Kuigi stardinimekirjaga tutvumine andis tulemuseks, et võib võtta rahulikult, siis nii ei läinud.
Juba stardis andis Sander mõista, et tuleb kohe käik peale lükata ja konkurendid maha raputada. Lisaks veel oli plaanis ka individuaali võitja aeg üle joosta.
Egas siis midagi, stardist ees minema ja tempo peale. Vaevalt pool kilomeetrit oli joostud kui sai esimene ämber kolistatud. Ei saanud täpselt aru kuhu minema peab ja keerasime paremale valesti ära. Õnneks oli korraldaja kohe vastas ja suunas tagasi õigele rajale. Sellega aga olid jälitajad taas meil sabas. Siiski ei läinud kaua ja juba mõne takistuse järel oli vahe sees.
Peale paari kilomeetrit jooksmist sain aru, et täna pole minu päev. Jube raske oli - ilmselt väga pingeline töönädal oli kehast suure osa jõuvarusid ära võtnud. Siiski andsin endast parima ja rippusin Sanderi kannul. Takistused läbis ta minust palju kiiremini ja jooksuosadel proovisin oma aeglust kompenseerida.
Takistused olid ka muidugi mehised. Näiteks rehvi lohistamine enda järgi oli mitte mõned meetrid vaid ikka kaks pikka sirget. Rehvi vedamine tundus terve igavik, mullaämbriga tuli sealse väikse kaevanduse sees terve suur ring läbida. 2kg ketas peakohal samuti igavikuna tunduv distants ära teha. Aga kõik sai tehtud :)
Ekstreemseimaks takistuseks kujunes maaalune tunnel - kokku 460 meetrit maa all suhtkoht kottpimedas. Mõni küünal seal põles ja valguspulk hõõgus kuid ega neist kasu eriti ei olnud. Võis nii ootamatusse auku astuda kui pea raudtala otsa ära lüüa. Lõpuosas oli ka lisaks natuke madalam kui põlvini vesi. Kuna tunnel oli maa all siis mõistagi vesi jääkülm. Minule see tähendas aga suht ruttu jala krampi kiskumist.
Aga lõppu ma jõudsin, ühes tükis ja rõõmsal meelel :)
Kõik eesmärgid said täidetud - lahingpaari võit 4 minutiga ja ka individuaali võitjat sai edestatud minutiga!
Järgmine nädalavahetus teen stardi Kosel, takistuskrossimiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar