Pühapäev, 29. juuli 2018

Myfitness Madness Race Keila 2018

Eelmisel aastal alguse saanud Myfitnessi Madness Race takistustega jooksud on olnud oma nime väärilised. Esmakordselt toimus selle sarja jooks eelmise aasta kevadel aprillis - siis oli meeletult raske rada tehtud lauluväljakule. Lisaks pigem talvisele ilmale lõppes antud võistlus suure raju tuule ja lörtsisajuga. Tuul tõusis lausa nii tugevaks, et korraldajad olid sunnitud autasustamise ära jätma ja asjad kähku kokku pakkima. Sel aastal Pirital lisas võistlusele vürtsi kohati arusaamatu rajatähistus, mis põhjustas mõnele pikema ja teistele lühema distantsi.
Seekord Keilas aga tuli joosta pea 30 kraadises kuumuses!

Oi oi kui raskeks läks ennem teise ringi lõppu - seal kus tuli köiest üles ronida ja siis edasi joosta. Kuumus oli teinud oma töö ja ainus jahutus oli praktiliselt allpool pildil olevast mudaaugust läbiroomamine. Samuti hakkas paremalt poolt korralikult pistma, mis ei lasknud eriti korralikult pingutada ehk tuli liikuda kergelt säästureziimis. Seda suurem oli üllatus, et tiimikaaslane Tarmo Pertel, kes oli seda ringi korralikult vedanud kustus veel rohkem kui mina ja vahe meie vahel hakkas kasvama. Kõik see andis jõudu juurde ja uuele ringile suundudes oli edumaa juba selline, et uskusin, et vaatamata raskustele kestan ära. Peagi oli Ulm Pertelist möödunud ja tundus, et ka vahe minuga hakkas vähenema.

Särk lendas seljast peale 1 km läbimist. Foto:erakogu

Kuna olin vahepeal saanud natuke hinge tõmmata siis paningi natuke juurde ja maksmimpingutuse lähedal liikusin lõpuni välja. Lisaks Ulmi lähenemisele oli ohuks esikohale ka teises grupis startinud Egon Mõek - mees, kes sai Kõva mehe jooksul juunis teise koha!
Viimasest mäest üles minnes oli jalg ikka täiesti sült ja kergelt ka krambitas. Tuli olla ettevaatlik, et päriselt kramp säärde ei lööks. Viimasest mäest üles, liug mäest alla ja siis ootas taas ees Red Bulli takistus. Seesama, kust ma Pirital läbi häda ja aitamise lõpuks üle sain. Lendasin hooga peale, jalg libastus natuke ja kuigi, et sain õrnalt sõrmedega ülevalt servast kinni siis potsatasin sealt ikkagi alla tagasi. Hakkab pihta, mõtlesin endamisi. Kogusin end natuke, võtsin uuesti hoogu ja sain hüppel korralikult kätega ülevalt servast kinni ja tõmbasin end ruttu üles. Suunurgad läksid rõõmust ülespoole, rahulolu oli meeletu - tegin selle hulluse ära ja alla ei andnud! :) 
Nüüd jäi vaid oodata konkurendi finišit. Mõek tuligi peagi ja kuna ei saanud Red Bullist üles läks ka trahviringile. Lõpuks vahe meie vahel gramm alla poole minuti minu kasuks :)


8km parimad mehed,vasakult: Egon Mõek, Rauno Tiits, Lauri Ulm Foto:erakogu

Meestiimide arvestuses saavutasime OCR Estonia koosesiuga 1 koha!


OCR Estonia vasakult: Rauno Tiits, Lauri Tanner, Tarmo Pertel, Marko Viru ja ees Heiki Rebane

TULEMUSED
Marathon100 artikkel





Kolmapäev, 25. juuli 2018

Kuum suvi!


Suvi :) Foto:erakogu

Eelmisel pühapäeval tegin midagi sellist, mida ei tasu järgi teha. Läksin nimelt kuuma ja päikselise ilmaga tegema pikka jooksuringi - poolmaratoni distants näis selleks sobiv olevat. Mitte, et distants ja aeg oleks vale olnud.

