pühapäev, 28. veebruar 2021

Leitud prügi 26h peale maratoni!


Inspireerituna eelmise päeva ebameeldivast kogemusest ühe prügiloopijaga võtsin ette taastava sõidu maratonirajal. Kaasa sai võetud kilekott kuhu plaanisin kokku koguda kõik pakendid, mille leian. Nagu arvata võib siis 99% leitust oli pärit eelmisel päeval toimunud 23. Tallinna Suusamaratonist.



100 meetrit ennem ja pärast toitlustuspunkti oli kõik ilusti ära koristatud aga metsa vahel oli seis loodetust isegi hullem. Ükski leitud geelidest ei olnud tarbimata ehk kogemata maha kukkunud. Kindlasti ei leidnud ma 100% prügist üles kuna üsna palju oli rajal ka puuprahti ja kergemad pakendid võis ka tuul kaugemale metsa vahele viia.

Nagu milleks ja mille nimel see kõik toimub? 

Järgmisel aastal võin pakkuda koristusteenust 5.-/pakend. Huvilisi oleks ilmselt 0, sest lihtsam on niisama metsa vahele paotada ja loota, et keegi ei saa teada!

Ajuvaba :(

 

laupäev, 27. veebruar 2021

Tallinna Maraton 2021

 Tartu Maratoni hommikul alanud sula ja vihmasajud jätkusid kogu nädala. 

Allpool olevad Riigi Ilmateenistuse kodulehelt pärit lumekaardid näitavad ilmekalt, mis vähem kui nädalaga juhtunud on. Ülemine kaart pärineb küll veebruari algusest kuid Tartu Maratoni eelneval päeval oli pilt suht sarnane.





Õnneks on seis metsas ja suusaradadel siiski oluliselt parem. Teisipäeval tegin oma TM-ist haigele kerele väikse lõdvestussõidu Kõrvemaal. Sadas jäävihma ja libisemine tugeval ja siledal rajal oli erakordselt hea. Kui algul oli plaan teha üks maratoniring siis hea lippe tõttu tegin kaks. 40km kiirusega 17,9km/h keskmiseks ja seejuures näitas avg pulsiks vaid 114 bpm. Laskumised olid sellised, et igal pool asendit ei julgenudki kohe võtta kuna kiirused olid väiksemalgi laskumisel sinna 40+ km/h ja kurvides oli tegu, et püsti jääda. Ega ei oleks ette kujutanud, et maratonil samad olud oleks, sest siis oleks massis sõites ikka korralik "puntra-tants" käinud.

Kõrvemaa veebikaamera maratonipäeva hommikul.

Kõrvemaale sõites kuulasin Yle ralliraadiost kuidas Ott Tänak Arctic rallil järjekordse katsevõidu poole sõidab. Kolmanda katsevõidu järjest ta ka võttis ja see andis hea häälestuse ka enda sõiduks :) 

Number välja ja läksin tegin väikse soojenduse suuskadel. Stardini oli jäänud 40 minutit. Õnneks nii libe ei olnud kui teisipäeval kuid siiski rada oli väga heas seisus. Tõotas tulla kiire sõit. Ka võiduaega võis oodata viimaset aastate tugevaimat, sest stardis olid ka meie laskesuusastaarid Ermits, Ränkel ja Zahkna. Nagu arvata võis siis esikolmiku kohad nad hiljem omavahel ka ära jagasid, samas järjekorras, mis eelnevalt mainitud.

Stardinumber 110 sellel rajal väga hea ei ole kui tead, et võimed on valmis enamaks. Kuna see praktiliselt mu kodurada ja ka tõusumeetreid teistest maratonidest rohkem siis istub mulle väga hästi. Möödumisteks siin aga ülearu palju võimalusi ei ole - tihti tuleb jõuga ja trügides teha teed ettepoole. See aga lisab sõitu omajagu närvilisust.

Foto: Estoloppet



Startisin oma numbrile vastavas positsioonis ja olin esimestel kilomeetritel pigem tagasihoidlik, et säästa ennast kukkumistest ja võimalikest varustuse lõhkumistest. Sel aastal on õnnestunud trennis murda ühe suusakepi ja abikaasa sai jagu xiumi uisusuusast. Limiit on täis ja tahtsin tervena finišisse jõuda.  See ka õnnestus. 

