 2,5km aeroobne
22.10 - Rogain 6h aeroobne
23.10 - Ujumine 50min 2,1km aeroobne

pühapäev, 9. oktoober 2016

Trepijooksu hetkeseis

Siinkohal kirjutaks vähe eestlaste hetkeseisust trepijooksumaailmas- eelkõige sellest mis puudutab maailma edetabelit ja süsteemist üldisemalt.
Maailma edetabel on sarnane tennises olevaga. Igal trepijooksul üle maailma on võimalik koguda edetabelipunkte. Eraldi on ka trepijooksu maailmakarikasari, kus jagatavad punktisummad on suuremad kui tavalistel võistlustel. Kõik maailmakarikasarja mittekuuluvad võistlused annavad võitjale 40, teisele kohale 32 jne. (siia kuuluvad ka kõik Eestis toimuvad trepijooksud). Maailmakarikasarja kuuluvad jooksud aga võitjale 60,80,120,160 või 200 punkti olenevalt võistlusest. Edetabelisse läheb iga jooksja viimase aasta 8 parimat tulemust. Eraldi on nii naiste, meeste kui ka riikide tabel - kõigi põhimõte on sama. Selleks, et punkte saada tuleb teha endale trepijooksja litsents, mis kehtib 1 aasta ja maksab 24.-
Eestlaste seis tabelis:
30 septembri seisuga Eesti naistest parimal kohal ehk 10 Egle Uljas, kes on kogunud 505 punkti, 42 kohal Ann Valang - 3 võistlust ja 127 punkti ning 48 kohal Astrid Mai Barsegjan - 2 võistlust ja 86 punkti.  Meestest olen oma 5 võistluse ja 160 punktiga 44 kohal. Rahvuste arvestuses paikneb Eesti 939 punktiga 14 kohal, seda 58 maailma riigi seas - pole paha.
Eestlaste jaoks on positiivseks uudiseks ka see, et soomlased on avastanud enda jaoks trepijooksu ja eelmisest aastast alates on kalendris ka kaks suuremat trepijooksu võistlust Tamperes. Seega lähikonnas tuleb võistlusi aina juurde ja see loob ka hea aluse, et alaga aina rohkem inimesi tegelema hakkab. Loodetavasti võtavad ka lätlased jalad kõhu alt välja ja hakkavad trepijookse korraldama. Riia teletorni näol peaks neil olema kõik vajalik ühe korraliku ürituse korraldamiseks olemas.
Üle läänemere Rootsis oli 1 oktoobril selline jooks : gbgtrappathon

Vaade Näsinneula tornist. Foto: Heddy Tiits

Foto: Heddy Tiits


pühapäev, 2. oktoober 2016

Tartu Linnamaraton 2016

1:28:38 koht 28 - Väike eesmärk sai täidetud ehk uus isiklik rajarekord. Poolmaratoni aega alla 1:25 poleks täna mingi valemiga suutnud  saavutada. Nädala sees ei olnud võimalik väga puhata ja ka toitumine ennem poolmaratoni jättis soovida. Lisaks veel soojenduse puudumine ja üsna heitlik ilm - õnneks küll vihma ei sadanud kuid tuul keerutas päris korralikult. Kuigi tegin kõik endast oleneva, et aeg väga hea ei tuleks läks aga jooks väga hästi. Stardis võtsin koha sisse Margus Pirksaare selja taha, sest ta oli 1:30 tempomeister. Tuulise ilmaga joostes on alati mõistlik hoida endale sobivasse gruppi, et ei peaks tuult murdma. Tempo oli paras või pigem natuke rahulik aga teadsin, et see võib petlik olla ja hoidsin end tagasi ja grupi eest esialgu ära ei proovinud joosta. Ennem 10km märki jõudes Annelinna sillale tõmbas aga järsku kõhu mõlemalt poolt krampi. Võtsin hoo maha ja vajusin läbi grupi ning mõtlesin, et ei ole võimalik, et jooks selleks korraks joostud. Esmalt proovisin hingamist muuta kuid tulu see ei toonud. Seejärel masseerisin tugevalt sõrmedega kõhulihaseid ja oh imet valu kadus ja sain siiski jätkata - pääsesin seekord kerge ehmatusega. Peagi sain grupi sappa tagasi ja teekond sai jätku. Seekord võtsin rajale kaasa ka ühe geeli, mille ca 13km peal ära tarbisin ja ka magneesiumi ampulli, mis sai tarbitud kui lõpuni jäi 6 kilomeetrit. Ei tea palju neist kasu oli aga ära ma seekord ei kustunud ja kui jäi 3km lõpuni siis võtsin nõuks kiirust lisada ja grupil eest ära joosta. Jõudes kurikuulsale Lossi tõusule panin veel hoogu juurde ja võtsin selle suht koht punases - trepi- ja tõusujooksja ikkagi. Tuleb ju maksimaalselt nautida raja selliseid osasid. Keskmine pulss tõusu sisaldanud kilomeetril oli 181 ja maksimaalne 185 - pole paha :) Tõus küll natuke võttis läbi ja mõnda aega oli ka raske peale seda kuid lõpuni sai kohta hoitud ja ka tempo ära ei kukkunud. Soodsa profiili tõttu tuli viimane kilomeeter kogu poolmaratoni kohta kõige kiirem. Kui poolmaratoni esimese poole keskmine kilomeetri läbimise tempo oli 4:15 siis teise poole oma 4:11. Kuna ajapuudusel ja vajadusel puhata ei saanud eelneva 5 päeva jooksul kordagi trenni tehtud siis see andis jalgades tugevalt tunda ja sääred annavad ikka korralikku valu kuid rahulolu tehtu ees kaalub selle siiski üle. Tartu rada ja korraldus on selline kuhu iga aasta jälle hea meelega saab tagasi tuldud!


