Neljapäev, 20. juuni 2019

Kohila 1000

Pea aasta tagasi jooksin Kuusalus oma esimesd 1000 meetrit staadionil ja sain ajaks 2:57,76
Millegipärast mäletasin, et jooksin 2:59 ja Kohilas panin enda soovitud ajaks 2:58, mis takkajärgi osutus veaks. Oleks pidanud panema 2:50, et saada esimesse ehk tugevamasse jooksu.

Avaringil. Foto:erakogu


Miks siis nii?
Teine jooks, kus olin osutus taseme poolest selliseks, et stardipaugust kuni finišini olin jooksurivi ees ja keegi eriti survet ei avaldanud ja ohtu ei kujutanud.  Jäin natuke magama ja nii see parem tulemus tegemata jäigi.

Foto:erakogu


Tulemuseks küll 2:55,5 kuid sellest täit rõõmu siiski tunda ei saa, sest finišis oli tunda, et varu jäi sisse. Õnneks on võimalus 3 augustil Kuusalus see tulemus üle teha!

Mariliis jooksmas. Foto:erakogu


Lisaks minule tegid oma etteasted ka meie pere naispere, seda peaaegu täies koosseisus. Vaid aasta ja kolme kuune Mirell oli kaasaelajaks seekord, kuid küll peagi ka tema aja peale jooksma hakkab.
Kuna neist keegi varem sellist distantsi jooksnud ei ole siis mõistagi tulid kõigil isiklikud tippmargid :) Enne jooksu sain panna neile ajad, millega arvan, et nad jooksevad ja tuleb tunnistada, et ennustasin üsna täpselt. Mariliis 3:40,24 (ennustasin 3:40) Heddy 3:45,56 (3:50) ja Lisette 3:59,19 (4:00) Järgmisena teeme staadionil ka 10.07 toimuva 800 meetrit kaasa, seniks aga kogume vormi!

Jooksmiseni!


Reede, 14. juuni 2019

Kohila 5000

Uus isiklik 5000m aeg on 17:16,5

Kindel soov ennem jooksu oli alistada oma varasem rekord sel distantsil ehk 17:29 , seda siis niisama joostes mitte staadionil. 400 meetrisel ringil oli see mul kavas esmakordselt.

Esimestel ringidel. Foto:erakogu

Samas ega ma ülearu kindel ei olnud, sest nädalavahetuse kahest järjestikusest takistusjooksust 100% veel taastunud ei ole. Eriti just Kõva Mehe Jooksust, kus sai endast lõpuks viimanegi välja pigistatud. Soojendusel ka mingit kerget tunnet ei olnud kuid samas ka ei midagi hullu.

Võrreldes 10000m jooksuga otsustasin seekord teha vähe rahulikuma alguse ja ilmselgelt see tasus lõpuks ära. Suurim hirm ehk pistmine jäi seekord tulemata :)
Võtsin Lauri nõu kuulda ja sättisin end peale stardisaginat klubikaaslase Oliveri seljataha. Esimeseks kaheks kilomeetriks ideaalne tempo, natuke tundus isegi, et liiga aeglane.

Kilomeetri ajad:
1. 3:30
2. 3:27
3. 3:28
4: 3:29
5. 3:23

Huvitav, et tuulest välja tulles tundus, et liigun kiiremini kui selja taga kuid ei - tempo jäi samaks. Siiski libisesin eest ära ja liikusin kindlalt ja tempokalt finiši poole. Eks see tuulemurdmine võis seda suurema pingutuse efekti põhjustada, sest selja taga tuulevarjus on ju alati kergem joosta. Mingi hetk tekkis lühis ja polnud kindel mitu ringi tuleb veel läbida :D Õnneks oli vaid poolteist jäänud ja sain sellest siiski ruttu aru.

Hea kerge minek. Foto:erakogu
Minust natuke eespool alustas oma viimast ringi Lauri Luik, kellele vaikselt lähenesin. Kui oli jäänud 200 lõpuni lisasin natuke tempot ja viimasele sajale jõudes sain ta kätte ja lükkasin järgmise käigu sisse - võimas tunne oli küll, et oli energiat ja võimu, et vajutada! Sirge lõpuks jäi me vahele 3,2 sekundit minu kasuks :) Huhh.. tehtud ja uus rekord oligi tõsiasi - tuju mõistagi rõõmus ja emotsioon laes :)

Lisette stiilinäide. Foto:erakogu

Mariliis meetreid mõõtmas. Foto:erakogu
Lisaks minule panid jala joonele ka Lisette ja Mariliis. 5km 12 ja 11 aastasele on paras katsumus kuid mõlemad mõõtsid raja siiski rõõmsal meelel ära :) Koostegemise rõõm on topeltrõõm!