Mida ma aga ei teinud ja millega ei arvestanud?
Vastus lihtne, esiteks ei pannud mütsi pähe ja teiseks ei võtnud tilkagi vett kaasa. Tulemus oli see, et vaatamata mõõdukale tempole ca 4:50 per/km läks kuskil 15 kilomeetri peal raskeks. Kuna aga olin startinud kodust ja katkestamise varianti polnud siis liikusin edasi, et pole hullu küll ära kannatab. Poolmaratoni täitudes selgus aga, et olin ka eelnevallt kaardil paikapandud distantsi valesti hinnanud ja koduni oli veel pea 2,5km minna. Seis läks juba väga raskeks. Minu õnneks vaarus üks kohalik külamees kodu poole ja ta tarbis oma teekonnal õlut. Saigi siis suurest janust ka paar lonksu kosutuseks võetud. Peale 1:50 ja 23,4 kilomeetrit olin kodus.

Esmalt sai ca liiter mahla lihtsalt järjest ära joodud ja siis jahutava duši alla mindud. Peale seda aga tekkisid lakkamatud külmavärinad ja hakkas paha olla. Tarbisin veel ohtralt vett ja pikutasin veidi, mispeale hakkas vaikselt paremaks minema - pääsesin vist ehmatusega kuid enam sarnast kogemust ei tahaks tunda!

Miks ma siis midagi kaasa ei võtnud?
Enamasti jooksuringile minnes, ükskõik kui pikale ma midagi kaasa ei võta ja pole ka vajadust olnud. Näiteks ükskõik millisel poolmaratonil või ka Tartu suusamaratonil olen tavaliselt tarbinud vaid mõne isotoonilise geeli ja joogipunktides lonksu kaks vett või spordijooki ja erilisi probleeme pole tekkinud.

Vaatamata sellele, et võistlustel ja treeningutel tarbin minimaalselt vedelikku, siis palava ilmaga tuleks teadlikult rohkem tarbida!

Juba mõne päeva pärast toimub Myfitness Madness Keila 8km pikkune takistustega jooks, seda siis ca 30 kraadises leitsakus - saab põnev olema! (õnneks on värsked kogemused ja janusse ei tohiks end jätta).

Esmaspäev, 16. juuli 2018

Pajusi mudajooks 2018

Viimane takistus ja 3 meest endiselt koos. Peale minu oli veel esikohakonkurentsis Andrei Savela (OCR Euroopa meistrivõistluste 37 koht) ja Janek Kähr. Eelpool mainitud takistuseks oli plank, kust sai nii ülevalt kui alt minna. Eelnevast aastast oli lõpp tuttav - ca kilomeeter puhtalt jooksu. Seega teadsin, et kui soovin enne lõppu rünnata ja väikse edu sisse saada siis pean selle esimesena läbima ja kohe ka kiirendama. Enne takistust natuke kiirendasin veeresin ruttu alt läbi ja kiirendasin uuesti ja õnnestuski kerge vahe sisse saada. Edasi proovisin hoida tugevat tempot ja näha oli, et sellest on ka kasu kuna Kähr jäi selgelt maha. Sevela aga alla ei andnud ja hoidis pinget peal praktiliselt lõpuni - vahe finišis 6 sekundit! Napp aga magus võit :) Kogu esikolmik mahtus 14 sekundi sisse.
Meeste esikolmik. Vasakult Andrei Sevela, Rauno Tiits, Janek Kähr

Rada meeldis võrreldes eelmise aastaga rohkem kuna tundus kuidagi vaheldusrikkam. Ka 28 soojakraadi tähendas seda, et mutta ja vette sulistama minna oli puhas rõõm sest sai end natuke jahutada. Kergelt aga midagi ei tulnud kuna konkurendid jalga väga sirgu ei lubanud lasta ja pidi pingutama praktiliselt kogu distantsi. Raja esimesel kolmandikul tundus isegi, et  Kähr libiseb eest ära kuid kuidagi läbi häda suutsin ikkagi aegajalt tekkinud väikese vahe tagasi teha. Paar korda tekkis ka segadus raja tähistuse ja arusaamise üle, et kuhu peab minema. Teise kolmandiku lõpus saingi mudalõikudega kahe järgnevaga vahe sisse kuid siis tekkis lühis ja võtsin korraks aja maha, et mitte rajalt eksida - vist õnnestuski, kuid sellega olid teised mu taas kätte saanud ja nii me üheskoos viimast kolmandikku jooksimegi kuni viimase takistuseni :)

Foto: Pajusi mudajooks


Suvised seitsmesed (alates 24:25) (sai ka väike intervjuu antud ;)


Õnnelik finišeerija. Foto:erakogu
Tänud korraldajatele! Oli näha, et on vaeva nähtud ja ka auhinnalaud võttis seekord silme eest kirjuks :) Eriti õigesse kohta läks lambanahk, mis meie pere pesamunal sügis-talv-kevadperioodil vankris hea ja sooja olemise tagab :)

Nii mõnus ja pehme:) Foto:erakogu

Väga meeldib antud ürituse juures, et ka lapsed saavad oma osa ja mitte mingil 200 meetrisel ringil. 10-13 aastaste vanuserühma distantsiks oli 3 km ja see sisaldas nii vett, muda kui ka muid põnevaid takistusi. Plikad olid igatahes väga rahul!

