47. Tartu Maraton 2021

Erakorraline aasta, erakorralised olud! 

Lisaks viirusele lisas vürtsi ka ilm. Just öösel vastu maratoni toimus ilma järsk soojenemine ja lisaks sellele ka sademed, sedapuhku lund.

Pildil valikus olnud libisemismäärded. Välja valituks osutus Swix cleaner, LF sinine, HF marathon ja FP4 Hot 0-3. Struktuuriks valisin lineaarse 1,0mm. Suurem peavalu oli aga suuskade pidama saamine. Suusaks valisin Rossignol C3 kliistrisuusa, mille alla läks vedel Rex krunt ja sinna peale väga õhuke kiht Rex kuldset kliistrit. Etteruttavalt võib öelda, et see kliistri kiht oleks pidanud olema vähemalt topeltpaks. Kartsin, et juhtub nagu Alutagusel, kus suusad liiga hästi pidasid ja seetõttu panin seekord kliistrit liiga õhukeselt. 

Vaatamata sellele, et justkui on palju trenni tehtud ei ole see suusavorm siiski selline kui lootsin. Nii Tamsalu kui Alutaguse tulemused võtsid optimismi oma ühe eesmärgi ehk 100 sekka jõudmise osas tublisti maha! Seda isegi olukorras, kus välismaalased praktiliselt puuduvad. Üle-eelmine ehk 45. Tartu Maraton kui saavutasin oma parima ehk 138 koha olin eestlastest 90-es. 

Hommikul kui Tehvandile jõudsime proovis sõber Marko tõusul suusad (sama kombo, mis mul) üle ja ütles, et käib kah. Tund hiljem stardis kui suusad alla panin siis selgus, et seis on ohtlik. Kohapeal suuska alla vajutades tundsin, et ei pea vist - ei pidanudki! Aga libises see eest väga hästi.

Esimesel tõusul, kus sai klassikasammu sõita selgus tõsiasi, et ikka üldse ei pea. Minu jaoks tähendas see aga seda, et maraton tuleb läbida kasutades maksimaalselt oma nõrkusi ehk ülakeha. Kuigi peas oli teadmine, et ilmselt lõppeb maraton minu jaoks Kuutses ehk poolel maal siis läksin ikkagi julgelt peale. Tõusudel kangutasin paaris või jooksin mööda lund radadest väljas. Mitte just eriti ökonoomne liikumisviis kuid, mis mul muud üle jäi kui käed ei jaksa.

Hädalisi oli rajal teisigi - kellel ei pidanud, kellel ei libisenud ja oli ka neid, kes pidid lausa suusad jalast võtma, et suusa alla kogunenud "pakid" eemaldada. Selles valguses ma katastroofilises seisus ei olnud, kuid siiski ka ei midagi head.

Startisin oma grupi peast ehk umbes 300-ndalt stardikohalt. Proovisin hoida külma närvi ja mitte liigselt rapsida. Laskumised oli nagu lust, sest suusk "jooksis" hästi ja keegi selga ei libisenud. Strateegia oli kiirelt kuid mitte liigse jõukuluga kohti parandada, et siis mingi hetk võtta koht sisse mõnes väiksemas rongis ja seal lõpuni tiksuda. Matu tp-ks olin tõusnud 159 kohale. Veel raske ei olnud ja tundus, et äkki kestan seekord kuidagi ära. Kuutsesse jõudes, kui oli juba omajagu tõuse seljataga ja neid tuli võtta endale mitte harjumuspärase rapsimisega hakkas silmis sädemeid lendama. Sain aru, et kardetu saab tõeks ja siit edasi saan vaid allapoole kukkuda. 

Päris alla andmine ei tulnud kordagi mõttesse. Pigem andis jõudu kannatuseks see, et vast õnnestub järgmiseks maratoniks vähemalt stardigruppi parandada. Palult läbi sõites võtsin sisse oma kaasa võetud magneesiumi ampulli. Vasak käsi ja kõhulihas hakkas ilmutama krampide saabumist. Tore küll, mõtlesin endamisi. Päris nõme tunne on lasta järjekordne rong endast mööda ja leppida olukorraga, et midagi pole teha. Finišisirgel minu õnneks selja tagant kedagi ohustamas ei olnud ja sain rahus nautida oma 10-nda Tartu Maratoni viimast sadat meetrit :) 

 

10 Tartu Maratoni tehtud ja kuldmärk auga välja teenitud! 

Järgmise kümneni!