Noored maratoonarid 10km kiiremate möödumist uudistamas. Foto: Heddy Tiits

Antud nädalavahetuseks oli plaanitud ka Mustamäe hüppetorni võidu eest saadud auhinna realiseerimine ehk Peugeot sportauto kasutusõigus nädalavahetuseks. Autot nägin ma aga sama palju kui oma kõrvu. Reede lõuna aeg tuli kõne, et autol käigukast katki ja sõit jääb sõitmata. Kunagi ehk saab see siiski teoks kuid eks näis.
Nüüd saab vähe vaiksemalt võtta kuna lähiajal ühtki üritust plaanis pole.

pühapäev, 25. september 2016

September on spordikuu :)

September pakub spordisõpradele üritusi nii palju, et raske on teha valikuid, kus osaleda.
Minu plaan nägi ette Vanaka vallutuse neljapäeval, xt sügisrogaini laupäeval ja Albu mäkke- ja sügisjooksul osalemise pühapäeval.

Vanaka vallutusele läksin peale plaaniga, et saab korraliku trenni ja ehk mahub ka kolme parima sekka. Tuli aga hoopis karikas koju - sobib. Võit oli aga taaskord napp, sest vaid sekundilise vahega järgnes mulle Mirjo Koit. Tõus ise oodatust raskem - kui tõusu nurk ja pikkus väga hulluna ei tundugi siis pinnaseks olev liiv teeb oma töö ja lisab asjale kõvasti raskust.  Pärast paarikümneminutilist puhkust proovisin korra veel joosta, et näha kas saab ehk aega veel parandada, kuid värskust polnud enam piisavalt ja tuli sekundi võrra aeglasem aeg kui esimeses jooksus.

Vanaka vallutajad 2016. Foto: Tallinna tõusujooksusari.


Laupäeval olime sõber Markoga stardis xt sügisrogainil Valgehobusemäel. Minu jaoks oli see esimene rogain, sest kevadel jäi see mul põlvevigastuse tõttu tegemata. Tiim 200-ga oli seekord kaheliikmeline, sest kui kevadel olin mina vigastusega väljas siis nüüd on abikaasa Heddyl käsi murru tõttu kipsis.  Rogaini puhul on tegu võistlusega, kus kontrollaja jooksul (xt sügisrogainil 4 tundi) jooksul tuleb kätte antud kaardi järgi maastikul leida võimalikult palju kontrollpunkte. Nagu arvata võib siis stardis kaardi kättesaanuna ei saanud sellest suurt aru ja mingit plaani ei osanud koostada kuidas liikuma hakkame. Ootasime stardipaugu ära ja rahvas hakkas ca kolmes suunas liikuma, loteriikorras valisime ühe seltskonna ja jooksime neile lihtsalt järgi. Nii saigi rahvamassiga kolm punkti ära võetud ja siis olimegi jäänud kahekesi koos kaardiga ja tuli hakata ise edasi liikuma. Nagu karta oli siis kõige targemaid otsuseid me ei teinud ja liikusime mingi omas trajektooris loogika vastaselt. Siiski olime pidevas liikumises ja leidsime nii mõnegi punkti üles. Võtsime asja rahulikult ja valisime pigem keskuse lähedal olevad punktid. Kuigi nii mõnigi punkt oli meie jaoks liiga hästi ära peidetud või tegelikult ilmselt me ei osanud piisavalt otsida siis pakkus üritus hea emotsiooni. Kokku kogunes meil 97 punkti ja olime 100 võistkonna arvestuses 75-ndad. Kilomeetreid tuli 26,4 ja aega kulus 3h46min. Hea pikk ja rahulik treening - üksi metsas ei viitsiks sellist asja eales ette võtta. Rogaini maitse sai suhu ja kuu aja pärast toimuval Libahundi jäljel Kallaveres proovime juba täiskoosseisus osaleda.

