Kõik oli enamvähem ilus kui lämbe ja
kuum ilm välja arvata. Selleks ajaks oli esimene ring läbitud ja
jooksin naiste liidriga samas tempos. Kilomeetriajad planeeritult 3:50-3:55. Ülearu kerge ei olnud ja võitlesin kerge parempoolse
kõhulihase krambiga, kuid sain sellest masseerides jagu. Teise ringi
alguses, peale 12 km läbimist tuli joogipunkt ja tarbisin ka ühe
energiageeli. Olin neid seekord kaks tükki rajale kaasa võtnud.
Eelkõige palavast ilmast tingituna. Peale geelide võtsin kaasa ka
ühe magneesiumi ampulli, et vältida krampide teket.
Joogipunkt läbitud ja toimus pööre
vasakule ja siis avanenud vaade oli päris kohutav. Süsimust taevas
ja välgumeri oli liikumas Rakvere kohale. Selle ajani olin 1:22-1:23
lõppaja graafikus. Peagi peale 13 kilomeetri läbimist jõudis aga
torm kohale. Esiti korralikud tuuleiilid, mis silmad tolmu täis
puhkusid ja siis ka vaikselt tugevnes vihm. Päris ehmatava olukorra
pakkus suur metallkonstruktsioon, mis laius üle jooksuraja ja
uduvihma tekitas. Nimelt paarsada meetrit ennem selleni jõudmist
tuli korralik tuuleiil ja lükkas selle asfaltile kolinaga pikali.
Õnn, et kedagi sel hetkel seal all ei olnud sest asjal kaalu niivõrd
palju, et tagajärgedest kus see kellelegi peale oleks võinud
kukkuda ei tahaks isegi mõelda. Sel hetkel olin kindel, et kohe
tuleb teade, et võistlus on katkestatud, sest olud muutusid
ekstreemseks. Seda aga ei juhtunud ja tuli jätkata.
Padukat sadas ja äike tegi taevas
valgusteatrit. Vihma sadas nii kõvasti, et jõudes tõusudele
voolasid seal korralikud jõed. Nii vee ja tormimöllus sai
olukorraga harjutud ja tõstsin taas tempot. Võimalusel oleks vast
isegi katkestanud aga sellest poleks eriti kasu olnud, sest polnud
aimugi kuspool võistluskeskus on ja vahet pole ju, kas rajal või
linnatänavail seigelda. Kolm kilomeetrit ennem lõppu tarbisin oma
viimase geeli ja magneesiumi ära ja jätkasin vesist teekonda finiši
suunas. Selleks hetkeks oli ka kindel, et uus isiklik rekord ikkagi
tuleb ja oli mille nimel pingutada. Lõpp tuli juba tahtejõu pealt
ja seekordne ebanormaalne rekordijooks saigi tehtud. Aeg 1:24:11 Poolmaratoni rekordiparandus seega minut ja üks sekund - pole paha sellise jooksu kohta.
Kokkuvõttes võib enda jooksuga ja
taktiga, millega peale läksin rahule jääda, sest antud oludest sai
siiski maksimum välja pigistatud. Järgmine poolmaraton ilmselt Tartu
linnamaratonil.
Nüüd aga võtan taas plaani tõusud
ja trepid, et septemberi teisel nädalavahetusel toimuval
Viin/Brno/Bratislava trepijooksutuuril heas hoos olla ja Eesti lippu
kõrgel hoida. Tase seal väga tugev ja enamus maailma
trepijooksuparemikust on kohal. Õnnestus saada korraldajapoolne
pakett, kus kaks ööd hommikusöögiga, transport
võistluspaikade vahel, osalustasud ja 100 eurot lennupiletiraha
kompenseeritakse. :)
Trepist üles!