esmaspäev, 4. aprill 2022

Teletorni trepijooks /EMV trepijooksus 2022

 Tõotas tulla üks pingelisemaid võistlusi poodiumikohtadele meeste hulgas.  Minu hinnangul oli stardinimekirjas 5 meest, kes võimelised 5 minuti lähedale või ka alla selle jooksma. Naiste osas polnud kahtlust, peamine tiitlipretendent on Piret Põldsaar ja oma ta ka võttis tugeva ajaga 6:10



Enda heas vormis väga kindel ei olnud kuna veebruari lõpus sai 8 päevane covid paus tehtud ja kaks nädalat tagasi sõidetud Haanja suusa 100-st polnud veel ilmselt täielikult taastunud. 

Teisipäeval ehk 5 päeva ennem võistlust sai teletornis tehtud viimane lahtijooks/kontrolltreening. Midagi head see ei tõotanud kuna lõigud, mida seal läbisin võtsid jala päris kinni ja ka proov teiselt üles ehk originaalrajast 2 korrust lühem distants tõi aja 5:15. Tavaliselt on see samal ajal tehtud testjooks 5 sekundi täpsusega ennustanud ka minu pärisvõistluse aega. Sel ajal oli aga 100km suusasõidust napp paar päeva üle nädala möödas ja lootus oli, et puhates seis ikkagi paraneb. Lisaks teisipäevasele trennile tegin neljapäeval kerge pooleteisttunnise suusa otsa ja ülejäänud aja hoidsin "jalgu seinal". 

Jooksu taktika oli alguses rohkem suruda ja võtta risk, et kõik võib aia taha minna. Juhtuma hakkas juba teisel korrusel, kus oli uks lahti ja palju ei jäänud puudu, et sealt välja oleksin jooksnud. Käsi oli juba liftihallis kuid kuidagi suutis lühises aju mind ikkagi õigele rajale juhatada :D Rütm läks küll paariks korruseks sassi kuid tuli edasi suruda. Ennem külma trepikotta jõudmist läks aga olemine oluliselt raskemaks ja hakkas juba hirm tekkima, et täna saabub see päev, kus kustun täielikult. 

Lasin tempos natuke järgi ja edasi tundus, et kiirus on nagu teol. Korrused hakkasid venima ja venima, lihased karjusid, et anna rohkem hapnikku peale, kopsud põlesid suurest lõõtsutamisest :D

15 korrust minna siis käis peast läbi mõte, et kurat viimsel 10-l on vaja ennast ikkagi kokku võtta ja sekund/paar lõppajast kärpida, et pärast poleks põdemist, et miks ma ei pingutanud piisavalt. Endalegi imestuseks olingi suuteline selleks ja 5 märgist edasi kulgesin maksimumi peal. Oli tunda, et hapniku piisavalt peale ei tule aga õnneks ei kangestunud vaid pidasin finišini vastu. Edasi sealt aga jalad üle 5 meetri ei kandnud ja võlg vajas tasumist. Vaikselt kuid aeglaselt keha taastus ja sai muljetatud kaaskannatajatega. Kella ma teadlikult käe peale ei pannud ja oma lõppajast polnud õrna aimugi. 

Jõudes tagasi alla võistluskeskusesse oli ajavõtuekraanil parimaks ajaks sel hetkel Rimo 4:51 - peast käis läbi, nojah seda vist küll üle ei jooksnud. Teine aeg oli Carry 5:11 ja see oli juba lootustandvam. Andsin ajavõtukiibi ära ja sealt kostus 4:47 - uskumatu :) Meeletu rõõmukarjatus ja tunne oli super :)

Kuna Tarvi polnud veel kiipi ära andnud siis jäi siiski kerge ärevus ja ootus, et mine tea äkki on tema täna see, kes pikima õlekõrre tõmbab. Minu õnneks siiski ei olnud kuid tubli kolmas koht oli siiski tema! Vaid 3 sekundilist paremust pidi seekord tunnistama 4 koha saanud Carry Saluste.


Meeste esikolmik: Rimo Timm, Rauno Tiits ja Tarvi Tameri

Fotode autor: Eve Jürgenson

Trepijooksmiseni!