Valgehobusemägi. Foto: Rauno Tiits

Kindel üritus juba mitmeid aastaid on meie peres Albu sügisjooks. Seal tegin ma ka oma elu esimese tõusujooksu. Mäkkejooksul õnnestus teha korralik pingutus ja võtta selgelt esikoht. Kartsin küll, et ehk eelnevad võistlused on veel jalas kuid 400m pikkune pingutus õnnestus hästi. Mäkketõusu rada on seal esmalt umbes pool distantsist siledal maal ja siis üles mäkke. Tõusumeetreid kella järgi 16.
Albu sügisjooksu tulemused.
Jooksule läksin peale plaaniga teha korralik pingutus kõigele eelnevale otsa. Õnnestus hästi ja vaatamata lihasväsimusele esimestest väga palju maha ei jäänudki. Tasuks kindel kolmas koht.
Eriti meeldib meile Albu sügisjooksu puhul see, et seal on ka lastejooksul eraldi vanuseklassid ja aega võetakse kõigile individuaalselt. Tüdrukud olid tublid ja saavutasid oma vanuseklassis kaks paremat kohta.

Lisette ja Mariliis enne starti.  Foto:Rauno Tiits
Juba nädala pärast toimub Tartu linnamaraton, kus plaanis eelmise aasta poolmaratoni aeg alistada või miks mitte ka proovida uut rekordit - aega alla 1:25 joosta kui satub hea päev olema.

esmaspäev, 19. september 2016

Moro Maraton 2016

Koht: Solo Sokos Hotel Tampere
Distants: 25 korrust, 442 trepiastet

Võistlustorn. Foto: Solo Sokos Hotel Torni

Eelregistreerimisel sain valida endale stardiaja kella 13 ja 17 vahele. Valisin 16:50. Viimasesse tundi tasus valida, sest siis lasti jooksjad suuremate vahedega. See garanteeris selle, et ei pidanud kellegist mööduma hakkama,
Ennem minu starti seisis tablool kiireim aeg 1:45, mis oli eelmise aasta võitjast 9 sek kiirem. Erinevaid kalkulatsioone tehes tundus see nibin-nabin jõukohane. Kahjuks aga ei olnud ja üleval aja teada saades olid numbrid 1:47 ehk kaotasin hetke liidrile vaid kahe sekundiga. Paar meest oli veel aga tulemata. Järgmine aeg 1:55 ja siis tuli eelmise aasta võitja Timo Silander, kes lajatas sellise aja nagu 1:37! Pettunud ma ei olnud ja kolmas koht oli igati hea tulemus. Jooks ise oli veits rabe, sest tegu oli keerdtrepiga, mis pööras vasakule poole. Polnud kunagi sellisel trepil jooksnud ja kuna eelnevalt ei saanud rada testida siis tuli jooksu käigus erinevaid variante proovida. Trepi laius oli ca 1,5m ja sisekurvis oli astme laius vaid ca 10cm (kui sedagi). Ka normaalne käsipuu oli vaid paremas küljes, kus oli aga distants pikem. Sai nii koperdatud kui sõelutud ühest servast teise kuid õiget rütmi ei leidnudki. Ajavõtt oli Si pulgaga ja üles jõudes oli see näpul veits viltu vajunud ja suurest väsimusest ei saanud seda kuidagi sinna auku kiiresti. Ka sellise lihtsa asjaga võib kaotada nii mõnegi sekundi. Jooks sai tuima jõu pealt tehtud.  Kui aus olla siis ega ei saanudki teada kuidas kõige kiiremini ja ökonoomsemalt üles oleks saanud, selleks peaks minema sinna trepile harjutama.
Osalejaid oli kokku 116, kellest 57 meest ja 59 naist.
Moro Maraton 2016 tulemused
Korraldus oli ladus ja kõik toimis hästi.
Video rajast: Moro maratoni rada

Auhinnaks sai diplomi ja ümbriku. Foto: Heddy Tiits

Auhinnaks sai kolmanda koha eest Tampere Sokos hotellide restoranide, baaride kinkekaardi 50.- väärtuses. Kuna olime abikaasaga kahekesi Tamperes, siis läks see auhind asja ette ja saime minna õhtul tähistama ja sööma.

Preemia hea töö eest. Foto: Heddy Tiits

Seekord valisin transpordiviisiks laev+rong. Laevapiletid 5.-/suund nägu (tänu ööjooksul saadud Viking Line kinkekaardile), rongipiletid eelnevalt netist ostes 10.-/suund nägu. Võib öelda, et Tampere külastuseks on see ideaalne variant, sest sadamast Helsingi raudteejaama on vaid 1,5km jalutamist. Rong on ka kiirem kui auto ja jääb ära roolis olemine. Rongi liikumiskiirus oli kohati 200km/h. Tamperes aga oli kõik vajalik 0,5 km raadiuses. Torn ise asus põhimõtteliselt raudteejaamas. Hotelli hinnad jäävad seal 70-100.- vahele toa eest/öö. Ekstreemne variant oleks hommikul sinna minna ja õhtul tagasi kuid see oleks olnud liiga väsitav. Selle asemel valisime ööbimise koha peal ja tänu sellele sai külastatud ka mitut vaatamisväärsust. Üks nende seas oli Soome kõrgeim hoone Näsinneula torn. Torn on oma välimuselt sarnane Tallinna teletorniga kuid natuke madalam. Vaateplatvormi kõrgus on maast 120m. Selle aasta märtsis toimus seal esimest korda ka trepijooks, kus astmeid 651. Juhul kui see järgmine aasta toimub siis tuleb see endale kalendrisse lisada.

