Pühapäev, 4. veebruar 2018

Milline on suusavorm? Tamsalu Neeruti suusamaraton Alutagusel

"Ei ole võimalik!" käis läbi mõte mu peast kui esimeselt laskumiselt sai allapoole tuhisetud. Sel hetkel mõistsin, et suusad sai seekord ikka õige kehvasti määritud. Startisin 50-100 grupi peast ja nagu ikka siis esisaja keskel käib stardist minnes tõsine andmine. Tuleb hoida oma varustust ja kohta. Magama ei saa jääda, sest järgnevatel kilomeetritel äraantud kohti on hiljem jube raske tagasi võtta. Teiseks hakkab peagi rivi lagunema ja võib enda võimetekohasest grupist maha jääda. Nii saigi kohe pulsi punasesse kuid häda oli selles, et igal laskumisel läks paar konkurenti mööda. Peagi aga oli seis nii hull, et kuigi keegi mööda otseselt ei tuhisenud siis need, kes laskumisse enne mind läksid said 10-15 vahe laskumise lõpuks sisse, mida siis üritasin taas kinni nõeluda. Nagu karta on siis selline tegevus võtab meeletult energiat ja kaua nii vastu ei pea. Nii saigi veel mõnedki konkurendid mööda lastud ja "oodatud" kuni tekkis grupp, kust jaksasin kinni hoida. Ilmselgelt sain ülearu tööd teha võrreldes kaasvõistlejatega minu ümber.

Tamsalu Neeruti start. Foto:estoloppet
Alla ma aga ei andnud ja käiku välja ei võtnud. Motiveeris pingutama sõita välja koht 50-70 hulgas, et säilitada hea stardikoht järgnevateks maratonideks. Selleks tuli aga kurja vaeva näha. Teisel ringil sõitisin huvitavas grupis, kus olid numbrid 38,48,58(mina) ja mida vedas nr 65 Meelis Jürisaar, kelle tütar võttis naiste arvestuses maratoni võidu. Teise 10 km ringi esimene pool oligi minu jaoks selline grupi sabas loksumine ja taastusin päris hästi eelnevast punnitamisest. Mingi hetk aga tundsingi, et tempo vajub ära ja tagant mingid mehed paistavad ning võtsin vedamise enda peale. Laskumistel ringi lõpu poole jäin aga teistele jalgu. Keegi tagant ütles ka, et nii sitta suuska pole ta näinudki.

Mitte, et suusamark ja konkreetne suusk kuhugi ei kõlba vaid määrisin need millegipärast mittelibisevaks. Tegu siis Rossignol S2 suusaga, mis küll kriime täis kuid ei midagi katastroofilist. Alla sai pandud Rex LF sinine ja sinna peale Rex HF sinine grafiit. Pulbrit ei pannud. Valikus oli Rex 245 aga ei hakanud seda panema kuna ilmaprognoos lubas vähe külmemat. Kuigi üldjoontes olid lumeolud rajal head siis paaris kohas sai ka korralikult kivi ja mulda küntud. Seega valik kehvema paari kasuks osutus õigeks ja ega ma ka teist suusapaari poleks ilmselt paremini määrinud.

Ringi lõpus läks aga taas pulss punasesse kuna tagant tuli hooga mööda nr 249 Grigori Fominõkh, kellele nii mina kui nr 38 Rimo Timm ja Meelis Jürisaar sappa võtsime. Joogipunktis võttis viimane aga aja maha ja jäi maha. Jäin ka ise natuke magama seal ja konkurendid said kerge vahe sisse. Vajutasin siis aga pulsi punasesse ja esimese suurema tõusu lõpuks olin vahe olematuks teinud. Järgnes aga laskumine, mille lõppedes oli vahe taas üle 10 meetri. Proovisin, mis ma proovisin siis seda enam tagasi sõita ei jaksanud ja iga uue laskumisega kärises vahe aina suuremaks kuni seis oli selles lahingus lootusetu. 

Vahepealne kiirendus aga aitas kindlustada positsiooni jälitajatega. Peagi jõudsin hoopis järgi väsinud olemisega Ain Kilgile, kellest möödusin ja tegin kohe paar kiiremat liigutust, et ta ei jõuaks tuulde võtta. Järgnevatel tõusudel proovisin korralikult vajutada, et vastu pidada laskumistel. 
Lahinguplaan üldjoontes toimis ja enne lõppu jõudis järgi ning laskumisel möödus kaugustesse vaid nr 75 Mikk Jakobson. 

Lõpuks ometi. Foto:erakogu

Lõpuks jõudis kätte oodatud finišijoon ajaga 1:35:35, mis andis 64 koha 268 lõpetaja hulgas.
Pulss keskmine 173/maks 180
Miiniumeesmärk sai seega täidetud ja seis tulevasteks võistlusteks positiivne - jõudu tundus jätkuvat.

Suusale!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar