Tartu Maratoni hommikul alanud sula ja vihmasajud jätkusid kogu nädala.
Allpool olevad Riigi Ilmateenistuse kodulehelt pärit lumekaardid näitavad ilmekalt, mis vähem kui nädalaga juhtunud on. Ülemine kaart pärineb küll veebruari algusest kuid Tartu Maratoni eelneval päeval oli pilt suht sarnane.
Õnneks on seis metsas ja suusaradadel siiski oluliselt parem. Teisipäeval tegin oma TM-ist haigele kerele väikse lõdvestussõidu Kõrvemaal. Sadas jäävihma ja libisemine tugeval ja siledal rajal oli erakordselt hea. Kui algul oli plaan teha üks maratoniring siis hea lippe tõttu tegin kaks. 40km kiirusega 17,9km/h keskmiseks ja seejuures näitas avg pulsiks vaid 114 bpm. Laskumised olid sellised, et igal pool asendit ei julgenudki kohe võtta kuna kiirused olid väiksemalgi laskumisel sinna 40+ km/h ja kurvides oli tegu, et püsti jääda. Ega ei oleks ette kujutanud, et maratonil samad olud oleks, sest siis oleks massis sõites ikka korralik "puntra-tants" käinud.
Kõrvemaa veebikaamera maratonipäeva hommikul.
Kõrvemaale sõites kuulasin Yle ralliraadiost kuidas Ott Tänak Arctic rallil järjekordse katsevõidu poole sõidab. Kolmanda katsevõidu järjest ta ka võttis ja see andis hea häälestuse ka enda sõiduks :)
Number välja ja läksin tegin väikse soojenduse suuskadel. Stardini oli jäänud 40 minutit. Õnneks nii libe ei olnud kui teisipäeval kuid siiski rada oli väga heas seisus. Tõotas tulla kiire sõit. Ka võiduaega võis oodata viimaset aastate tugevaimat, sest stardis olid ka meie laskesuusastaarid Ermits, Ränkel ja Zahkna. Nagu arvata võis siis esikolmiku kohad nad hiljem omavahel ka ära jagasid, samas järjekorras, mis eelnevalt mainitud.
Stardinumber 110 sellel rajal väga hea ei ole kui tead, et võimed on valmis enamaks. Kuna see praktiliselt mu kodurada ja ka tõusumeetreid teistest maratonidest rohkem siis istub mulle väga hästi. Möödumisteks siin aga ülearu palju võimalusi ei ole - tihti tuleb jõuga ja trügides teha teed ettepoole. See aga lisab sõitu omajagu närvilisust.
Foto: Estoloppet
Startisin oma numbrile vastavas positsioonis ja olin esimestel kilomeetritel pigem tagasihoidlik, et säästa ennast kukkumistest ja võimalikest varustuse lõhkumistest. Sel aastal on õnnestunud trennis murda ühe suusakepi ja abikaasa sai jagu xiumi uisusuusast. Limiit on täis ja tahtsin tervena finišisse jõuda. See ka õnnestus.
Juba esimesel mäel oli kepimurdmise ohvriks langenud number 9 all sõitnud Rimo Timm. Sai küll kiirelt asenduse kuid sellega oli tema sõit heale kohale sisuliselt lõppenud. Ta hakkas küll kiirelt kohti parandama kuid peagi oli ta suusanina lumehanges ja mees ise käpuli maas. Seltskond kellest oli möödunud olid taas temast eespool. Jonni ta ei jätnud ja hüppas klassikasoonde ja "küttis" paaristõukeid raiudes ettepoole. Lõpuks jõudis ta 30-ndale kohale, see aga näitab kui raske on isegi top 10 meestel möödumine antud rajal.