Näsineula torn. Foto: Heddy Tiits




pühapäev, 11. september 2016

Elu aeglaseim poolmaraton - SEB Tallinna poolmaraton 2016

Oleks olnud ilmselge lollus hakata proovima joosta uut poolmaratoni rekordit nädal ennem minu jaoks tähtsat trepijooksu Soomes Tamperes. Seega saigi peale mindud eesmärgiga nautida jooksmist ja melu selle ümber. Samuti toetada sõpru Urmast ja Markot. Lõppaeg 1:57:23 andis üllatavalt koha esimese 1200 seas. Rajal tundus, et sellised massid panid mööda, et koht võiks olla viimase kolmandiku seas, seega järgmine aasta kõige hullemat stardikohta ei olegi. Startisime grupist 3000-4000 ja aeg stardipaugust jooneni võttis aega ca 2:30. Plaan oli proovida joosta Urmasele ja Markole uued isiklikud rekordid kuid olukord rajal peale starti seda ei soosinud. Korraldaja otsus keerata rada võrreldes eelmise aastaga teistpidi ei õigustanud ennast ja tekkis olukord, kus rada oli liialt kitsas, et mööduda aeglasematest. Vabamasse vette sai alles ca 10km läbimisel. Selleks ajaks olid aga mõlemad korralikus miinuses ja tundus väga ebatõonäoline aegu parandada. Tagasipöördel Viimsis kustus Marko ära ja jooksin paar minutit eest ära saanud Urmasele järgi. 6km ennem lõppu sai aga selgeks, et ka Urmase aega on lootusetu püüda ja võtsime käigu välja. Peagi oli rajal üks välismaalane, kes kahtlaselt vaarus koha peal edasi-tagasi. Kutsusin abi ja samal ajal aitasid kaasjooksjad ta murule istuma. Peagi ta aga tõusis uuesti püsti ja hakkas sama moodi edasi tuigerdama. Õnneks saabus meedik, kellega ta sai uuesti murule istuma pandud ja ka üks kaasvõistleja jäi teda aitama. See ei olnud ainuke kord rajal, kus oli ilmselgelt oma võimeid üle hinnatud. Kaks samasugust pilti, kus jooksja pikali ja teda turgutatakse oli ennem finišit veel - päris jube. Ilmselt oma osa oli ka lagipähe paistval päikesel ja kaunis soojal ilmal.

Osavõtt on pool võitu. 

Jooksule sai registreeritud läbi activia kampaania, kus tuli osta 10 joogijogurtit, et lunastada vaba pääse poolmaratonile. Selleks tuli jätta alles pudelite korgid ja need numbri väljavõtmisel loovutada. Jõudes hommikul Tallinnasse selgus tõsiasi, et korgid olid koju jäänud ja tuli võtta kasutusele plaan B ehk osta uued pudelid. Nüüd saab vähemalt palju jogurtit juua.
Järgmine ja ühtlasi tähtsaim jooks juba nädala pärast 17 septembril Tamperes - Moro Maraton 2016.
Saab jogurtit juua.

kolmapäev, 31. august 2016

Mustamäe hüppetorni jooks 2016

Pühapäeval sai osa võetud Jüri ratase rattasõidust, millel pikkust ca 12km. Plaan oli see teha hea enesetundega ja mitte ülemäära pingutades, st hoida ennast hüppetorni võistluseks. Alustasin rahulikult ja üritasin hoida pulssi vahemikus 160-170. Vaid ambrose mäel hüppasin rattalt maha ja tegin kiirenduse joostes mäe otsa. Sai möödutud tervest reast ratturitest, kes kõik üritasid sealt sõites üles saada. Pulss tõusis 184-ni. Edasi sai jälle aeglasem käik sisse pandud ja edasi tiksutud. Finisis oli meeldivaks üllatuseks ligi minut parem aeg kui eelmine aasta ja seda seisus, kus ei vajutanud nii, et tatt ninast ripuks. Siiski pean veel õppima ennast rohkem tagasi hoidma enda jaoks mitte olulistel võistlustel kuigi kui number küljes ja start antud on see väga keeruline.

Stardiks valmis. Foto: Rauno Tiits


Teisipäeva hommikul oli aga siiski tunda, et pühapäeval võistlus oli olnud. Jalad olid kergelt kanged kuid üldseis ok. Eesmärk ja soov oli  Mustamäe hüppetorni võistlus ära võita. Seda, et nii tihe rebimine tuleb ei osanud oodata kuid seda parem tunne pärast oli. Lõpuks jäi kahe jooksu kokkuvõttes vahe Helmar Heinmetsaga vaid 1 sekund minu kasuks. Jooks koosnes kahest osast - esmalt tuli läbida trepijooks hüppemäe tippu ja seejärel tõusujooks snowtube rada pidi üles. Kui trepijooksu vahe oli 5 sek minu kasuks siis tõusujooks 4 sek kaotust ja nii see vahe vaid sek jäigi.
Tõusujooksu üleval oli pulss 180 ja enesetunne kerge ehk oleks pidanud rohkem pingutama kuid oleksid ei maksa ja seekord õnneks see valusalt kätte ei maksnud. Auhinnaks oli parimale mehele ja naisele (Kelly Nevolihhin) Peugeot 308GT 272 hobujõudu, kasutusõigus nädalavahetuseks. Järgmine trepijooks juba paari nädala pärast Tamperes.