Jooksmiseni!


Pühapäev, 9. juuni 2019

Kõva Mehe Jooks 2019


Meeste esikolmik, vasakult Rauno Tiits, Jarmo Kaasiku ja Rene Mägi
Ai kurja... vaid 1 kilomeeter lõpuni! Vahepeal juba käeulatuses olnud jooksu liider Jarmo Kaasiku oli võsa vahelisel lõigul turvalise vahe sisse käristanud ja silmapiirilt kadunud. Selja taga oli aga kuulda lähenevaid kaasvõistlejaid... lasin seieri korralikult punasesse ja proovisin hoida mingisugustki tempot. Jõudes rippredelini sain isegi üllatavalt kiire hooga sealt ronitud ja järgnevast torust läbi ning jäänud oli veel väga vähe, samas meeletult palju. Kõigest üks telling ja liuga mäest alla tiiki. Nüüd algas ujumine.. minu kirstunael taolistel üritustel, kuid õnneks elasin selle üle! Hirmutav oli teadmine, et mees kes mind jälitas oli Rene Mägi Tabasalu triatloniklubist. Teadsin seda fakti kuna ennem võistlust vaatasin, kellega tuleb hakata rinda pistma. Veest välja tulles olin juba tegelikult valmis alla andma, sest jälitaja tuli hooga lähemale ja minu jalad keeldusid kiirelt liikumast. Võtsin end aga kokku ja panin kõik mängu, mis veel sees oli ja päästev finišijoon oligi käes.. uhh vedas ja takkajärgi vaadates jäi lausa 5 sekundit meie kahe vahele. Emotsioon oli laes ja rahulolu meeletu, sest see teine koht oli täna võidetud teine koht. Tasu targa jooksu eest!

Eesti trepi- ja tõusujooksud: vasakult Lauri Ulm, Rauno Tiits, Marko Viru ja Merlyn Valma

Arvestades, et päev varem sai päris korralikult pingutatud Pirital siis ootused olid pigem jõuda esikümnesse ja aidata meie võistkond: Eesti trepi- ja tõusujooksud poodiumile - ka see õnnestus ja sai võetud lausa võit! Edu teise võistkonna ehk OCR Estonia ees vaid napp 24 sekundit. Kõik andsid endast parima ja tulemus suurepärane. Kui mina ja Marko jooksime päev varem Pirital, siis Lauri ja Merlyn Narvas poolmaratoni. Sellise kompoti pealt selline tulemus :) Lõppkohad: Lauri 9, Marko 24 ja Merlyn 35 (naiste 3)

Õhtul pesema minnes tulid kõik saadud vitsad meelde - mõnusad värsked vaarikavarred, mis kaetud okastega ja jalgu hellalt paitasid, nõgesemassaaz, mudavannis olnud oks mis reiepealse marraskile paitas, vees olnud kivid, kus sai põlvele puukas pandud jne jne... :D Aga see on tühine saadud emotsioonidest ja rahulolust, et sai endast maksimumi välja pigistada.

Nagu oda hakkaks viskama :D Foto:erakogu
Minu jaoks oli see juba kolmas kord Kõva Mehe Jooksul stardis olla. Kui esimene kord tulin üllatuslikult 7 -ndaks siis möödunud aastal oli soov ja tahe jõuda juba esikolmikusse. Juhtus aga see, et kõik läks vussi ja lõpetasin alles 21 kohal. Mõni kuu tagasi ei olnud isegi plaanis startida kuid kuna jooksuvorm järjest paremaks on läinud ja ka sündis idee teha trepijooksu võistkond siis otsustasin siiski osaleda. Üks põhjustest mitte startida oli see, et päev varem toimus Pirital Myfitness Madness Race, mis oma raskusastmelt sarnane võistlus ja kaks päeva järjest võistelda tundus "natuke" raske ülesanne - raskused on aga selleks, et neid ületada!

Ujumise stiilinäide. PS! Lauri, konnaga kiirelt edasi ei liigu! Foto:erakogu

Üllataval kombel nautisin nii Pirital kui ka Laagris veetakistusi :) Ilmselt põhjuseks juba nädala kestnud kuumalaine, mis vee mõnusalt soojaks on kütnud. Korra sai ka lohakaks mindud ja ühes kohas jõkke kõhukat pannes sain tunda põhjas olnud kivide valu. Järgmisel jõeületusel võtsin juba asja külma peaga ja ennast säästes. Tundmatus kohas ikka vette ei tasu hüpata! Seekord läks aga õnneks ja kõik veekogud sai enamvähem kiirelt ja osavalt läbitud. Välja arvatud esimene kord kui üle suure tiigi otsustasin otsast lõpuni ujuda. Samal ajal said konkurendid saart ületades kindla edumaa.

Seier on punases... Foto:erakogu

Milles seisnes postituse alguses öeldud "tark jooks"?
Selles, et juba stardist minnes võtsin oma tempo ja lasin uljaspeadel eest ära liduda. Taktika toimis ja kes iganes seal ees tempot tegi küpsetas enamiku seltskonnast juba mõne kilomeetriga läbi. Samm sammult hakkas peale teist kilomeetrit selgasid vastu tulema ja juba üsna pea olin jooksmas liidrit jälitavas grupis. Vaid Jarmo Kaasiku oli korraliku vahe teistega sisse teinud. Peale raudtee alt läbi minekut olin juba turvaliselt teisel kohal ja lähenesin vaikselt kuid kindlalt ka liidrile. Tema selg jäi aga kahjuks lõpuni püüdmatuks kuid ülearu palju see mind ei morjendanud - sai tehtud enda parim!


Tänud taustatiimile ja kõigile, kes kaasa elasid!







Myfitness Madness Race 2019

Myfitness Madness Race 2019 sõber ja tiimikaaslase Mardo Lundveri sulest!


Millega tegeleme, küsite? Noh, eks vaheldust ka vaja. 🙂

Start.... Foto:erakogu

Kogu see pull algas kotijooksuga. Liival. Võtsin rahulikult. Edasi liivakotiga mäkkerühkimine ja samast ka alla. Peace of cake. Väga ei rapsinud. Veidike liival võrgu all roomamist ja edasi takistused kus oli vaja ronida, end rehvide vahelt läbi pressida jne. Ei midagi rasket, treenitut inimesele. Edasi kulgesime mööda maastikku, mida jagus omajagu. Korralikud tõusud ja singlid. Kondasime varemeis hoones ja hämarates koridorides. Köiel ronimisega sai kooliaega meenutatud, seda küll vaid kätejõul. Oli kiirem. Nüüd läks põnevamaks! Traktoritrehvide kantimine - 10 kordust. Hopsti üle merekonteineri ja rippredelitel ahvi mängimine. Kui seni olin veidi mudaseks saanud ja higi voolas, siis nüüd tulid värskendavad veetakistused. Jooksusild üle jõe, veidi sumpamist, oh kui mõnus. Jõevesi oli niiiiiiii soe!? Maastikusinglid ja peagi karsumdi liumäest, mida kasteti voolikuga, jõkke. Jõhkra hoo sai sisse, junni võttis veits jahedaks küll. Teisel viiekilomeetrisel ringil see toimus, siis põrutasin sabakondi kah ära. Mõnna...🙄 Essal ringil polnd liumäel veest haisugi, tuimalt jooksin alla. Ju ss pump oli rikkis vms. Sulla-mullat veits veel ja siis rasked rehvid nööriotsas, mida enda poole omajagu maad tõmmata ja ss tagasi tassida. Üks raskemaid takistusi. Pikem jooksuosa, tuim, igav. Jõkke jälle ja okastraadi all madalroomamine. The good old times. 😎 Tibake maastikku jälle ja siis läbi ussi emmi ukerdasin end üle võrgu. Tehnika oli olematu, teisel ringil jäin sinna veel maastikujooksutossuga kinni ka. Tase. 😅 Vutt-vutt finiši poole - taas liumägi veega. Ja raskusastme poolest vast teisel kohal olev takistus - Punase Pulli kõrge sein. Esimesel ringil olin läbimärg ja sain alles teisel katsel üle. Libe rsk! Teisel ringil, vahetult enne lõppu, panin toore jõuga üle. Kõiki takistusi, va kotijooks, liivakotid ja roomamine avaringi alguses, tuli läbida kaks korda. Füüsiliselt väljakutsuv. Pluss maastikuelement. Ahjaa, teise ringi keskel äkki, avastasin, et pulsikell lännu. Nojah siis. Loomulik kadu? Hiljem käisime küll rajal otsimas, aga njetu. Kas leidis uue omaniku või siis puhkab kuskil mülkas või jõesängis. Egas midagi, hakkame siis stopper käes jooksma, nagu legendid. Rebelmode on!😅 

Meeste esikolmik, vasakult Mardo Lundver, Alari Lumberg ja Rauno Tiits Foto:erakogu

Vot nõnnaviisi. 🙄
Tänud ka kõigile teile, kaasnautlejatele, kes mind rajal ja takistustel ette lasid. 😉🙂

Parim tiim: OCR Estonia! Ülevalt vasakult Rauno, Heddy, Marko, Heiki, Mario ja Mardo. Foto:erakogu

Laupäev, 1. juuni 2019

Kohila 10000m

Oma esimese stardi staadionil tegin möödunud aasta sügisel kui jooksin 1000 meetrit oma kehalise kasvatuse õpetaja Margus Keerma mälestusvõistlusel. Toona sündis ka mu uus rekord antud distantsil ehk natuke alla kolme minuti. Mäletan antud jooksust vaid seda, et julm raske oli. Sama võis ka Kohilast oodata :)


Teiste tuules. Ega poleks olnudki jõudu vedada. Foto:erakogu
                                 

Päev peale Hiinast tulekut toimus Kohila pikamaajooksusarja etapp 10000 meetris. Kuigi see mul esmalt plaanis ei olnud siis otsustavaks sai üllatavalt kergelt sujunud lennureis ja tõsiasi, et koduklubi Täppsportlaseid seal palju jooksmas oli. Lisaks, see et Lauri rääkis oma normi (Eesti meistrivõistluste 36:00) proovimise plaanist. Mõtlesin, et mis siis ikka võtan talle sappa ja vaatan kuidas kestan.

Enne jooksu ütles treener Riho, et kui juba 2 kilomeetri peal on hapu seis siis ega midagi väga oodata ei ole ja tempo langeb 3:50 ja rohkemgi peale.

Start... esimene ring 1:23 , teine 1:24 ja juba hakkaski raskeks minema. :D
Aga kestsin siiski ja hoidsin hammastega eesolevatest kinni.
Kilomeetri ajad:
1. 3:32
2. 3:31
3. 3:33 (oli raske aga proovisin siiski tuules püsida)
4. 3:44 (tuli tempot alla lasta, vastasel korral oleks end kinni jooksnud)
5. 3:39
6. 3:42 (nagu kartsin siis hakkas pistma, tõmbas kõhulihased krampi)
7. 3:45 (tekkis tunne, et ei jõuagi lõpuni, kuid ei tahtnud alla anda)
8. 3:48 (krambid jätkusid kuid püüdsin masseerida ja läks gramm paremaks)
9. 3:54 (ikka jube raske oli kuid teadmine, et nagunii tuleb uus rekord hoidis liikumises)
10. 3:50 (lõpusirgel sai isegi kiirendatud ja rõõm, et läbi sai)
Kokku 37:00


Poleks uskunudki, et Laurilt eest ära jooksen. Foto:erakogu


Nagu näha siis treener teab, millest räägib. Kuigi see algtempo oli minu jaoks ja mitte ainult minu jaoks liig siis võin erinevalt Laurist rahule jooksuga jääda. Ootusi mul ju reaalselt peale selle, et jooksen oma isikliku 38:55 üle ei olnud. 

Tulemused.

Tasuks isegi endale üllatuseks 3 koht antud seltskonnas.
Marathon100

Kõhulihaste massaaž. Foto:erakogu

Nüüd aga takistuste lainele ja juba nädala pärast kavas Myfitness Madness Race Pirita ja päev hiljem legendaarne Kõva mehe jooks. Mõlemal jooksul lähen sinilindu püüdma. :)