pühapäev, 30. september 2018

Albu sügisjooks 2018

Parema kopsu all ribide vahel oli vastikult valus ja pistis samas tuli hoida tempot ja mitte lasta Kuleshovil oma teed minna. Peagi saabus kauaoodatud rebasemäe tõus raja 10 kilomeetri paiku. Kuigi see peaks olema minu leivanumber siis mitte täna. Sõjaplaan nägi ette seal rünnata aga tuhkagi - hoog rauges hoopis ja vahe liidriga venis tõusu lõpuks juba mitmekümne meetri pikkuseks - andsin alla. Aga samas jalga sirgeks lasta ei saanud ja tuli edasi pingutada, sest selja tagant hingas alla 100 meetrise vahega kuklasse Tanel Kannel (mees, kes võitis XT sügisrogainil meeste arvestuses koos Rait Palloga esikoha!). Kuna finišisse oli veel üle kilomeetri minna, siis olin veendunud, et mind saadakse kätte. Sain siiski jalad liikuma ja ka pistmine kadus imekombel ära ning suht maksimumiga tulin lõpuks finišisse. Huvitav, et raskeks läkski alles tollel tõusul - ennem seda tundsin, et jooksen pigem säästureziimil.

Meeste põhiklassi poodium. Foto:erakogu

Viimasest jooksuvõistlusest on möödas juba pea kaks kuud. Vahepealsel ajal olen oma eesmärgid ja plaanid sügistalviseks hooajaks ritta seadnud ja nüüd on vaja vaid tegutseda, et kõik õnnestuks.
Kuna pole ammu pidanud korralikult pingutama siis vaim oli värske ja tahe suur.

Stardialas kuuldes, kes konkurentideks on tekkis tunne, et kolme hulka jooksmine võib osutuda pigem keeruliseks. Stardist mindi rahulikult minema ja keegi tempot teha ei tahtnud. Esimesel tõusul Valgehobusemäe küljele võtsin ohjad üle ja testisin kuidas seis on. Esialgu keegi maha ei tahtnud jääda ja kui ma ei eksi siis ca 5 meest püsisid pundis. Jäin ka edasi tempot tegema ja tõusupõnksudel end tagasi ei hoidnud ja üritasin hoida võimalikult ühtlast tempot. Neljandaks-viiendaks kilomeetriks kandis tempo hoidmine vilja ja hingeldamine selja tagant kadus - tohoh mõtlesin, et mis nüüd juhtu, et kas tõesti sain eest ära. Õnn oli siiski üürike sest peagi oli Kuleshov (EMV maratoni pronks) vahe kinni tõmmanud ja teatas, et liigume koos rahulikult tiksudes edasi. Minu jaoks muidugi mitte nii väga tiksumine aga ei midagi hullu kuniks saabus Rebasemägi :) 

Finišitõus. Foto:erakogu


Albu sügisjooksust on saanud meie pere jaoks meeldiv traditsioon alates 2012 aastast. Kahjuks siiski ühe erandiga kui eelmisel ehk 2017 aastal kattus see Moro maratoniga (Soome suurim trepijooks)


Tüdrukute 1km parimad. Mariliis 1 Lisette 2 koht. Foto:erakogu

Lisaks täiskasvanutele on seal ka arvestatavad distantsid pere järelkasvule ja seda väga nõudlikul laskumise ja tõusuga niinimetatud järveringil.

Aasta siis oli 2016 Foto:erakogu

Järgnevalt väike ajalootund:

Oma esimesest Albu sügisjooksust võtsin osa  "jooksjakarjääri alguses" 2012 aastal. Toona oli distantsiks 16 km ja tulemuseks 10 koht ajaga 1:18 Jooksu kommentaariks kirjutasin treeningpäevikusse, et vihmane ja märg ning järgmine päev jalad valutasid. Vaid kuus päeva hiljem tegin katse oma esimese maratoni joosta - lõppes see 20 ndal kilomeetril krampides ja põlve välimiste sidemete vigastusega. (ei saanud normaalselt liikuda päevi ja esimese ning viimase jooksuotsa tegin tol aastal kuu aega hiljem)

Aasta hiljem sai aega 6 minuti võrra parandatud ja võetud 3 koht, mis oli minu esimeseks poodiumikohaks rahvajooksudel :) Lisaks toimus siis ka mäkketõusu jooks, kus sain tunda võidurõõmu. Tol ajal polnud mul aimugi, et peagi ootab mind ees edukas trepijooksukarjäär.

2014 sai valitud lühem ehk 8 km distants. Kuna päev varem olin osalenud Kõrvemaa rattamaratonil siis jaksu polnud ja tuli vastu võtta 5 koht ajaga 0:35:46 Ka mäkkejooksul sain alles 3.koha

2015 olin taaskord päev varem Kõrvemaa rattamaratonil kõvasti pingutanud ja otsustasin sootuks startida kepikõnni 8,5 kilomeetri distantsile koos oma tulevase abikaasa Heddyga. Siiski sai ka 400 meetrit mäkke täisvõimsusel pingutatud ajaga 1:32 millest paraku piisas vaid teiseks kohaks - hea seegi.