Mina, Peugeot ja Red Bull. Foto: Lisette Tiits




pühapäev, 14. august 2016

Ööjooks 2016

Pikematel distantsidel on mul tavaks saanud, et kuskil kolmveerand distantsi peal, seekord 15- ndal kilomeetril läheb kõht krampi ja hakkab pistma. Tekkis juba tunne, et peaks jalutama hakkama. Veits tempot alla lastes ja mõeldes hingamisele läks olukord paremaks kuid kilomeetri aeg langes 4 pealt 4:20 peale. Õnneks oli piisavalt vähe lõpuni ja eriti suurt kaotust sellest ei sündinud. Eesmärk sai täidetud ja eelmine rekord 1:30:39 sai korralikult mutta tambitud. Aeg finišis 1:25:20- super! Tunne oli selline, et justkui oleksin võitjana lõpetanud. Koht 60 ja keskmine pulss 171. Oma osa hea tulemuse saamisel oli ka raja ääres toimuval. Mitmed esinejad, rõõmus ja kaasaelav publik andsid kõvasti energiat juurde ja oli lihtsam tempot kannatada.

Urmas, Rauno  ja Marko poolmaratoni õnnelikult ja edukalt läbinuna. Foto: Sirli Viru

Ööjooksule eelneval nädalal tegin kaks jooksu. Teisipäeval kerge 20 minutine ja kolmapäeval võtsin osa kohalikust Lauritsapäeva jooksust, mille pikkus 5,2km. Rada peamiselt männimetsa all, kus kõrguste vahe ca 16m. Enamuse sellest läheb esimesel kilomeetril laugelt üles ja tuleb viimasel kilomeetril alla. Esimene kilomeeter 3:35 ehmatas kergelt ära, sest ei arvanud, et sellise tempoga suudan joosta. Hoidsin kolmanda, neljanda jooksja selja taha. Teine kilomeeter 3:38 ja siis tundsin, et kahe eelnevaga koos ei jaksa võrdselt joosta ja andsin tempos veidi järele. Peagi möödus minust Urmas Põldre ja olin langenud kuuendaks. Selja taha vaadates paistis ka naiste liider lähenevat kuid kuna viimane kilomeeter oli allamäge ja enesetunne hea siis suutsin natuke kiirendada ja oma kohta lõpuni hoida. Aeg 18:35,1 oli üle ootuste hea. Vaatamata väsinud olekule tegi head meelt, et suutsin joosta keskmise pulsiga 178 ja 98% ajast olla viiendas ehk punases tsoonis. See näitab, et vorm on paranenud ja jaksab pingutada küll.

Järgmine start 30 augustil Mustamäe hüppetornis. Eelnevalt saab aga oma trepijooksu seisu kontrollida 20 augustil kell 10 kui toimub Tallinna teletornis avatud treening.

teisipäev, 9. august 2016

Kose triatlon 2016 - peaaegu diskvalitseerimine

Jõudes finišisse pidin kohtunikule aru andma, et miks kasutasin abivahendina ujumislauda ja millise eelise see mulle anda võis. Enne võistlust lugesin läbi juhendi ja küsisin ka sellesama kohtuniku käest, et kas sellise asja kasutamine on lubatud, mille peale ta ainult naeratas. Tuli välja, et ta arvas mind nalja tegevat. Ühe eelise see laud mulle andis - hoidis mind vee peal. Edasiliikumisel oli see aga ilmselgeks takistuseks. Seda näitab ka 300m ujumisele kulunud aeg 7:14, ujumise võitnud Villu Klesmanni aeg oli 4:09 seega kaotus talle korralik. Üldse olin ujumisel 19-st startinust 11-es.

Täispuhutav ujumislaud 30*60cm

Veest välja jõudes läks aga kõik tõusujoones ja rattarajal sai möödutud nii mõnestki kaasvõistlejast. Rattarada oli mööda kruusateed ja kuna eelnevalt oli kõvasti vihma sadanud siis olid silmad korralikult muda täis. Jõudes jooksurajale paistis eespoolt Indrek Paki selg ja tekkis motivatsioon vähe kõvemini pingutada. Umbes kilomeeter ennem finišit õnnestuski talle järgi jõuda ja ka korraliku vahega juba lõpujoon ületada. Kokku kulus 300m ujumise 10,5km ratta ja 3km jooksule 42min35sek.
Koht 5, vanuseklassis 2. Kogemuse võrra jälle rikkam ja järjest enam hakkab see ala mulle meeldima.
Järgmise sammuna tuleb soetada endale kalipso ja harjutada avavees ujumist.

Mina ja mu laud :) Foto: Heddy Sokmann

laupäev, 30. juuli 2016

Kuidas saada tugevaks ehk juuli treeningutest?