Juba esimesel mäel oli kepimurdmise ohvriks langenud number 9 all sõitnud Rimo Timm. Sai küll kiirelt asenduse kuid sellega oli tema sõit heale kohale sisuliselt lõppenud. Ta hakkas küll kiirelt kohti parandama kuid peagi oli ta suusanina lumehanges ja mees ise käpuli maas. Seltskond kellest oli möödunud olid taas temast eespool. Jonni ta ei jätnud ja hüppas klassikasoonde ja "küttis" paaristõukeid raiudes ettepoole. Lõpuks jõudis ta 30-ndale kohale, see aga näitab kui raske on isegi top 10 meestel möödumine antud rajal. 

Ise proovisin möödumistel võimalikult vähe energiat kulutada kuigi see oli päris raske. Kuna rada on peas siis teadsin passida kohtadeni, kus rada natukenegi laiem ja annab suruda. Esimene võimalus selleks tekkis rajal ennem 3-nda km posti. Kahjuks oli ideaalne vaid sõidujälg ja möödumiseks tuli loota, et suusanina lumme kinni ei jääks. Ajapikku hakkas ka rida järjest pikemaks venima ja jõudes esimesse joogipunkti olin jõudnud ühele väiksemale grupile järgi. Jätsin joomata ja sain grupist mööda. 

Edasi oli laskumine rabasse ja siis sai mitmeid kilomeetreid lükata jalalt jalale kuna raja reljeef oli pigem kerge. Jõudes kaasikusse jõudsin järgi pea 20-ne pealisele grupile. Möödumine tundus ulmevaldkonda kuuluv kuna rada seal väga kitsas. Ei jäänud siis muud üle kui jääda sinna tiksuma. Peagi õnnestus aga mõned kohad parandada ja järgnevate tõusudega venis ka grupp juppideks.

Seal, kus näitab 8 km lõpuni (maratoni lõpuni oli 27) jõudsin taas ühele osale sellest grupist järele.
"Viimaseks vaguniks" oli seal nr 71 Jaanus Kütson, kes sõitis selg sirgu ehk oli näha, et tal on kerge. Samas ei temal ega kellegi teisel eespool ei tundunud kiiret olevat. Kuidagi hädaga möödusin temast ja veel mõnest konkurendist kuid peagi lõpetasin suusanina lumes ja põlved maas ning taas pidin võtma sisse viimase koha. Johhaidii mõtlesin, tempo oli veniv aga mööda ei saa! Siinkohal ma konkurentide koha pealt ei virise. Kõik õige - ole mees ja raiu mööda või kui ei jaksa siis tiksu sabas. Muidugi pole vaja ka nutta kui vahepeal väikseks kepiraginaks läheb - võistlus ikkagi.

Passisingi siis seal sabas ja puhkasin. Ennem 5 kilomeetri märki seal kus pikk lauge tõus hüppasin klassikaratta ja hakkasin "kühveldama". Poolest rongist sain mööda ja rivistusin viisakalt rivvi tagasi. Siis tuli aga teine toitlustuspunkt ja olin sunnitud taaskord sellest mööduma ilma joomata. Sain rivist mööda ja andsin kohe ka "hagu" ,et keegi ei saaks tuulde haakida. Peaaegu õnnestuski - peale minu oli veel paar meest õiget hetke oodanud. Peagi möödus minust nr 126 Kaspar Kaasla ja tegi vist sama taktikat ehk nii kui möödus tegi ka mõned kiiremad liigutused ja tõmbas minuga vahe sisse. Üks mööduja oli veel nr 107 "Keda Kotib" - sellest juba peagi lähemalt.

Esimese ringi lõpus. Foto: Estoloppet



Esimene ring möödus ajaga 54:46 ja kohaks 71.  Ees silmapiiril olid vaid kaks varasemat möödujat ja seljataga haigutas juba paraja vahega tühjus. Koha mõttes suurt tõusu enam oodata ei olnud kui vähemalt sai teha oma sõitu. Hoidsin kerge varuga tempot peal ja teise ringi kolmanda kilomeetri paiku hakkas lisaks nr 107-le ees paistma ka paar väiksema numbriga sõitjat. Tühjal väljal metsa vahel otsustas nr 107 geeli tarbida ja olles selle enda sisse ajanud viskas pakendi suure kaarega metsa poole. Ääretult nõme käitumine ja otsustasin talle öelda, mida sellest arvan. Siiski oli ta minust ca 100 meetrit eespool ja liikus päris korraliku tempoga. Jõudsin juba leppida, et ok las olla. 