2016 mäkkejooksul sai tehtud vigade parandus ja võetud esikoht ajaga 1:18 ehk 14 sekundit parem kui aasta varem. Ilmselgelt aitas arengule kaasa osalemine ja treenimine trepijooksudel. Põhidistantsi 10 km rajal õnnestus saavutada poodiumi 3 koht. Kõike seda tingimustes, kus päev varem sai ligi 4 tunniga metsas rogainil 26,4 kilomeetrit seigeldud.

Aasta siis oli 2012 Foto:Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskus.

Ajalugu missugune ja positiivne emotsioon antud võistluselt igaaastaselt garanteeritud :)

Siinkohal lõpetaks postituse Valgehobusemäe puhkekeskuse tunnuslausega:

Eestimaa puhtad kopsud ootavad!
Tere tulemast Valgehobusemäele!

pühapäev, 23. september 2018

XT sügisrogain Loksa 22.09.2019

Sel aastal me erinevatel põhjustel polnudki rogainidele jõudnud. Viga sai aga parandatud ja osaletud sügisrogainil Loksal. Ka asukoht kodule meeldivalt lähedal ja pikk maratonitreening laupäevasesse päeva sobis väga hästi.

Stardi ootuses. Foto: Edith Madalik

44 koht 130 punktiga 118 lõpetanud võistkonna seas on ilmselt meie parim tulemus seni. Aga koht kohaks, sest meie puhul on punktide kogumine seotud väga suure õnnefaktoriga. Kuna saab vaid paar kolm korda aastas rogainikaart kätte võetud siis orienteerumisvead on kerged tulema. Tihti on määrava tähtsusega punkti lähenedes, et keegi osavam oleks silmapiiril ja meid õige punktini juhataks.
Ka seekord sai korralikult võsa vahele ära eksitud :)

Padrik. Foto:erakogu

Eelpool pildil olevas padrikus oli meie liikumiskiirus 20 min/km - päris hea :)
Siiski saime kokku 28 kilomeetrit 4 tunni ja 7 minutiga. Keskmine pulss 139. Pool distantsist mööda metsa, kus oli ikka väga raske joosta.

Võtame osa ka XT Bingo rogainist 03.11 Meil tiimis üks vaba koht olemas. Tahad ka rogainist osa saada võta meiega ühendust!

Pühapäeval pidin asuma starti Pirita sügisjooksul. Jõudsin sinna isegi kohale kuid viimasel hetkel otsustasin loobuda. Külm, tuuline ja vihmane ilm vedas kaalukausi loobumisele. Hommikul tundus kõik ilus ja võtsin kaasa vaid lühikese jooksuvormi kuid sellega rajale minnes olnuks liiga suur risk hiljem haigestuda. Võib tunduda küll pehmo suhtumine kuid siiski palju starte on tulemas ning vaja ka trenni teha nii, et aega mõnda haigust põdeda ei ole.

Esimese sügisese võistlusjooksu teen seega hoopis järgmisel pühapäeval Valgehobusemäel.



pühapäev, 16. september 2018

Maraton alla 3 tunni?

Kaotasin sportliku kihlveo sõber Markole ja nüüd tuleb 22.12.2018 Vana-aasta jooksul joosta täispikk maraton.
Viimati sain sellega hakkama täpselt kolm aastat tagasi samuti Vana-aasta jooksul  kui läbisin 42,2 kilomeetrise distantsi oma siiani kehtiva rekordi ehk 3:57:16 -ga.

Et ettevalmistusperiood põnevam oleks ja liiga kergelt asja ei võtaks panen endale eesmärgiks alistada 3 tunni piir ja seda mitte pildituks joostes.

Kas käpuli või püsti selgub 3 kuu pärast!


Tehtav?
Kõik on võimalik. Siiski tõenäosus projekti õnnestumiseks on pigem väike. Lisaks sportlikule poolele omab detsembris sama suur mõju ka ilm. Jääväljadel ja lörtsis ikka head tulemust ei tule. Aga võib ka tulla +5 ja tuulevaikus nii, et võtan asja tõsiselt.

Kuidas on läinud mul minevikus pool- ja täismaratonidel?
Poolmaratoni rekordi jooksin mullu Rakvere ööjooksul kui sain ajaks 1:24:08  Vorm ja enesetunne lubanuks tol päeval või õigemini õhtul ka mitu minutit kiiremini joosta kuid pool viimasest ringist tuli siis joosta laustormis ja läbi vee.
Kokku olen poolmaratoni jooksnud 11 korral. Nendest 5 korral alla 1:30 5 korda napilt üle selle ja korra ka läbi lonkinud. Sel aastal ühelgi võistlusel pole poolmaratoni jooksnud kuid suvel sai Hiiumaal see ise endale korraldatud ja ajaks tuli üksi joostes 1:28:53 keskmine pulss 162
Poolmaratonide ajalugu justkui annab lootust, et hea ettevalmistusega jooksen maratoni alla 3 tunni ära.
Maratonidega lood nii hästi pole
Oma debüüdi tegin 2012 aastal Tartu linnamaratonil. Lõppes see minu jaoks poolel maal krampides ja põlvekõõluste traumaga. Ennem maratoni olin jooksnud septembris 58 kilomeetrit - enne seda suvel mitte üldse. Jooks oligi tol ajal minu jaoks alles uus suund spordiharrastuses. Maratoni ikkagi lambist ei jookse!
Aasta hiljem tegin vigade paranduse Vana-aasta maratonil kui läbi valu ja raskuste sain oma esimese maratoniga hakkama :) Aeg 4:33,23 Selleks olin ka vähe paremini valmistunud kui maratonile eelneva kolme kuuga sai 270km alla joostud. Sellegi poolest läks juba 25-ndal kilomeetril raskeks ja tuli edasi liikumiseks tõsist tahtejõudu kasutada.
Järgmise katse maratoni joosta tegin 2014 Tartu linnamaratonil. Selle ka lõpetasin ajaga 4:06:44 Taaskord oli ettevalmistus kehv ja soov ning katse joosta 3:30 -ga sai 30 -ndal kilomeetril valusa hoobi. Oma märkmetesse kirjutasin: "Jaksas joosta 3:30 grupis kuni 30km siis edasi piin lõpuni :) 30km peal aeg 2:29"
Alla ma ei andnud ja aasta hiljem Vana-aasta jooksul sai taaskord rünnatud aega alla 3:30 Seekord sai see lõpu 33-ndal kilomeetril. Põhjuseks teatemaratoni avavahetuse jooks, kus sai kiirusega natuke üle pingutatud. Tulemuseks siiski aeg alla nelja tunni ja isu maratoni joosta oli pikaks ajaks kadunud.

Nüüd tuleb aga targalt tegutseda ja saada paremaks nii trepijooksus kui ka maraton hea enesetundega ära joosta. Kuidas seda saavutada kavatsen jagan ka aegajalt siin.



esmaspäev, 10. september 2018

Moro Maraton 2018

Juba kolmandat aastat järjest sai osaletud Soome suurimal trepijooksul Moro Maraton - 442 trepiastet läbi 25 korruse. Eriliseks teeb antud jooksu võistlusrada, mille sarnast pole mujal veel kogenud. Nimelt on tegu keerdtrepiga. Mulle see väga hästi ei istu kuna kogu distants tuleb läbida  suuresti vaid jalgade jõul - käsipuu asub keerdtrepi välisküljel ja seda kasutades kaotab palju aega. Tingimused on aga võrdsed ja selle üle ma ei kurda.

2016 - 3 koht ajaga 1:45
2017 - 2 koht ajaga 1:43

2018 - 3 koht ajaga 1:47 

Esikolmik, vasakult mina, Timo Silander ja Konsta Vanhanen

Aasta ja isegi kuu aega tagasi nägi plaan ette aega alla 1:43 ja alla esimese koha olnuks pettumus. Asjad aga nii ei läinud kuna natuke rohkem kui nädal enne võistlust hakkasid jamad pihta. Esmalt külmetushaigus - kurguvalu, nohu. Siis andis selg järgi ja lõi mingi närvipõletiku, millega maadlesin reedeni. Viis päeva enne võistlust mõtlesin, et kas saab veel hullemaks minna? - sai! Kolmapäev-  neljapäev kerge kõhutõbi. Tekkis juba tunne, et kas üldse Soome jõuan. 
Ettevalmistus viimasel nädalal ennem võistlust oli täpselt 0 treeningut. 

Kuidas läks jooks?
Koht ja aeg on teada. Soojendust tegema minnes oli jalgade seis isegi meeldivalt hea ja puhanud. Rajal aga juhtus see mida karta oligi - lihtsalt ei jaksanud, tõmbas jalad ruttu pakuks ära kuid alla ma ei andnud ja panin kõik mängu, mis tol hetkel oli. Üleval suppi süües hakkas isegi pea kergelt ringi käima, rääkimata sellest, et jalad mõnda aega ei kandnud. Tasuks pingutuse eest sai siiski poodiumi kolmandale astmele ja miinimumeesmärk täidetud - rohkemat loota antud päevast oleks olnud ulme. 

Kuna ööbisime samas Hotellis, kus jooks oli siis kasutasin võimalust ja tegin järgmisel hommikul ühe trepitrenni 5*25 korrust + 11 korrust - seda aga tavatrepil. Nimelt hotellil kaks treppi ja too keerutav võistlustrepp on külalistele suletud.

Trepijooksu võistlushooaeg avatud ja siit saab vaid tõusvas joones edasi minna :) 
Järgmine peatus 13.10 Berliin