pühapäev, 28. veebruar 2021
Leitud prügi 26h peale maratoni!
laupäev, 27. veebruar 2021
Tallinna Maraton 2021
Tartu Maratoni hommikul alanud sula ja vihmasajud jätkusid kogu nädala.
Allpool olevad Riigi Ilmateenistuse kodulehelt pärit lumekaardid näitavad ilmekalt, mis vähem kui nädalaga juhtunud on. Ülemine kaart pärineb küll veebruari algusest kuid Tartu Maratoni eelneval päeval oli pilt suht sarnane.
teisipäev, 23. veebruar 2021
47. Tartu Maraton 2021
Erakorraline aasta, erakorralised olud!
Lisaks viirusele lisas vürtsi ka ilm. Just öösel vastu maratoni toimus ilma järsk soojenemine ja lisaks sellele ka sademed, sedapuhku lund.
Vaatamata sellele, et justkui on palju trenni tehtud ei ole see suusavorm siiski selline kui lootsin. Nii Tamsalu kui Alutaguse tulemused võtsid optimismi oma ühe eesmärgi ehk 100 sekka jõudmise osas tublisti maha! Seda isegi olukorras, kus välismaalased praktiliselt puuduvad. Üle-eelmine ehk 45. Tartu Maraton kui saavutasin oma parima ehk 138 koha olin eestlastest 90-es.
Hommikul kui Tehvandile jõudsime proovis sõber Marko tõusul suusad (sama kombo, mis mul) üle ja ütles, et käib kah. Tund hiljem stardis kui suusad alla panin siis selgus, et seis on ohtlik. Kohapeal suuska alla vajutades tundsin, et ei pea vist - ei pidanudki! Aga libises see eest väga hästi.
Esimesel tõusul, kus sai klassikasammu sõita selgus tõsiasi, et ikka üldse ei pea. Minu jaoks tähendas see aga seda, et maraton tuleb läbida kasutades maksimaalselt oma nõrkusi ehk ülakeha. Kuigi peas oli teadmine, et ilmselt lõppeb maraton minu jaoks Kuutses ehk poolel maal siis läksin ikkagi julgelt peale. Tõusudel kangutasin paaris või jooksin mööda lund radadest väljas. Mitte just eriti ökonoomne liikumisviis kuid, mis mul muud üle jäi kui käed ei jaksa.
Hädalisi oli rajal teisigi - kellel ei pidanud, kellel ei libisenud ja oli ka neid, kes pidid lausa suusad jalast võtma, et suusa alla kogunenud "pakid" eemaldada. Selles valguses ma katastroofilises seisus ei olnud, kuid siiski ka ei midagi head.
Startisin oma grupi peast ehk umbes 300-ndalt stardikohalt. Proovisin hoida külma närvi ja mitte liigselt rapsida. Laskumised oli nagu lust, sest suusk "jooksis" hästi ja keegi selga ei libisenud. Strateegia oli kiirelt kuid mitte liigse jõukuluga kohti parandada, et siis mingi hetk võtta koht sisse mõnes väiksemas rongis ja seal lõpuni tiksuda. Matu tp-ks olin tõusnud 159 kohale. Veel raske ei olnud ja tundus, et äkki kestan seekord kuidagi ära. Kuutsesse jõudes, kui oli juba omajagu tõuse seljataga ja neid tuli võtta endale mitte harjumuspärase rapsimisega hakkas silmis sädemeid lendama. Sain aru, et kardetu saab tõeks ja siit edasi saan vaid allapoole kukkuda.
Päris alla andmine ei tulnud kordagi mõttesse. Pigem andis jõudu kannatuseks see, et vast õnnestub järgmiseks maratoniks vähemalt stardigruppi parandada. Palult läbi sõites võtsin sisse oma kaasa võetud magneesiumi ampulli. Vasak käsi ja kõhulihas hakkas ilmutama krampide saabumist. Tore küll, mõtlesin endamisi. Päris nõme tunne on lasta järjekordne rong endast mööda ja leppida olukorraga, et midagi pole teha. Finišisirgel minu õnneks selja tagant kedagi ohustamas ei olnud ja sain rahus nautida oma 10-nda Tartu Maratoni viimast sadat meetrit :)
Järgmise kümneni!
pühapäev, 14. veebruar 2021
Alutaguse maraton 2021
Lükkad aga edasi ei liigu! Võtad end oma arust kokku ja lükkad kõvemini aga tulemus ikka sama. Iga tõukega liigub eesolev suusataja eest ära ja piirduks see sellega. Ka külje peal olev rong liigub samas taktis. Seis oli hapu kuid lootsin, et äkki sõidu edenedes siiski olukord paraneb.
Minu õnneks venis rivi suht ruttu pikaks ja tekkisid erineva pikkusega "rongid" Ühe sellise tagumiseks "vaguniks" end haakisingi kuid kinnitus oli pigem selline äraveninud kumminöör. Seal, kus vähegi paaris tuli lükata ja põhimõtteliselt kogu esimene pool maratonist, oli tükk tegu sabas püsimisega. Vaid need kohad, kus kannatas ka jalaga kaasa aidata võtsin rongi taas kinni.
Vaim oli murtud ja teadsin, et sedasi mind enam kauaks ei jätku ja ühel paaristõukelõigul lasin konkurentidel minna. Mõnda aega sain üksi sõita kui üks selg sellest samast rongist tuli vastu. Küsisin, mis juhtus ja vastus oli, et ei lippa ja andis alla.
Peale esimest joogipunkti tuli selja tagant taas kolmeliikmeline seltskond, kelle tuulde üritasin end haakida. Kuna nüüd oli juba omajagu sõidetud ja "vedur" uisusuusaga, siis tema tempo oli juba vastuvõetavam. Allamäge või sirgetel lõikudel kärises kerge vahe sisse kuid nii kui sai jalaga kaasa aidata siis olin taas grupi sabas olemas. Selle seltskonna lasin aga mingi hetk siiski minema - õigem oleks vist siiski öelda, et nad sõitsid eest ära.
Peale poolt maad tuli aga eluvaim sisse tagasi ja hakkas tunduma, et põhi on käes - oligi. Olin langenud ca 120 kohale. Minu üllatuseks hakkas aga mida aeg edasi seda rohkem kaasvõitlejaid eespoolt nähtavale ilmuma. Järelikult oli tempo piisav, et viimase 10 km-ga hakata kohti parandama.
Kõik mäed või künkad võtsin tugeva pingutusega. Teadsin, et taastun neist kiiresti ära ja see oli ka ainus võimalus parem koht välja sõita. Viimasel viiel kilomeetril lükkasin tempo põhja ja konkurendid, kes selg ees vastu tulid said ka alistatud. Nüüd võtsin juba mäed maksimumiga ja ladusin oma trumbid letti.
Finišijoon sai ületatud seekord 2:26:54 koht 105
Ilm: -6-8 kraadi, pressitud lumine rada (üksikutes kohtades ka läikis kohati)
Suusad: Rossignol C3 (võtsin kliistrisuusa, et oleks pigem parem libisemine) , pidamine 5+ (rode -1-3 3 kihti, kate Swix VR30 2 kihti) selle katsin veel Rex Hydrex geeliga, et paremini libiseks), libisemine 3 (Rex puhastuskrunt, Rex HF roheline, Rex tk820). Kusjuures eeldasin, et pigem ei pea aga oli vastupidi. Määrdevalik selline kuna need olid kohvris olemas, ei näinud põhjust uusi ostma hakata.
Toitumine: oli sama, mis nädal varem. Päev varem pasta, smuuti. Hommikul tatrapuder, võikud, kohv. Ennem starti hematogeeni batoon, spordijook ja paar peedi kapslit. Kaasa võtsin ka ühe energia ampulli mille tarbimiseks vajadust ei näinud. Sõidu aeg sai igas punktis paar lonksu spordijooki tarbitud.
Nädala pärast Tartu Maratonil ehk õnnestub paremini!
laupäev, 6. veebruar 2021
Tamsalu-Neeruti maraton 2021
Stardinumber 298 eriliselt kerget päeva ei lubanud... oli isegi hullem kui arvasin. Seda seetõttu, et plaan oli ikkagi jõuda taas top 100 sekka. Viimati sai samal rajal (siiski kergete muudatustega) võisteldud 2012 ja 2013 aastal.
neljapäev, 4. veebruar 2021
Suusamaratonide ootuses
Super talv annab võimaluse üle paari aasta taas osaleda erinevatel suusavõistlustel nende originaalradadel ja pikkustel :)
Kuna ma 2020 ja 2019 peale Tartu Maratoni (see läks pehmelt öeldes aia taha) Estoloppetil ei osalenud siis laupäevaseks Tamsalu maratoniks sain alles stardinumbri 298. Sellises seisus olin viimati ca 10 aastat tagasi. Suusatanud olen aga eeskujulikult ja koha 100 hulgas plaanin siiski kindlalt välja sõita.