Selleks, et oleks motivatsiooni trenni teha pean endale seadma kindlad sihid, mille poole püüelda. Lähim eesmärk on murda 13 august Rakvere ööjooksul poolmaratoni aeg 1:30. Eelmise aasta sügisel osalesin nii Tallinna poolmaratoni kui ka Tartu linnamaratoni samal distantsil ja mõlemal korral jäi see teostamata. Kusjuures jooksin siis kaks poolmaratoni nii, et tulemuste vahe jäi vaid 4 sekundit ehk pea sama aeg. Pikemas plaanis tahan aga teha sammu edasi trepijooksudel ja ka täispika triatloni läbimine on mõne aasta pärast päevakorras. Selleni on aga veel pikk tee.
Juuli treeningmahud olid järgmised:
1. Maastikuratas 19h, enamus sellest rahulikult. Korra sai läbi sõidetud Kõrvemaa suur ring 65km, kus tõusudest puudu ei tulnud. 
2. Maanteeratas, sai osaletud Maxima Gp-l 48km. Kuna ma maanteeratta sõitu ülemäära ei naudi siis oli see mul alles teine kord sel aastal selle seljas. Väga hea treening tänu ambrose mäe tõusule, mida sai 8 korda võetud.
3. Jooksmine 8h  95km, varasemalt pole ma juulis jooksmisega tegelenud kuid kuna sai ööjooksule end kirja pandud siis see motiveeris piisavalt ja sai end käsile võetud. Juba on näha ka positiivseid märke vormi paranemisest. Kevadel jooksin trennis oma 1 km isiklikuks rekordiks 3:11 siis nüüd sai seda parandatud ja uueks rekordiks on 3:02,8. (tasasel asfaldil pika lõiguna joostud). Ideid treeninguks saan garmini internetikeskkonnast ehk päris niisama kilomeetrid kogumas ei käi, sest vaid sellise ühtlase tiksumisega oluliselt tugevamaks ei saa. 


Maxima GP, 1km ennem lõpujoont. Foto: Kristi ja Egert Kamenik.



pühapäev, 17. juuli 2016

Kõrvemaa triatlon 2016 - lootusetu ujuja!

Eelmine aasta sai käidud ujumistrennis ja õpitud krooli ujuma. Ühtlasi sai ka läbitud kohaliku ujula korraldatud ujumiskilomeetrite kogumise võistlusel ca 60km kahe kuuga. Toimus see  oktoobris- novembris.  See lõi justkui eeldused, et ujumine peaks olema samm edasi ka triatloni 350m distantsil. Kui eelmine aasta oli ujumise aeg ca 9 minutit siis sel aastal koguni 11min 29 sek - uskumatu! Juhtus see, et avaveekogus ujumise kogemuse vähene puudus ja ebasoodsad olud mängisid kätte olukorra, kus olin justkui esimest korda vees. Mingist tehnikast ja reaalsest ujumisest ei tulnud midagi välja. Juba esimese paarikümne meetriga oli selge, et sellest saab üks kannatuste jada. Kerge laine ja pidev vee sisse tõmbamine ei sisendanud just erilist kindlustunnet. Tasa ja targu erinevaid "stiile" kasutades liikusin aga kindlalt edasi ja oma ehk teise stardigrupi viimasena ma veest välja tulin. Ujumise koht 412/417-st. Tase. Alla ma aga ei andnud ja esialgne plaan esisajas lõpetada vajas teostust. Varasem paikapandud taktika nägi ette vahetusalade võimalikult kiiret läbimist. Ratta juures tõmbasin jalga jooksutossud ja kiiver pähe ning tuld. Rattakingi ei hakanud nii lühikese distantsi puhul kasutama kuna need lähevad mul üsna raskelt jalga.
Rattasõidus mingeid ootamatuseid ei olnud, sest hiiglaslikud porilombid olid juba varasematest aastatest tuttavad. Rattasõidu lõpuks olin tõusnud 141 kohale. Kiire vahetusala läbimisel parandasin veel 10 kohta ja oma lemmikalal tegin korraliku esituse, mis tõstis mind 98 kohale. Plaan täidetud. (eelmine aasta sain täpselt sama koha).
Kokkuvõttes väga hästi korraldatud võistlus ja kindlasti kohal ka järgmine aasta.


esmaspäev, 11. juuli 2016

Midagi vaimule ehk Oandu - Ikla vol 2




Start Aegviidust - ees ootamas kolm päeva ratta seljas. 
Uskumatu, kuid vaatamata ilmaprognoosidele, mis lubas meile nii vihma kui ka äikest ja uduvihmale meie teekonna stardis siis õnnestus meil seekordne retk ilma vihmata läbida. See muidugi ei tähendanud seda, et veest ja mudast oleks puudu jäänud. Vaid viimane päev sai lõpetatud kuiva jalaga. Mitte, et peaks virisema vaid just see lisas meie teekonnale värvi juurde, sest meie viiesest seltskonnast ei naudi mitte keegi asfaldi servas rivis sõitmist. Meeltmööda on ikka tõusud, laskumised ja igasugu mudased ja läbimatud ootamatused. Tegelikult on hea kui kõik pidevalt vaheldub.