Ennem joogipunkti sai paar konkurenti "alla neelatud" ja ühtlasi ka oma esimene ja viimane jook selle sõidu jooksul tarbitud. Ka ühe koffeiini geeli võtsin seal punktis sisse. Pakend läks nõuetekohaselt prügialasse. Laskudes rabast läbi ja jõudes taas metsa vahele otsustas nr 107 Veikko Savvest taaskord toituda, selleks mitte ettenähtus kohas ja pakend oli taas teel metsa. Võtsin hoo maha ja küsisin, et kas on raske endaga kaasa võetud ainete pakendid kaasa võtta ja panna sinna, kus on selleks ettenähtud koht. See peale sain vihase sõnumi osaliseks, et "keda kotib". Ise on ta M50 klassi mees, kes sõidab kohtadele esisaja teises pooles ja peaks olema noorematele eeskujuks, käitub kui teismeline jõmpsikas - häbi!

Rohkem ma teda ei näinud ja keskendusin oma sõidule. Enesetunne oli hea ja hoidsin hoogu üleval. Peagi jõudsin järgi kolmesele grupile, mida vedas vapralt nr 25 Merilin Jürissaar. Näha oli, et neil on raske ja libisesin kohe mööda ja eest ära. Järgnevatel tõusudel midagi huvitavat ei juhtunud ja meeldiv üllatus oli see, et mingeid hädasid veel ei olnud. Pikal tõusul 5 km märgi juures tuli selg ees vastu endine kahevõistleja nr 49 Karl-August Tiirmaa. Ilmselgelt oli ta distantsi esimesel poolel üle pingutanud. 

Viimasesse toitlustuspunkti tulin liiga suure hooga sisse ja sain küll topsi näppude vahele kuid joogist oli see hoo tõttu tühi. Ebaõnn missugune aga pole hullu, sest ka trennis ma eriti ei joo ja keha on sellega harjunud. 

4 km ennem lõppu paistsid eest  nr 66 Aivo Kaljumäe ja nr 112 Timmo Tammemäe. Tõusudel, mis hakkasid 3 km ennem finišit panin tempo põhja ja kui poole mäe peal oli veel tunda, et keegi proovib järgi tulla siis mäe otsas oli vahe ikkagi minu kasuks sees. Siis kerge laskumine ja algas raja suurim tõus. Taaskord paistsid eest seljad ja motiveerisid mind silmist sädemeid välja löövat tempot arendama. Mäe otsas olingi meestel järgi ja möödusin esimesel võimalusel ja proovisin vaatamata põhjas olevast pulsist kohe vahe sisse tõmmata. Üks mees pudenes selja tagant kuid nr 35 Tanel Levkoi võttis väljakutse vastu. Laskumisel Kõrvemaa keskuse põhiradadel sai natuke puhatud kuid mees selja taga oli kindlalt löögivalmis. Viimased tõusud võtsin veel nii teravalt kui sel hetkel suutsin kuid sellest Tanel Levkoi vastu ei piisanud. Jõudes keskuse juurde näitas ta lauge maa 100 meetrisel lõigul kuidas sõitma peab ja arvestatav vahe oligi sisse kärisenud. Selja taga oli aga tühjus ja sain viimast 400 meetrit juba vähe rahulikumas tempos nautida. 

Meeldiv on tõdeda, et esimese ja teise ringi aeg kukkus mul võrreldes konkurentidega vähem ära. Rada muutus teisel ringil selgelt aeglasemaks. See näitab, et reservi veel oleks :)




Suusad: Rossignol S3 (Swix puhastus, Rex sinine krunt, Swix Marathon HF, Maplus FP4 hot, Rex Hydrex geel, lineaarne 1,0mm struktuur). Libises päris hästi, eriti olen rahul, et tõusudel ja lahtises lumes töötas suusk suurepäraselt. Pikematel laskumistel libises mõni veel paremini aga üldjoontes väga hea.

Maratoni rada ja korraldus olid vaadates olusid suurepärased! 
Konkurendid olid teravad ja Estoloppeti sari minu jaoks selleks aastaks lõppenud. 

Suusatamiseni!






teisipäev, 23. veebruar 2021

47. Tartu Maraton 2021

Erakorraline aasta, erakorralised olud! 

Lisaks viirusele lisas vürtsi ka ilm. Just öösel vastu maratoni toimus ilma järsk soojenemine ja lisaks sellele ka sademed, sedapuhku lund.



Pildil valikus olnud libisemismäärded. Välja valituks osutus Swix cleaner, LF sinine, HF marathon ja FP4 Hot 0-3. Struktuuriks valisin lineaarse 1,0mm. Suurem peavalu oli aga suuskade pidama saamine. Suusaks valisin Rossignol C3 kliistrisuusa, mille alla läks vedel Rex krunt ja sinna peale väga õhuke kiht Rex kuldset kliistrit. Etteruttavalt võib öelda, et see kliistri kiht oleks pidanud olema vähemalt topeltpaks. Kartsin, et juhtub nagu Alutagusel, kus suusad liiga hästi pidasid ja seetõttu panin seekord kliistrit liiga õhukeselt. 




Vaatamata sellele, et justkui on palju trenni tehtud ei ole see suusavorm siiski selline kui lootsin. Nii Tamsalu kui Alutaguse tulemused võtsid optimismi oma ühe eesmärgi ehk 100 sekka jõudmise osas tublisti maha! Seda isegi olukorras, kus välismaalased praktiliselt puuduvad. Üle-eelmine ehk 45. Tartu Maraton kui saavutasin oma parima ehk 138 koha olin eestlastest 90-es. 

Hommikul kui Tehvandile jõudsime proovis sõber Marko tõusul suusad (sama kombo, mis mul) üle ja ütles, et käib kah. Tund hiljem stardis kui suusad alla panin siis selgus, et seis on ohtlik. Kohapeal suuska alla vajutades tundsin, et ei pea vist - ei pidanudki! Aga libises see eest väga hästi.

Esimesel tõusul, kus sai klassikasammu sõita selgus tõsiasi, et ikka üldse ei pea. Minu jaoks tähendas see aga seda, et maraton tuleb läbida kasutades maksimaalselt oma nõrkusi ehk ülakeha. Kuigi peas oli teadmine, et ilmselt lõppeb maraton minu jaoks Kuutses ehk poolel maal siis läksin ikkagi julgelt peale. Tõusudel kangutasin paaris või jooksin mööda lund radadest väljas. Mitte just eriti ökonoomne liikumisviis kuid, mis mul muud üle jäi kui käed ei jaksa.

Hädalisi oli rajal teisigi - kellel ei pidanud, kellel ei libisenud ja oli ka neid, kes pidid lausa suusad jalast võtma, et suusa alla kogunenud "pakid" eemaldada. Selles valguses ma katastroofilises seisus ei olnud, kuid siiski ka ei midagi head.

Startisin oma grupi peast ehk umbes 300-ndalt stardikohalt. Proovisin hoida külma närvi ja mitte liigselt rapsida. Laskumised oli nagu lust, sest suusk "jooksis" hästi ja keegi selga ei libisenud. Strateegia oli kiirelt kuid mitte liigse jõukuluga kohti parandada, et siis mingi hetk võtta koht sisse mõnes väiksemas rongis ja seal lõpuni tiksuda. Matu tp-ks olin tõusnud 159 kohale. Veel raske ei olnud ja tundus, et äkki kestan seekord kuidagi ära. Kuutsesse jõudes, kui oli juba omajagu tõuse seljataga ja neid tuli võtta endale mitte harjumuspärase rapsimisega hakkas silmis sädemeid lendama. Sain aru, et kardetu saab tõeks ja siit edasi saan vaid allapoole kukkuda. 

Päris alla andmine ei tulnud kordagi mõttesse. Pigem andis jõudu kannatuseks see, et vast õnnestub järgmiseks maratoniks vähemalt stardigruppi parandada. Palult läbi sõites võtsin sisse oma kaasa võetud magneesiumi ampulli. Vasak käsi ja kõhulihas hakkas ilmutama krampide saabumist. Tore küll, mõtlesin endamisi. Päris nõme tunne on lasta järjekordne rong endast mööda ja leppida olukorraga, et midagi pole teha. Finišisirgel minu õnneks selja tagant kedagi ohustamas ei olnud ja sain rahus nautida oma 10-nda Tartu Maratoni viimast sadat meetrit :) 


 


10 Tartu Maratoni tehtud ja kuldmärk auga välja teenitud! 

Järgmise kümneni!

pühapäev, 14. veebruar 2021

Alutaguse maraton 2021

 Lükkad aga edasi ei liigu! Võtad end oma arust kokku ja lükkad kõvemini aga tulemus ikka sama. Iga tõukega liigub eesolev suusataja eest ära ja piirduks see sellega. Ka külje peal olev rong liigub samas taktis. Seis oli hapu kuid lootsin, et äkki sõidu edenedes siiski olukord paraneb. 


Start. Foto autor: Adam Illingworth


Minu õnneks venis rivi suht ruttu pikaks ja tekkisid erineva pikkusega "rongid" Ühe sellise tagumiseks "vaguniks" end haakisingi kuid kinnitus oli pigem selline äraveninud kumminöör. Seal, kus vähegi paaris tuli lükata ja põhimõtteliselt kogu esimene pool maratonist, oli tükk tegu sabas püsimisega. Vaid need kohad, kus kannatas ka jalaga kaasa aidata võtsin rongi taas kinni. 

Vaim oli murtud ja teadsin, et sedasi mind enam kauaks ei jätku ja ühel paaristõukelõigul lasin konkurentidel minna. Mõnda aega sain üksi sõita kui üks selg sellest samast rongist tuli vastu. Küsisin, mis juhtus ja vastus oli, et ei lippa ja andis alla. 

Peale esimest joogipunkti tuli selja tagant taas kolmeliikmeline seltskond, kelle tuulde üritasin end haakida. Kuna nüüd oli juba omajagu sõidetud ja "vedur" uisusuusaga, siis tema tempo oli juba vastuvõetavam. Allamäge või sirgetel lõikudel kärises kerge vahe sisse kuid nii kui sai jalaga kaasa aidata siis olin taas grupi sabas olemas. Selle seltskonna lasin aga mingi hetk siiski minema - õigem oleks vist siiski öelda, et nad sõitsid eest ära. 

Peale poolt maad tuli aga eluvaim sisse tagasi ja hakkas tunduma, et põhi on käes - oligi. Olin langenud ca 120 kohale. Minu üllatuseks hakkas aga mida aeg edasi seda rohkem kaasvõitlejaid eespoolt nähtavale ilmuma. Järelikult oli tempo piisav, et viimase 10 km-ga hakata kohti parandama.

Kõik mäed või künkad võtsin tugeva pingutusega. Teadsin, et taastun neist kiiresti ära ja see oli ka ainus võimalus parem koht välja sõita. Viimasel viiel kilomeetril lükkasin tempo põhja ja konkurendid, kes selg ees vastu tulid said ka alistatud. Nüüd võtsin juba mäed maksimumiga ja ladusin oma trumbid letti. 

Finišijoon sai ületatud seekord 2:26:54 koht 105


Ilm: -6-8 kraadi, pressitud lumine rada (üksikutes kohtades ka läikis kohati)

Suusad: Rossignol C3 (võtsin kliistrisuusa, et oleks pigem parem libisemine) , pidamine 5+ (rode -1-3 3 kihti, kate Swix VR30 2 kihti) selle katsin veel Rex Hydrex geeliga, et paremini libiseks), libisemine 3 (Rex puhastuskrunt, Rex HF roheline, Rex tk820). Kusjuures eeldasin, et pigem ei pea aga oli vastupidi. Määrdevalik selline kuna need olid kohvris olemas, ei näinud põhjust uusi ostma hakata.

Toitumine: oli sama, mis nädal varem. Päev varem pasta, smuuti. Hommikul tatrapuder, võikud, kohv. Ennem starti hematogeeni batoon, spordijook ja paar peedi kapslit. Kaasa võtsin ka ühe energia ampulli mille tarbimiseks vajadust ei näinud. Sõidu aeg sai igas punktis paar lonksu spordijooki tarbitud.