Lisette takistust läbimas. Foto:erakogu

Peale jooksu muda maha. Foto:erakogu

Nüüd kaks nädalat pausi ja siis juba Myfitness Madness Race Keila
Antud võistlus jääb ilmselt selle hooaja viimaseks takistustega jooksuks kui just kogemata 11.08 Tartusse ekstreemjooksule ei satu. 











Neljapäev, 12. juuli 2018

Ähijärve - Peraküla vol1

Eelneva kolme aastaga läbisime rattamatka raames Oandu-Ikla 375km matkatee. Kokku koos kõrvalpõigetega väntasime 553km ehk ca 180km igal aastal - meiesugustele täpselt paras katsumus.

Nüüd vajasime aga uut marsruuti ja Peraküla- Ähijärve 820km sobib selleks väga hästi. Kuna meile logistiliselt(hetkel mugav :)) sobib see tagurpidi paremini siis nii me startisimegi hoopis Ähijärvelt ja võtsime suuna Peraküla peale. Raja pikkus 820km tähendab aga meie jaoks 4-5 aasta peale matka jagamist ehk tükk aega mureta mida hakata peale juuli teise nädalavahetusega.

Matkatee. Foto: https://perakula-ahijarvematkatee.weebly.com/#

Lisaks uuele matkale sai ka matkaseltskond täiendust Urmase ja Janari näol - loodetavasti võiduka lõpuni. Olude sunnil ei saanud Heddy meiega esimest etappi kaasa teha kuid järgmisel aastal kindlasti liitub meiega taas.

Vasakult Marko, Ardo, Rauno, Urmas, Tauno, Janar  Foto:erakogu
Nagu ikka läheb suvi lennates ja toimetusi mustmiljon - seetõttu ei hakanud üksikasjadega tutvuma. Sai lihtsalt kaasa mindud - seekordse ööbimise ja teekonnapikkuste plaani pani paika Tauno. Seda eelkõige seetõttu, et Haanjamaa metsad ja sealne ümbrus talle tuttav.


Läbi võsa viib tee lõunatippu. Foto:erakogu

Mida pakkus esimese päeva 75 kilomeetrine rattasõit Ähijärvelt Metsavenna tallu?
Natuke jaanipäeva ilma oma 15 plusskraadi ja kohatise vihmasabinaga kuid ei midagi hullu - päeva lõpuks jäime peaaegu kuivaks. Kõige vihmasem lõik oli Lätist (käisime varusid täiendamas) Metsavenna tallu, kuid see ei häirinud sest seal ootas meid ees kolmetunnine saun. Saunaelamus oli erakordne, sest lisaks puukerisega leiliruumile oli ka eraldi ruum elektrikerisega. Mõlemad olid kuumaks köetud ja ka mõlemat sai kasutatud kuigi ka ühest oleks küll olnud :) Päeva iseloomustas kruus, mõned singlid, palju metsa, jõgi, Läti-Eesti piir. Kilomeetreid kogunes 85 millest puhast sõiduaega 5:30 , tõusumeetreid ca 400 Matka lõppedes tuleb tõdeda, et esimene päev oli minu jaoks kõige raskem - jalad olid juba poole maa peal jõust tühjad ja ka sadul ei meeldinud tagumikule kuidagi. Ilmselt see kõik seetõttu, et vaatamata mai ja juuni alguse rattatuhinale ei sattunud ma viimaste nädalate jooksul ennem matka ratta selga.

Teise päeva hommikul umbes 10 paiku hakkasime Metsavenna talust Rõuge poole liikuma. Hommikukohvi jätsin võtmata kuna Tauno ütles, et lõunaks oleme Rõuges ja seal kohvitame ja sööme lõunat. Kas nii ka läks? Muigugi, et mitte :) Rõuges olime õhtul 6-7 paiku. Kohe kohe ja peaaegu tähendas seda, et tund/kaks või siis rohkem - seekord siis rohkem.

Mida nägime ja mis juhtus teel Rõugesse?
Alustuseks sõitsime mööda ja põikasime sisse Tõde ja õigus võttepaika. Film peaks esilinastuma 2019 alguses.

Vargamäe Mäe talu. Foto:erakogu
Siis aga hakkas pihta esmalt metsasinglid - sellised, kus meiesugused amatöörid sõita eriti ei osanud ja mäest üles ja alla oli ratas pigem käekõrval. Vahepeal sai ikka sõita ka kuid kuradima raske ikka mööda juurikaid, käänakuid ja künkaid sõita. Siis mööda karjamaad, tegelikult hästi ei mäletagi mis järjekorras need olid kuid sõita oli igatahes huvitav. 

Karjamaal. Foto:erakogu

Aeg lausa lendas ja kätte jõudis lõuna ja Rõuge oli endiselt tundmatutes kaugustes. Süüa ja juua oli piisavalt kaasas nii, et nälg ja janu kimbutama ei tulnud.

Lõunapaus imeilusa Liivajärve kaldal piiri ääres. Foto:erakogu
Ühel hetkel läks aga asi käest ära ja karjamaal sõites tuli ette selline kahetiselt mõistetav suunaviit. Jätkasime mööda sihti ja liikusime üha enam võssa. Siiski ei uskunud, et teelt eksinud oleme kuniks olime sellises võpsikus, et arusaamine eksimisest oli kõigile arusaadav. Tuli võtta appi moodne tehnika, mis meid lähima teeni juhataks. Tagasimine tundus mõttetu ja seetõttu võtsime suuna esimese lähedaloleva tee peale. Ca 1 km läbi raiesmiku, paksu metsa, üle oja ja kraavi ning lõpetuseks karjamaa - vägev. Siis sai pandud gps Rõuge peale ja oh imet, peale kilomeetrist rattasõitu mööda suvalist metsateed olime tagasi tähistatud rajal. Peagi saime metsast välja ja jõudsime maanteele, mis viis läbi kohaliku asula. Silt pood - esmamõte ohhoo saab juua osta, kuna veevarud olid otsas aga nagu ikka siis pood oli suletud. Õnneks oli Rõuge nüüd juba kiviviske kaugusel. Korra sai siiski kohalikus bussipeatuses väike paus tehtud, et hoovihma pilv mööduks. Vapramad ei oodanud ja panid tulejutt taga Rõuge poole. Mõne aja pärast saime Rõuge poe ees kokku ja õhtukohv, burks ja muud varude täiendused tehtud. Päeva lõppunkti ei jäänud enam palju kuid ees ootav Suur Munamägi ja Vällamägi ootasid ees. Muidu suht lihtne kuni jõudsime Vällamäele. Kõrguste vahe jalamilt tippu 84m - midagi mulle :) Kõik said sealt rattad üles vedada. Läksin esimesena ja võtsin ratta selga ning jooksin üles. Jõudes tippu lõi pirn põlema, et prooviks ilma rattata ka aja peale. Läksin alla tagasi, puhkasin hetke ja proovisin maks pingutusega üles joosta. Kolmandiku peal läks raskeks ja keris pulsi 185 peale - sinna see jäi kuni jõudsin üles välja. Aeg 1:56 Jaksab pingutada küll ja seda peale pikka rattapäeva ja matkakott seljas. Päev sai minu jaoks väga meeldiva lõpu, sest siit edasi oli ööbimiskohta vaid paar kilomeetrit.





Kolmanda päeva hommik. Foto:erakogu
Ööbimispaik jäi raja 150km äärde. Mõnus saunamaja koos majutusvõimalusega ülemise korrusega. Lisainfo: misann.net
Päeva saldo: sõiduaeg 5:40 79 kilomeetrit 850 tõusumeetrit
Seiklused metsas ja muu liikumine alla 5km/h siin ei kajastu.

Kolmandal päeval võtsime rahulikult ja ka tee oli lihtne - asfalt, kruus. Et liiga igav ei hakkaks tegime ka Kirikumäe järvele mööda metsasinglit ja purunenud laudteed 4,2 kilomeetrise ringi peale.
Päeva saldo: sõiduaeg 1:40 27km 230 tõusumeetrit

Lõuna-Eesti Foto:erakogu



Meie seekordse teekonna lõpp- järgmise aasta alguspunkt. Foto:erakogu

Tänud ja kohtumiseni antud teemal juba vähem kui aasta pärast ehk 05.07.2018 läheb matk edasi!