Rajalõik peale Valgehobusemäge.
Eelmine aasta sai läbitud lõik Oandu - Valgehobusemäe mille pikkuseks ca 86km. Tundub küll vähe kuid tegime nii mõnegi lisaringi ja sõitsime ka pärast Jänedalt rattaga koju välja ehk kokku tuli 165km. Sel aastal alustasime taas Aegviidust ja kordasime esimest osa kuni Valgehobusemäeni. Kuna tänane plaanitud lõik oli kaardil vaid 40km pikkune siis sai seda suusaraja ja Valgehobusemäe tõusuga vähe huvitavamaks ja väsitavamaks tehtud. Meil vedas ka sest kui me kell 10 Valgehobusemäele jõudsime, siis tehti just kohvik lahti ja sai korraks aja maha võtta. Edasine teekond viis meid võssa, mis ka ülevaloleval pildil näha. Peagi tuli ka ületada jõgi, kus sild oli katki läinud. Vasakule näitas ka silt kust oleks saanud väikse ringiga kuivalt üle kuid kuna jalad olid juba märjad ja jõest läbi sumpamine tundus huvitav siis saigi sealt otse mindud. Sügavaim koht oli põlvini. Edasi hakkas juba päikegi pilve tagant välja tulema ja ka teekond läks kergemaks. Omaette atraktsioon oli ka Kakerdaja raba läbimine mööda 3,5km pikkust laudteed. Jõudes Rõõsasse, kus tuli ületada Tartu maantee keerasime matkateelt maha ja sõitsime Ardusse, kus oli meil paar tuba ööbimiseks kinni pandud. Päeva teekond 6h 45min ja 58km.

Väike õlu sobib hästi taastumiseks.

Teisel päeval oli enamus teest mööda kruusa- asfalt- ja metsateid. Üks paarikilomeetrine lõik enne Loosalu raba päästis päeva. Silt rattal läbimatu oli paljulubav ja nii oligi. Paremal ja vasakul tihe kuusik mille ääres vetttäis kraavid ja keskel meie tee. Kohati vajus jalg lausa põlvini mudasse - mõnus. Sealt edasi taas laudteed, mis viisid meid Loosalu rabajärveni, kus sai ennast ka korra vette kastetud. Minu jaoks oli vesi külm kuid Taunole tundus see jahutus vägagi meeldivat.
Taunol olid jalda nii mudased, et tossudega ujumine tundus hea mõte.

Rajalt eksimine pole soovitatav.

Koogistest keerasime taaskord rajalt maha, et suunduda oma ööbiskohta Kennis. Seal ööbisime saunamajakeses, kus lahke peremees oli kella kuueks kui sinna jõudsime juba sauna soojaks kütnud ja grilli valmis pannud. Isegi külmad saunaõlled olid rendihinna sees. Saun ise oli ka väga mõnus, ainult, et kõvast kütmisest oli öösel kergelt palav magada kuid see polnud väga probleemiks, sest väsimus oli kõva sees ja uni oli hea. Päeva teekond 7h 50min ja 81km

Kolmanda päeva hommik. Tuju hea ja vaim värske.
Kuna pidime kella kaheks Türile rongile jõudma siis väga pikalt aega ringi vaadata polnud. Kell 8 hommikusöök ja 9 start Koogistesse, et jätkata teekonda Mukri raba poole. Kilometer peale koogistet sai ka tehtud peatus, et teha pilt, mis tähistas matkatee keskpuntki läbimist. 185km teekonnast läbitud. Kui päris aus olla siis siiani on see matkatee olnud üle ootuste huvitav ja eestimaa loodus on pakkunud uskumatuid vaateid ja elamusi. Mukri rabas pidi olema suurim vaatamisväärsus vaade sealsest vaatetornist. Sinna jõudes selgus aga, et 2007 aastal ehitatud torn oli tormiga kokku kukkunud. 

Selline torn siis.
Rabast välja jõudes sai sõidetud mööda metsasihte, mis olid kilomeetreid pikad sirged. Tee ise oli väga hea ja kiirus pidevalt seal 25km/h juures. Ootamatult oli taevasse ilmunud tumedad äikesepilved ja algas sõit vihma eest varju. Eesmärk oli jõuda järgmisesse rmk lõkkeplatsile Kellissaares. Sinna oli ca 10km minna kuid taaskord meil vedas ja jõudsimegi ennem vihma kohale. Enamus pilvest vajus aga ära ka ja tuli vaid kerget vihma ca 10 minutit. Paar kilomeetrit edasi ja olimegi jõudnud selle aasta matkatee lõppunkti Pärnu-Türi maanteel. Siit keerasime ära Türi poole kuhu oli 22km. Ja nagu planeeritud olime 20min ennem kahte Türil ja peale väikest burgeripeatust olime juba rongis teel kodu poole. Päeva teekond 4h 50min ja 62km.

Väsinud aga rahul matkasell Marko.


esmaspäev, 20. juuni 2016

Bratislava 19.06.2016 Viimane vaatus.