Nädala pärast Tartu Maratonil ehk õnnestub paremini!







laupäev, 6. veebruar 2021

Tamsalu-Neeruti maraton 2021

 


Stardinumber 298 eriliselt kerget päeva ei lubanud... oli isegi hullem kui arvasin. Seda seetõttu, et plaan oli ikkagi jõuda taas top 100 sekka. Viimati sai samal rajal (siiski kergete muudatustega) võisteldud 2012 ja 2013 aastal. 



Nagu näha siis eesmärk sai täidetud :) Andsin endast parima, et möödumistega teistele võimalikult vähe meelehärmi tekitada. Selleks, et ca 250 -ndalt kohalt kust startisin saja hulka jõuda ei saa alates stardist magama jääda, et küll hiljem jõuab tõusta. Tuleb kohe alguses hakata leidma teed ette poole - enamvähem vast õnnestus ka. Korra ragistasin ühega keppe, paar korda sain ka sõimata :) kuid olukordade eest, kus mingit intsidenti ei olnud. Mõned arvavad, et stardipositsioon on koht, kus peabki kuni finišini tiksuma - ei ole! Tegu on võistlusega ja tuleb sõita. Korra õnnestus ka suusanina lumme kinni sõita ja käpuli käia aga õnneks võttis see vast vaid 5 sekundit, ei enamat.

Kuni poole maani sõitsin üksi... jõudes mingile taaskord grupile järgi, tõmbasin hinge hetkeks ja siis andsin minna - enamasti läbi värske lume. Alates 5 -ndast kilomeetrist tulid põllulõigud, kus sai hästi kohti parandada. Selleks oli aga vaja palju jõudu, sest vaba rada oli enamasti 5 cm lume all ja lisaks tuli murda tuult. Energiakadu meeletu aga ega midagi polnud hoida ka, läksin kõik või mitte midagi hoiakuga peale. Numbrid, mis selg ees vastu tulid olid enamasti üle 100, mis tähendas, et pikk maa on veel eesmärgini minna. 

Poole maa peal oli kohaks 104 , keegi hüüdis, et peaaegu 100 ja see tekitas kohe parema tuju, sest eespool oli näha pea 20-line suusatajate grupp. Ühel hetkel peale tp-d toimus esimene möödumine minust. Nr 69 all sõitev Hannes Normak sõitis mööda ja võtsin tuulde. Ta keris tempo päris korralikult üles ja sõidukiirus oli mõned kilomeetrid isegi üle 20 km/h. Kuna tema stardinumber oli väike ja tempo ei olnud loogiline kohale, kus ta sõitis siis küsisin, et mis juhtus? Vastas, et jäi starti hiljaks ja nüüd peab teed murdma parema koha saamiseks. Tema vedamisel jõudsime grupile järgi ja kuna tuli taas vastutuulega põllulõik siis oli targem hetkeks hinge tõmmata. Peagi aga pidasin õigeks vaikselt kohti parandada, et ennem metsalõike saaks grupi etteotsa, et oleks võimalik rünnata ja grupil eest ära sõita. Plaan toimis ja olles grupi peas võttis Hannes Normak ette rünnaku ja järgnesin talle. Tempo oli taas paariks kilomeetriks üle 20km/h. Siis aga mõistsin, et nii kaugele ei jõua ja kuna grupp oli jäänud lasin vaikselt vahe sisse. 

Üks hetk kui metsa vahelt taas põldudele jõudsime kuulsin selja tagant kedagi lähenemas. Jäänud oli natuke üle 10 km minna. Enesetunne enam kõige parem ei olnud kuna üksjagu energiat olid kõik varasemad kiirendused võtnud. Siiski otsustasin, et nui neljaks proovin kaasa minna. Möödujateks olid 85 Janek Resev ja 87 Cheron Lukk.  Minu õnneks oli tempo täpselt paras taga lohisemiseks :)  Triona sai veel mõned kustunud konkurendid alla neelatud. Siiski leidus ka paar välejalga, kes tulid, olid ja läksid kuid suurt pilti see enam ei muutnud. 43,4km ja 2h 22 min 44sek stardist oli kätte jõudnud päästev finiš. Oli tore suusapäev :) 

Päeva märksõnad:

Emotsioon: positiivne, eesmärk sai täidetud :)

Toitumine: Ennem võistlust sõin hommikusöögiks paar võileiba, tatraputru, ühe hematogeeni batooni, paar peedikapslit ja spordijooki.  Igas TP-s võtsin lonksu spordijooki lisaks. Krampe ega nälga sõidu aeg ei tundnud. Geelidega ei viitsinud jamada sellise külmaga ja see oli ka koht kus sai palju aega ja kohti parandada. Kohati on päris naljakas vaadata kuidas paljud oma geelidega jändavad ja meeletult aega kaotavad. Lisaks oli päris palju kinniseid geelipakke rajal vedelemas, mis ilmselt maha pudenenud olid. 

