Kui miskit hakkab juhtuma ja tundub, et enam hullemaks minna ei saa siis tegelikult saab ikka küll!
Paar päeva ennem starti tundus, et kõik läheb plaanipäraselt siis päev ennem võistlust hakkas juhtuma.
Reedel tegin pooliku päeva tööl ja olin valmis asjad pakkima kui selgus, et pean hoopis lastehaigla emosse suunduma. Meie keskmine pesamuna oli pea ära löönud ja mõnda aega hiljem oksendanud. Kahtlustasime peapõrutust ja suundusimegi kontrolli. Esmane kontroll sellele ei viidanud ja jäime mõneks tunniks valve alla kuid kuna sama jama (oksendamine) jätkus siis paigutati meid 5h peale emosse saabumist haiglasse sisse. Kuna pidin sadamas olema hiljemalt 10 hommikul siis vaikselt juba leppisin olukorraga, et seekord jääb Lahtisse minemata. Väikse vangerdusega oli ka meeskond ja segatiim komplekteeritud ja minu osalemine määrava tähtsusega ei olnud.
Siis sain aga kõne tiimi liikmelt, et tema hommikune covid proov oli positiivne. Nüüd oli jama majas kuna nii palju asendusi meil ei olnud. Lapse tervis õnneks näitas paranemise märke ja kõik analüüsid olid korras. Arst kahtlustas halbade asjaolude kokkusattumust ja, et tegu võis olla hoopis mingi viirusega kuigi ükski proov seda ei kinnitanud. Hommikuks pidi pilt selge olema. Lükkasin siis igaks juhuks oma laevaaja 13:30 peale, et juhuks kui kõik laabub siis ikkagi lähen Soome.
Hommikul vaatas arst veelkord lapse üle ja andis rohelise tule koju minekuks. Kell aga lähenes juba keskpäevale ja läks ülikiireks. Tegin kõne abikaasale, kes pakis asjad ja tuli sadamasse, et võtta laps ja vahetada autod. Auto parklast lippasin sadamasse ja checkin lõpuni oli 10 minutit. Kuna olin aega muutnud siis automaatne check-in ei toiminud ja pidin minema kassa järjekorda, kus oli paar inimest järjekorras. Tik-tak-tik-tak aeg muudkui läks. Napilt sain siiski selle tehtud ja turvamees ütles anna nüüd kuuma kui tahad laeva jõuda. Pulss punasesse ja laeva peale, napilt aga kindlalt olin viimane, kes laeva sai. Sellega oli raskem osa möödas :D
Kuna mu eelmise päeva õhtusöögiks oli 2 snickersit ja banaan. Hommikuks kerge puder ja võileib, siis tundsin end päris kurnatuna ja otsustasin premeerida laeva buffet lauaga. Seda head ja paremat läks "kilode" kaupa sisse. Õnneks oli startideni veel piisavalt kaua aega. Ka pea hakkas ilmselt suurest pingelangusest valutama kuid tänu infoleti lahkele töötajale sai see tableti abil alistatud.
Sadamast võttis mind Sander peale ja sõit Lahti poole võiski alata. Pool tundi ennem starti olin kohal. Number peale ja kerge soojendus ning asusingi individuaalvõistluse kvalifikatsiooni starti, kus kõlas juba tuttav 3..2..1..gooooo....
Kvalifikatsioonjooksu läbisin ideaalselt liialt pingutamata. Ega ma polnud kindel kas üldse finaalkoha vääriliselt suudan pingutada aga endalegi üllatuseks tuli see lihtsalt kätte.
Kogu energia sai suunatud seekord tiimi teise vahetusse. See oli koht kus pidin endast maksimumi välja pigistama. Enamvähem ka õnnestus - enda vahetuse andsin esimeste seas ära ja vahetuse läbimise kiirusega 29 sekundit võib igati rahul olla. Eelmiste päevade vintsutuste tulemusel vast jäi sekund kaks veel varuks aga selle saab realiseerida juba tuleval aastal!
Edasi meil aga tuli kolmas vahetus, kus varumehena peale läinud Markol oli raske pähkel närida. Lõpumeetritel ta kangestus ja ajakaotus parimatele oli märkimisväärne. Selleks hetkeks oli selge, et tiitlit me sel korral ei kaitse. Sander Kaur aga alla ei andnud ja tänu tema ülitugevale pingutusele saime siiski kolmanda koha kätte. :) Takkajärgi tuleb tõdeda, et taktikaliselt panime totaalselt puusse ja teistsuguse meeskonna järjestusega olnuks võit ilmselgelt võimalik kui mitte öelda selge. Vigadest tuleb õppida ja järgmisel aastal selliste lapsikute vigade taha asi ei tohi jääda.
Individuaali finaali läbisin aga rahulikult ja koht teises kümnes oli igati viimast aastat vaadates vääriline tulemus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar