laupäev, 25. september 2021

Jooks ümber Porkuni järvede 2021

 6,2km pikkune põhidistants minule, 2,4km pikkune noortejooks Mariliisile ja 300m tillujooks Mirellile. Kõlab nagu hea valik laupäevaseks sportlikuks jooksupäevaks ja oligi! 

Pakkisime hommikul fännklubi (Heddy ja neljakuused Sander ning Aaron) autosse, sest ka neile meeldib värskes õhus viibida ja tunnine sõit Porkunisse võis alata.

Jooksu start. Foto:erakogu

Erilisi pingeid endale peale ei pannud, sest peale Rakvere jooksu pole ajapuuduses saanud mitte ühtki jooksukilomeetrit läbida. Pilk peale stardinimekirjale andis eeldatavaks tulemuseks taaskord klassikalise 5-6 koha. Aga pole mõtet alla anda ja kui piisavalt kannatada siis kõik on võimalik!

Stardist liikusin liidritega koos minema ja ca poole kilomeetri pärast kui minust möödus Maido Hermsalu võtsin talle sappa. Nädal tagasi Rakveres 10km distantsil oli ta minust pea poolteist minutit kiirem. Mõtlesin, et kannatan kilomeetri ära ja siis vaatan, mis saab. Seier oli suhtkoht piirajas kuid otsustasin kannatada ka järgmise kilomeetri. Peale Maido Hermsalu oli meie pundis ka Janno Roosimets. Ca 3km peal kui rada keeras ära kruusale ja sealt metsavahele võttis Roosimets tempo tegemise enda peale ja üllatuslikult läks raskeks hoopis Hermsalul, kes tasapisi meiega vahe sisse lasi. 

Mingi hetk asusin ise tempot tegema. Kui juba 5 kilomeetrit oli joostud siis lootsin, et asi jääb lõpu peale. Oleks Roosimets ennem viimast tõusu, mis oli mõnisada meetrit ennem lõppu kiirendanud siis oleksin ilmselt maha jäänud. Kõik läks aga nii kui lootsin ja jõudes tõusu jalamile panin käigu põhja ja minu õnneks konkurent kaasa ei tulnud. Edasi oli vaja vaid natuke veel kannatada :D Sain hakkama ja rõõm kolmandast kohast oli meeletu! 

Porkuni meeste poodium.  Foto:erakogu

Sai sidrun tühjaks pigistatud :) Foto:erakogu

Mariliis N14 poodiumi kõrgeimal astmel! Foto:erakogu

Pisike jooksusõber Mirell Foto:erakogu










pühapäev, 19. september 2021

Rakvere Rahvajooks 2021

 Endalegi üllatuseks pole ma puhtal asfaltil 10 km jooksnudki. Ainus enamvähem tulemus on pärit mõne aasta taguselt Rakvere ööjooksu 10km talve eri jooksult, mis toimus aga lumisel ja jäisel rajal ehk erilist võrdlust ei kannata. Staadionil olen korra jooksund ajaks ka 37:00

300m finišini!

Ega ennem starti erilisi pingeid endale peale ei pannud - vorm pole kiita ja ega poldki midagi eriti oodata. Panin plaaniks läbida rada 39 minutiga ehk alla 4 min/km ikka jaksab. Jaksaski. :)
Paar esimest lasin kohe stardis eest ära ja võtsin sisse enda jaoks mugava tempo - nii vähemalt arvasin. 3:37,2 muidugi ei olnud jätkusuutlik! Lasin tempos veidike järele ja jätkasin ca 3:50 tempos kuni lõpuni. Ega mingeid erilisi arenguid kogu jooksu vältel ei toimunudki. Koht, kus olin esimese kilomeetri lõpus jäi ka finišiks. Selle väikse erinevusega, et ca kolmanda kilomeetri lõpuks oli varasem liider rajalt maha astunud ja staadionil möödus minust tagant tulnud konkurent.




38:21 andis 6.koha Tegin oma ära ja jäin pingutusega suures piirdes rahule. Tavapärane pistmine häiris kolmandast kilomeetrist alates ja hoidis hoogu veidi tagasi aga muus osas oli kõik super.

Jooksmiseni!




pühapäev, 12. september 2021

Battle For Life Humala 2021

 

Kindel esikoht lahingpaaride arvestuses! Foto:erakogu


Kuigi stardinimekirjaga tutvumine andis tulemuseks, et võib võtta rahulikult, siis nii ei läinud.

Juba stardis andis Sander mõista, et tuleb kohe käik peale lükata ja konkurendid maha raputada. Lisaks veel oli plaanis ka individuaali võitja aeg üle joosta. 

Egas siis midagi, stardist ees minema ja tempo peale. Vaevalt pool kilomeetrit oli joostud kui sai esimene ämber kolistatud. Ei saanud täpselt aru kuhu minema peab ja keerasime paremale valesti ära. Õnneks oli korraldaja kohe vastas ja suunas tagasi õigele rajale. Sellega aga olid jälitajad taas meil sabas. Siiski ei läinud kaua ja juba mõne takistuse järel oli vahe sees.

Peale paari kilomeetrit jooksmist sain aru, et täna pole minu päev. Jube raske oli - ilmselt väga pingeline töönädal oli kehast suure osa jõuvarusid ära võtnud. Siiski andsin endast parima ja rippusin Sanderi kannul. Takistused läbis ta minust palju kiiremini ja jooksuosadel proovisin oma aeglust kompenseerida.

Takistused olid ka muidugi mehised. Näiteks rehvi lohistamine enda järgi oli mitte mõned meetrid vaid ikka kaks pikka sirget. Rehvi vedamine tundus terve igavik, mullaämbriga tuli sealse väikse kaevanduse sees terve suur ring läbida. 2kg ketas peakohal samuti igavikuna tunduv distants ära teha. Aga kõik sai tehtud :)

Ekstreemseimaks takistuseks kujunes maaalune tunnel - kokku 460 meetrit maa all suhtkoht kottpimedas. Mõni küünal seal põles ja valguspulk hõõgus kuid ega neist kasu eriti ei olnud. Võis nii ootamatusse auku astuda kui pea raudtala otsa ära lüüa.  Lõpuosas oli ka lisaks natuke madalam kui põlvini vesi. Kuna tunnel oli maa all siis mõistagi vesi jääkülm. Minule see tähendas aga suht ruttu jala krampi kiskumist.

Aga lõppu ma jõudsin, ühes tükis ja rõõmsal meelel :)

Kõik eesmärgid said täidetud - lahingpaari võit 4 minutiga ja ka individuaali võitjat sai edestatud minutiga!

Järgmine nädalavahetus teen stardi Kosel, takistuskrossimiseni!

kolmapäev, 1. september 2021

Red Bull 400 Lahti 2021

 Kui miskit hakkab juhtuma ja tundub, et enam hullemaks minna ei saa siis tegelikult saab ikka küll!

Paar päeva ennem starti tundus, et kõik läheb plaanipäraselt siis päev ennem võistlust hakkas juhtuma.

Reedel tegin pooliku päeva tööl ja olin valmis asjad pakkima kui selgus, et pean hoopis lastehaigla emosse suunduma. Meie keskmine pesamuna oli pea ära löönud ja mõnda aega hiljem oksendanud. Kahtlustasime peapõrutust ja suundusimegi kontrolli. Esmane kontroll sellele ei viidanud ja jäime mõneks tunniks valve alla kuid kuna sama jama (oksendamine) jätkus siis paigutati meid 5h peale emosse saabumist haiglasse sisse. Kuna pidin sadamas olema hiljemalt 10 hommikul siis vaikselt juba leppisin olukorraga, et seekord jääb Lahtisse minemata. Väikse vangerdusega oli ka meeskond ja segatiim komplekteeritud ja minu osalemine määrava tähtsusega ei olnud.

Siis sain aga kõne tiimi liikmelt, et tema hommikune covid proov oli positiivne. Nüüd oli jama majas kuna nii palju asendusi meil ei olnud. Lapse tervis õnneks näitas paranemise märke ja kõik analüüsid olid korras. Arst kahtlustas halbade asjaolude kokkusattumust ja, et tegu võis olla hoopis mingi viirusega kuigi ükski proov seda ei kinnitanud. Hommikuks pidi pilt selge olema. Lükkasin siis igaks juhuks oma laevaaja 13:30 peale, et juhuks kui kõik laabub siis ikkagi lähen Soome.

Hommikul vaatas arst veelkord lapse üle ja andis rohelise tule koju minekuks. Kell aga lähenes juba keskpäevale ja läks ülikiireks. Tegin kõne abikaasale, kes pakis asjad ja tuli sadamasse, et võtta laps ja vahetada autod. Auto parklast lippasin sadamasse ja checkin lõpuni oli 10 minutit. Kuna olin aega muutnud siis automaatne check-in ei toiminud ja pidin minema kassa järjekorda, kus oli paar inimest järjekorras. Tik-tak-tik-tak aeg muudkui läks. Napilt sain siiski selle tehtud ja turvamees ütles anna nüüd kuuma kui tahad laeva jõuda. Pulss punasesse ja laeva peale, napilt aga kindlalt olin viimane, kes laeva sai. Sellega oli raskem osa möödas :D

Kuna mu eelmise päeva õhtusöögiks oli 2 snickersit ja banaan. Hommikuks kerge puder ja võileib, siis tundsin end päris kurnatuna ja otsustasin premeerida laeva buffet lauaga. Seda head ja paremat läks "kilode" kaupa sisse. Õnneks oli startideni veel piisavalt kaua aega. Ka pea hakkas ilmselt suurest pingelangusest valutama kuid tänu infoleti lahkele töötajale sai see tableti abil alistatud. 

Sadamast võttis mind Sander peale ja sõit Lahti poole võiski alata. Pool tundi ennem starti olin kohal. Number peale ja kerge soojendus ning asusingi individuaalvõistluse kvalifikatsiooni starti, kus kõlas juba tuttav 3..2..1..gooooo....


Kvalifikatsioonjooksu läbisin ideaalselt liialt pingutamata. Ega ma polnud kindel kas üldse finaalkoha vääriliselt suudan pingutada aga endalegi üllatuseks tuli see lihtsalt kätte.

Kogu energia sai suunatud seekord tiimi teise vahetusse. See oli koht kus pidin endast maksimumi välja pigistama. Enamvähem ka õnnestus - enda vahetuse andsin esimeste seas ära ja vahetuse läbimise kiirusega 29 sekundit võib igati rahul olla. Eelmiste päevade vintsutuste tulemusel vast jäi sekund kaks veel varuks aga selle saab realiseerida juba tuleval aastal! 

Edasi meil aga tuli kolmas vahetus, kus varumehena peale läinud Markol oli raske pähkel närida. Lõpumeetritel ta kangestus ja ajakaotus parimatele oli märkimisväärne. Selleks hetkeks oli selge, et tiitlit me sel korral ei kaitse.  Sander Kaur aga alla ei andnud ja tänu tema ülitugevale pingutusele saime siiski kolmanda koha kätte. :) Takkajärgi tuleb tõdeda, et taktikaliselt panime totaalselt puusse ja teistsuguse meeskonna järjestusega olnuks võit ilmselgelt võimalik kui mitte öelda selge. Vigadest tuleb õppida ja järgmisel aastal selliste lapsikute vigade taha asi ei tohi jääda.

Individuaali finaali läbisin aga rahulikult ja koht teises kümnes oli igati viimast aastat vaadates vääriline tulemus!