teisipäev, 26. aprill 2016

Elu on seiklus ehk Võhandu maraton 2016 110km


Vesi aurab kuu paistab taevas ja temperatuur on ka juba alla null kraadi langenud. Pealampi kasutada ei saa kuna siis ei näe aurust valguse tagasipeegeldumise tõttu üldse mitte midagi. Kell on saanud öösel pool üks läbi ja kauaoodatud finiš peaks olema vaid kilomeetri kahe kaugusel kuid ei ole. Meie seda muidugi ei teadnud. Miks? 


foto:Aldis Toome / Ekstreempargi erakogu
Võhandu maratonile tahtsime minna juba eelmisel aastal kuid kuna regamine jäi hilja peale siis otsustasime selle aasta võrra edasi lükata. Selle aasta jaanuaris saigi nimed kirja ja aega trenni teha ja valmistuda sõiduks tundus olevat rohkem kui küll. Talv möödus peamiselt suusatades ja peatreeninguna sai sõidetud ka järjekordne Haanja suusa 100. Kuigi sel aastal poodiumile ei mahtunud oli pilt üldisest vormist parem kui kunagi varem. Mis seda Võhandu maratonigi meiesugustel spordisõpradel sõita ei ole. Kevadeks olime planeerinud ka paar kajakisõitu kuid olude sunnil jäid need tegemata. Paar korda käisime siiski jõusaalis sõudeergomeetrit sikutamas. 
Hommikul tavapärane spordivõistlusele minek. Kell viis äratus ja poole tunni pärast start Tartust Võru poole. Juba 13 km ennem Võrut sai meie suur seiklus alguse. Nimelt otsustas Marko autol pooltelg töölepingu lõpetada ja nii me seal maanteeääres autosid hääletamas olimegi. Peale 10-15 minutilist hääletamist oli pilt päris nukker, sest nagu karta oli siis ei võtnud meid keegi auto peale. Ootamatult aga õnn pöördus, sest auto peatus ja sõit Võru poole saigi jätkuda. Tänud prouale, kes meid Võrru ära viis! Kuigi kajakkide juurde jõudes oli start juba antud siis paanikat polnud. Olime kindlad, et küll me teistele järgi jõuame. Ohutusjuhendile allkiri alla, asjad kajakki ja tuld. Meiega koos olid veel Kaur ja Ingmar ning kaks kahest kajakki hakkasidki teistest 15 min hiljem liikuma. 
Järve ringil tundus asi ikka väga hapu. Juhtida ei osanud ja kajakk ei tahtnud kuidagi kiirust üles võtta - oleks pidanud ikka ühe trenni eelnevalt tegema. Ennem jõele jõudmist otsustasime tüüri ka alla lasta ja oh üllatust juhtimine paranes märgatavalt. Varem ei julgenud kuna kajakk tundus olevat nii ebastabiilne. Jõudes jõele olukord paranes märgatavalt ja peagi hakkasid aeglasemad kanuud meile selg ees vastu tulema. Tundus, et asjad hakkavad  minema meie soovitud rada pidi. Kuna tegime Kauri ja Ingmariga võrdset sõitu siis pakkusime välja, et paneme kasti õlut vahele kumb ennem lõppu jõuab - diil. Esimese peatuse tegime poole üheteistkümne paiku ühes kohas kus pererahvas pakkus pannkooki, kohvi ja sooja sauna. Sõidetud oli ca 20km. Olukord oli selline, et lõpetamine tundus vägagi kahtlane. Jätkasime teekonda ja ootasime juba, et jõgi midagi põnevamat pakuks kui seisev vesi ja pidev kühveldamine. Põnevaks hakkas minema peale 30-ndat kilomeetrit. Siis algas ligi 24km pikkune lõik, mis pakkus nii kärestikke kui maalilisi vaateid. Vürtsi lisas ka vihm, rahe, lumi, lörts ja põlle vahelt sisse tulev vesi. Selleks ajaks olime juba leppinud olukorraga, et millagi jääb sõit pooleli. Võtsime minimaalplaaniks 50km ja heaks tulemuseks 70km. Pikema peatuse tegime Leevil, kus oli ka ametlik toidupunkt.Aeg 6h 50min. Sealt jäi lõpuni ca 59km. Saime teada, et Kaur ja Ingmar olid juba katkestanud. Kärestikulisel osal nägime päris paljusid kummuli minejaid, mis muutis ennast veelgi enam pingutama. Viimane asi mida oleks soovinud oli suplus külmas Võhandu jões. Ka õues polnud temperatuur just kõige kõrgem ehk 5 kraadi. Olgu ära mainitud, et ujumas me ei pidanudki käima kuigi vahepeal viskas nagu ämbriga põlle vahelt vett sisse.

Reo sillal. foto: Marko Viru
Jätkasime teekonda ja võtsime distantsi punktide kaupa kuni olimegi jõudnud järgmisse toidupunkti mis asus Leevakul, kust jäi lõpuni "kõigest" 24km . Kell oli saanud pool kahekes õhtul ehk üle 12 tunni juba sõidetud. Füüsiline olukord oli selline, et tahe lõpuni jõuda oli suurem kui varem. Kõige hullem oli katkestamise mõtte juures see, et kui nüüd pooleli jätta siis on eelnev töö justkui mõttetu ja tuleb tulla järgmisel aastal jälle tagasi ja alustada peaaegu nullist - tänan EI. Tegin kõne oma armsale elukaaslasele Heddyle, et ta meile pealambi ja kuivad riided Räpinasse tooks. Sealt jääb lõpuni 9 km pimedas sõitu. Planeerisime sinna jõuda kella 22-ks ja esmakordselt läks peaagu nii nagu planeeritud ehk 22:15 olime kohal. Kuigi oli jube raske ja oleks hea meelega rajalt maha tulnud siis seda me ei teinud. Red bullid sisse ja sõit aurukatlas võis jätkuda. Nagu eelnevalt mainitud siis pealambist polnud mingit kasu. Õnneks näitas kuu valgust ja ettevaatlikult saime oma teekonda jätkata. Sõitsime parema kalda järgi, mis nagu hiljem selgus oli suur viga. Mingi hetk vaatasin kella, mis näitas, et 97km on sõidetud. Peagi pidi tulema kauaoodatud lõpujoon. Muudkui sõitsime ja sõitsime kuid lõppu mitte kuskil, Kellal oli aku ka otsad andnud ja polnud aimugi palju reaalselt sõidetud oli. Mõnda aeg polnud näha ka ühtki kaasvõistlejat. Hakkas tekkima kahtlus, et äkki oleme kuskilt valesti sõitnud. Ei tahtnud seda hästi uskuda sest jõgi oli ikka sarnane nagu varemgi ja mingit voolu ka polnud mille najalt arvata et valesti läheksime. Kui kell 1 sai tegin kõne Heddyle, et nüüd on vist paanika majas, sest polnud lihtsalt võimalik, et me ikka veel finišis polnud. Ta andis telefoni edasi Mart Reimannile, kellelt kajakid rentisime ja siis selgus karm tõde. Olimegi valesti läinud. Keerasime otsa ringi ja hakkasime tagasi sõitma. Ilm oli läinud miinusesse ja parema käe sõrmed hakkasid külmetama. Olime sunnitud tegema peatuse kuid õnneks sõrmed soojenesid ja saime jätkata. Lõpuks peajõele tagasi jõudes selgus, et lisatiir võttis aega täpselt 2h. Seda peale 15h sõitu oli ilmselgelt liiga palju.
Pöördele oli pandud küll kaldale nool kuid pimeduse ja udu tõttu polnud seda kuidagi näha. Siit kivi korraldaja kapsaaeda ehk tulevikus võiks selle koha peale kasvõi kalmuküünla või led lambikese põlema panna. Sealt oli jäänud ca 3km lõpuni - kuradima pikad kilomeetrid olid need igaljuhul.
Kell 2:35,04 lõpujoon - TEHTUD! Team 200-ga Rauno Tiits, Marko Viru 19h 35min kajakkidest ja kanuudest viimane koht. Vaid mõned raftid tulid veel peale meid. Olek oli selline täielik zombistunud kuid rahulolu meeletu, et see siiski tehtud sai.


Sihikindlalt edasi.
Lisan siia lõppu ka mõned nõuanded saadud kogemusest:
* kindlasti tasub osaleda ennem maratoni lühemal kajakimatkal, et omandada sõiduvõtted
* kuigi pagasiruum on väidetavalt veekindel, siis seda see ei ole. Sinna pandud asjad tuleb pakkida samuti veekindlalt. Mida rohkem kuivi ja sooje riideid kaasa pakid seda parem - kunagi ei tea millal ümber käid või palju taevast vett alla võib tulla.
* võimalusel tasub kasutada saatemeeskonda, kes ootamatuste korral saab aidata
* võistluste juhend tuleks läbi lugeda
* öö peale jäädes peaks olema kaasas korralik taskulamp 
* aegajalt tasub vaadata ka kaarti

Kindlasti tasub aga see teekond ette  võtta, sest elamus on garanteeritud!


esmaspäev, 4. aprill 2016

Tallinn TV Tower Run 03.04.2016

Minutid tiksuvad ja pulss on juba ilma liigutamatagi laes ning siis on see käes - start. Alguses mõned rahulikud sammud ja jõudes liftideni "gaas" põhja, sest just sealt hakkas aeg jooksma. Peale lühikest sirget järsk tagasipööre treppidele - seal libises vasak jalg alt ning käpuli maas ma hetkeks olingi. Tore start küll, mõtlesin omaette. Õnneks midagi ära ei väänanud - murdnud ja kaotasin ehk vaid sekundi. Plaan oli kohe alguses kõvasti pingutada, et oleks hiljem mille pealt edasi "roomata". Peale 10-ndat korrust vaatasin kellale, et mis tempo on, kuid oh üllatust see oli kukkumise tagajärjel kinni läinud. Läbi häda vajutasin uuesti starti ja jätkasin teekonda. Jube raskeks hakkas minema kuskil poole maa peal. vaatasin uuesti kella ja jälle oli see kinni läinud. Enam polnud jaksu kellaga jamada vaid üritasin ennast kuidagi liikumas hoida. Hoidsin tempot sellisena, et püsiks niiöelda jooksusamm. Viimasel 10 korrusel leidsin veel korraks lisajõudu ja panin kõik, mis järgi välja ning nii see lõpujoon vastu tuligi. Nagu ikka trepijooksul siis horisontaali põrandale maha. Nii pikalt polegi kunagi pidanud põrandat kallistama kui siis. Mõned minutid hiljem, aega ei oska öelda, sest tundus nagu terve igavik tõusin püsti. Jalad olid täitsa läbi aga tunne hea. Ajast polnud muidugi õrna aimugi - sisemas lootsin, et ehk alla 5 minuti ikka on. Liftiga alla ja si-pulk lugejasse ning tõe hetk oli käes.  Aeg 4:46,8 koht 1.
Uus Eesti rekord ja aeg alla 5 minuti tegid tuju väga heaks!

Finaaljooksu start. Kopsud õhku täis ja minek. Foto: Aivar Pärtel

Seekordne teletorni jooks oli minu jaoks kolmas. Debüüt sai tehtud 2014 aastal kui sõber Hannes kutsus mind sellisele toredale üritusele. Aeg 6:07,9 koht 29. Aasta hiljem ehk 2015 sai uuesti proovitud ja läks juba oluliselt paremini. Aeg 5:31,1 koht 10. Sel aastal võtsin end kokku ja osalesin ka Radissoni ja Olümpia trepijooksul. esimesel teine ja teisel esikoht. See andis päris suure lootuse ka teletornis paremate kohtade eest võidelda. Samuti olin käinud mitmel avatud treeningul.

Ennem eeljooksu sai tehtud korralik soojendus ning ennast vaimselt ette valmistatud, sest ootused olid kõrged. Kuigi päris kindel ei olnud kuidas minema hakkab siis poodiumile lootsin jõuda. Esmakordselt oli see aasta ka kvalifikatsioonijooks, mis tähendas, et tuleb joosta kaks korda. Kahte väga hullu ja võrdset pingtust ei julgenud proovida ja nii saigi kerge varuga esimesele peale mindud. Jooksin terve jooksu nii, et hinge päris kinni ei võtaks. Aeg 5:00,6 koht 1. Vahe järgnevaga ehk nimekaimu Rauno Reinartiga  20sekundit. Nüüd jäi oodata teist starti, milleni oli poolteist tundi aega.



Poodium. Foto: Agnes Pajur