Jõudes üles platvormile, kus tuli teha veel vasakpööre ja 5m lõpuspurt, kui seda niimoodi nimetada saab, sest jalad olid juba sellises seisus, et ka püsti seismine oli keeruline. Naeratus tuli näole ja rahulolu tänasest jooksust oli suur, sest päev päevalt, küll kukesammu võrra läks olukord paremaks. Täna oli ka kehas see tunne, mille pärast mulle seda meeldib teha, ehk sai antud endast kõik. Absoluudi kohad läksid ka aina paremuse suunas. Kui Viinis olin 25, siis Brnos 21 ja Bratislavas 18.
Kokku andis see edetabelisse 29 punkti ja kolme päeva kokkuvõttes 19 koha. Sportlaste arvestuses paiknesin keskpaigas. Naiste arvestuses saavutas Egle Uljas kokkuvõttes 5. koha.
Seltskond siin oli väga kirju - kokku 22 riigi esindajad.
Võistlused ja kõik selle ümber oli väga hea korraldusega. Hetkel emotsioonid on laes ja motivatsiooni treeninguteks sai ammutatud kuhjaga.
Järgmise trepijooksu stardi teen 30 augustil mustamäe hüppetornis.

Särk valmis koostöös sõber Erkkiga ja moomoo-ga tänud! Foto: Rauno Tiits
Tänavakunst.  Foto: Rauno Tiits

laupäev, 18. juuni 2016

Brno 18.06.2016

Tänane programm oli varasem, ehk juba pool kaheksa äratus ja natuke peale üheksat bussi peale. Korraldaja muutis programmi ja tõi jooksu kella kahe pealt kaheteist peale. Eilse päeva üle järele mõeldes siis midagi hullu tegelikult ei olegi. Kuigi koht 21 ei tundu esmapilgul just suurepärane siis vaadates protokolli ei saa ka midagi häbeneda. Ettepoole jäid 12 erineva riigi esindajad ehk seltskond on siin väga kirju ja tase kõva. Hotellis on meid jaotatud kahestesse tubadesse ja sain endale naabriks poolaka. Minu jaoks imelikuks tegi esiti selle toajagamise see, et on vaid üks suur voodi ja tekk kuid tegelikkuses pole hullu midagi - mahub ära küll. Tundub ka, et keha on eilsest taastunud ja võib loota paremat tulemust.
AZ tower. Foto: Rauno Tiits

Nüüd lähemalt jooksust. Tegin rahuliku stardi ja proovisin mõelda hingamisele, et see oleks vastavalt rütmile ja piisavalt sügav. Erinevalt eilsest kus peale kümnenda korruse läbimist oli keel vestil ja tuli üle minna kõnnile siis täna sai peaaegu üles välja joostud. Lõpus trepi astmed olid kõrgemad ja tekkis ka väike kangestumine kuid üldpilt hea - tundub et seis läheb paremaks. Kuigi koht paranes vaid ühe koha võrra siis tegelik olek ja tulemus oli kindlasti parem kui eilne. Sai nii mõnestki konkurendist kellele Viinis kaotasin möödutud. Lisandunud olid mõned kohalikud kiired jooksjad, kes üldarvestuses erilist rolli ei tohiks mängida. Homme juba viimane ja kolmest võistlusest kõige lühem, mis mulle peaks ka kõige paremini sobima. Tuju rõõmus ja mitme kogemuse võrra rikkam, eks näis kuidas homme läheb.


Viin Donauturm 17.06.2016

Arvan, et tunne on sama kui eesti suusatajatel kui jälle üks maailmakarika etapp läbitud ehk tahtsin parimat aga välja kukkus .. Õnneks juba homme uus võimalus Brnos . Ainsad ilusad number täna: 22000 sammu 19,8km ja 105 korrust treppe.

Viini teletorn. Foto: Rauno Tiits

Taustal Viin. Egle Uljas saavutas tubli 6 koha. 

Kuna trepijooks Viinis algas alles kell 19 õhtul ja buss sinna Bratislavast startis 15 siis oli kogu hommikupoolne mul vaba. Hotell asub vanalinna servas ja siit on kõik tähtsam vaid jalutuskäigu kaugusel. Tegin poolele sellest tiiru peale - kokku 8500 sammu, pea 7km ja 40 korrust treppe. Mitte, et ma hull sammulugeja olen aga huvitav ikka. Üsna palju saab liikuda kas mäest või trepist üles. Korralik soojendus oli igatahes õhtuks tehtud.
Kui filmidest on jäänud mulje, et Bratislava on justui kõige õudsaim linn terves ida euroopas siis tegelikkus on hoopis vastupidine. Väga palju parke, suur autovaba vanalinn, lihtne ja mugav liikuda, puhas ja ka odav võrreldes läänepoolsete naabritega. Kuna läbi Viini on siia väga lihtne ja odav tulla siis mõnepäevaseks linnapuhkuseks on see ideaalne koht.

Bratislava panoraam. Vaade tööstusele ja Lasnamäge meenutavale magalale. Foto: Rauno Tiits

Vaade vanalinnale. Foto: Rauno Tiits
Ilus, puhas ja ruumi liikuda. Foto: Rauno Tiits