Ise proovisin möödumistel võimalikult vähe energiat kulutada kuigi see oli päris raske. Kuna rada on peas siis teadsin passida kohtadeni, kus rada natukenegi laiem ja annab suruda. Esimene võimalus selleks tekkis rajal ennem 3-nda km posti. Kahjuks oli ideaalne vaid sõidujälg ja möödumiseks tuli loota, et suusanina lumme kinni ei jääks. Ajapikku hakkas ka rida järjest pikemaks venima ja jõudes esimesse joogipunkti olin jõudnud ühele väiksemale grupile järgi. Jätsin joomata ja sain grupist mööda.
Edasi oli laskumine rabasse ja siis sai mitmeid kilomeetreid lükata jalalt jalale kuna raja reljeef oli pigem kerge. Jõudes kaasikusse jõudsin järgi pea 20-ne pealisele grupile. Möödumine tundus ulmevaldkonda kuuluv kuna rada seal väga kitsas. Ei jäänud siis muud üle kui jääda sinna tiksuma. Peagi õnnestus aga mõned kohad parandada ja järgnevate tõusudega venis ka grupp juppideks.
Seal, kus näitab 8 km lõpuni (maratoni lõpuni oli 27) jõudsin taas ühele osale sellest grupist järele.
"Viimaseks vaguniks" oli seal nr 71 Jaanus Kütson, kes sõitis selg sirgu ehk oli näha, et tal on kerge. Samas ei temal ega kellegi teisel eespool ei tundunud kiiret olevat. Kuidagi hädaga möödusin temast ja veel mõnest konkurendist kuid peagi lõpetasin suusanina lumes ja põlved maas ning taas pidin võtma sisse viimase koha. Johhaidii mõtlesin, tempo oli veniv aga mööda ei saa! Siinkohal ma konkurentide koha pealt ei virise. Kõik õige - ole mees ja raiu mööda või kui ei jaksa siis tiksu sabas. Muidugi pole vaja ka nutta kui vahepeal väikseks kepiraginaks läheb - võistlus ikkagi.
Passisingi siis seal sabas ja puhkasin. Ennem 5 kilomeetri märki seal kus pikk lauge tõus hüppasin klassikaratta ja hakkasin "kühveldama". Poolest rongist sain mööda ja rivistusin viisakalt rivvi tagasi. Siis tuli aga teine toitlustuspunkt ja olin sunnitud taaskord sellest mööduma ilma joomata. Sain rivist mööda ja andsin kohe ka "hagu" ,et keegi ei saaks tuulde haakida. Peaaegu õnnestuski - peale minu oli veel paar meest õiget hetke oodanud. Peagi möödus minust nr 126 Kaspar Kaasla ja tegi vist sama taktikat ehk nii kui möödus tegi ka mõned kiiremad liigutused ja tõmbas minuga vahe sisse. Üks mööduja oli veel nr 107 "Keda Kotib" - sellest juba peagi lähemalt.
Esimese ringi lõpus. Foto: Estoloppet
Esimene ring möödus ajaga 54:46 ja kohaks 71. Ees silmapiiril olid vaid kaks varasemat möödujat ja seljataga haigutas juba paraja vahega tühjus. Koha mõttes suurt tõusu enam oodata ei olnud kui vähemalt sai teha oma sõitu. Hoidsin kerge varuga tempot peal ja teise ringi kolmanda kilomeetri paiku hakkas lisaks nr 107-le ees paistma ka paar väiksema numbriga sõitjat. Tühjal väljal metsa vahel otsustas nr 107 geeli tarbida ja olles selle enda sisse ajanud viskas pakendi suure kaarega metsa poole. Ääretult nõme käitumine ja otsustasin talle öelda, mida sellest arvan. Siiski oli ta minust ca 100 meetrit eespool ja liikus päris korraliku tempoga. Jõudsin juba leppida, et ok las olla.
Ennem joogipunkti sai paar konkurenti "alla neelatud" ja ühtlasi ka oma esimene ja viimane jook selle sõidu jooksul tarbitud. Ka ühe koffeiini geeli võtsin seal punktis sisse. Pakend läks nõuetekohaselt prügialasse. Laskudes rabast läbi ja jõudes taas metsa vahele otsustas nr 107 Veikko Savvest taaskord toituda, selleks mitte ettenähtus kohas ja pakend oli taas teel metsa. Võtsin hoo maha ja küsisin, et kas on raske endaga kaasa võetud ainete pakendid kaasa võtta ja panna sinna, kus on selleks ettenähtud koht. See peale sain vihase sõnumi osaliseks, et "keda kotib". Ise on ta M50 klassi mees, kes sõidab kohtadele esisaja teises pooles ja peaks olema noorematele eeskujuks, käitub kui teismeline jõmpsikas - häbi!
Rohkem ma teda ei näinud ja keskendusin oma sõidule. Enesetunne oli hea ja hoidsin hoogu üleval. Peagi jõudsin järgi kolmesele grupile, mida vedas vapralt nr 25 Merilin Jürissaar. Näha oli, et neil on raske ja libisesin kohe mööda ja eest ära. Järgnevatel tõusudel midagi huvitavat ei juhtunud ja meeldiv üllatus oli see, et mingeid hädasid veel ei olnud. Pikal tõusul 5 km märgi juures tuli selg ees vastu endine kahevõistleja nr 49 Karl-August Tiirmaa. Ilmselgelt oli ta distantsi esimesel poolel üle pingutanud.
Viimasesse toitlustuspunkti tulin liiga suure hooga sisse ja sain küll topsi näppude vahele kuid joogist oli see hoo tõttu tühi. Ebaõnn missugune aga pole hullu, sest ka trennis ma eriti ei joo ja keha on sellega harjunud.
4 km ennem lõppu paistsid eest nr 66 Aivo Kaljumäe ja nr 112 Timmo Tammemäe. Tõusudel, mis hakkasid 3 km ennem finišit panin tempo põhja ja kui poole mäe peal oli veel tunda, et keegi proovib järgi tulla siis mäe otsas oli vahe ikkagi minu kasuks sees. Siis kerge laskumine ja algas raja suurim tõus. Taaskord paistsid eest seljad ja motiveerisid mind silmist sädemeid välja löövat tempot arendama. Mäe otsas olingi meestel järgi ja möödusin esimesel võimalusel ja proovisin vaatamata põhjas olevast pulsist kohe vahe sisse tõmmata. Üks mees pudenes selja tagant kuid nr 35 Tanel Levkoi võttis väljakutse vastu. Laskumisel Kõrvemaa keskuse põhiradadel sai natuke puhatud kuid mees selja taga oli kindlalt löögivalmis. Viimased tõusud võtsin veel nii teravalt kui sel hetkel suutsin kuid sellest Tanel Levkoi vastu ei piisanud. Jõudes keskuse juurde näitas ta lauge maa 100 meetrisel lõigul kuidas sõitma peab ja arvestatav vahe oligi sisse kärisenud. Selja taga oli aga tühjus ja sain viimast 400 meetrit juba vähe rahulikumas tempos nautida.
Meeldiv on tõdeda, et esimese ja teise ringi aeg kukkus mul võrreldes konkurentidega vähem ära. Rada muutus teisel ringil selgelt aeglasemaks. See näitab, et reservi veel oleks :)
Suusad: Rossignol S3 (Swix puhastus, Rex sinine krunt, Swix Marathon HF, Maplus FP4 hot, Rex Hydrex geel, lineaarne 1,0mm struktuur). Libises päris hästi, eriti olen rahul, et tõusudel ja lahtises lumes töötas suusk suurepäraselt. Pikematel laskumistel libises mõni veel paremini aga üldjoontes väga hea.
Maratoni rada ja korraldus olid vaadates olusid suurepärased!
Konkurendid olid teravad ja Estoloppeti sari minu jaoks selleks aastaks lõppenud.
Suusatamiseni!