Suusad:  4- (võrreldes nii mõnegi konkurendiga libises kehvemini) Määrdevalik polnud kõige parem, Rex roheline HF, Rex TK820 pulber , kasutasin neid kuna olid olemas. Uuel lumel oli suusk lahtine, kuid jäljes ja kinnisõidetud osadel jättis soovida. Laskumistel kellelegi järgi ei libisenud. Metsavahel oli hea. Tundus, et soojemad osad ja värske lumi sobis hästi. Mingi põllõik ca 10 km juures oli nagu pidamine all :) Seega väga vahelduvad libisemise olud, emotsioonid seekord. Suusas endas asi ei saanud olla kuna olen need külmaga superheaks saanud.

Rada: väga heas korras, tõusude kärpimine (kokku tuli ainult 360tm) ja põldude lisamine ei meeldinud. 
Korraldus: eeskujulik! 

Nüüd tuleb trenni edasi teha ja kui päris "Antartikaks" ei lähe olen ka Alutagusel stardis.







neljapäev, 4. veebruar 2021

Suusamaratonide ootuses

 Super talv annab võimaluse üle paari aasta taas osaleda erinevatel suusavõistlustel nende originaalradadel ja pikkustel :)

Kuna ma 2020 ja 2019 peale Tartu Maratoni (see läks pehmelt öeldes aia taha) Estoloppetil ei osalenud siis laupäevaseks Tamsalu maratoniks sain alles stardinumbri 298. Sellises seisus olin viimati ca 10 aastat tagasi.  Suusatanud olen aga eeskujulikult ja koha 100 hulgas plaanin siiski kindlalt välja sõita. 


Nagu näha siis lähen enda 10-ndal juubelimaratonil kuldmärgi järgi!

Selle talve suusamenüü: Tamsalu, Alutaguse, Tartu, Tallinn, Haanja100
Vb mõni lühem sõit ka vahele kui midagi ajaliselt sobivat korraldatakse.

Suusatamiseni!


teisipäev, 26. jaanuar 2021

2020 treeningud numbrites

 Vaatamata sellele, et uus aasta juba pea kuu aega kestnud võtan kokku eelmise - parem hilja kui mitte kunagi!

2020, sulgudes 2019
Treeninguid kokku: 323 (404)
Treeningtunde: 275 (287)
Keskmine pulss: 133 (131)
Jooksmine: 167 korda (235)  1325km (1476km)  118h (139h)
Üke: 33 korda (36) 12h (18h)
Ujumine: 9 korda (7) 13km (7km) 4,5h (3h)
Suusatamine: 28 korda (41)   580km (736km)  42h (53h)
Sõudeergomeeter:  6 korda (12)  2h (4h) 24km (50km)
Trepitrenazöör: 5 korda (12) 1,5h (4h)
Trepijooks: 24 korda (28) 9,5h (14h) 12000tm (15000tm)
Ratas: 49 korda (18)  2200km (670km)  86h (33h)


                                                                  Suusalaager Jõulumäel 

Sisu pikemalt lahkama ei hakkaks kuid aasta oli suurte tõusude ja langustega. Avaldus see tugevalt ka tulemustes - nii palju 4-ndaid kohti kui sel aastal pole ma varasemalt saanud ja ka trepijooksu eesti meistritiitli suutsin maha mängida. Tervis oli hea kuid motivatsiooniga oli periooditi tõsiseid probleeme. Lähiplaanis tuli see vast kasuks ja saab värskena edasi minna. Oma parimate tulemuste tegemiseks on pmst kõikidel aladel veel mõned aastad aega ja hetkel tundub tulevik helde :)

Spordime edasi!