Tartu Maraton 2019

Aeg 3:35:02 Koht 555

Seekordse maratoni tipphetkedeks olid esmalt Hellenurmes (9,5km lõpuni) mustikakisselli ja mõned kilomeetrid hiljem Löfbergsi kohvi joomine, seda viimast võtsin rahulikult lausa 2 topsi. Ennem Hellenurmet oli seis juba selline, et tekkis lume söömise isu, mis viitas korralikule haamrile.

Viimase 9,5 kilomeetriga andsin ära 106 kohta! 

Enne starti, meel rõõmus ja päike säras. Foto:erakogu

Juba stardist minema tuisates (seda ca 150ndalt stardikohalt) selgus kurb tõsiasi, et jõudu pole. Lükkad ja lükkad aga edasi ei lähe - seda siis konkurentidega võrreldes. Kõige hullem asja juures oli see, et laskumisel libises täiesti konkurentsivõimeliselt. Üle platsi suusk ei olnud ja nii mõnigi libises mööda kuid enamusega siiski libisesin sarnaselt ja mõnest möödagi. Pidamine oli pigem hell kuid  korraliku klassikasammuga probleeme ei olnud - seda kuni Kuutseni. Sealt edasi kadus aga pidamine ära. Alla sai pandud Rex kruntkliister, keskele õrnalt lillat vahele ja kuldne peale. Libisemise poole pealt vist ega väga vahet polnud, mis keegi alla pani, sest rada oli suhtkoht jäärenn ja igasugune libisemismääre kulus sealt juba mõne kilomeetriga maha. Määravam oli vast see, kas suusk vastas ilma ja rajaoludele. Eriti tähtis on see kliistriga määrimisel kuna enamusel harrastajatel on kas külma või universaalse ilma suusad. See tähendab aga seda, et kulp on madal ja allapandud kliister võib hakata libisemist pärssima - nii juhtus näiteks minu sõbra Markoga kelle Rossignoli C1 suusk sai natuke kinni määritud.

Sellist libisemist Tartu Maratonil ei mäletagi - Harimäelt alla tulles oli selline tunne, et laskumine ei saagi otsa! Reiepealsed hakkasid kiskuma ja ei suutnud kuidagi asendit hoida, püsti aga ei saanud tõusta, sest siis oleks tagumised minust lihtsalt üle sõitnud. Nii ma siis piinlesin ja lootsin, et saaks see laskumine juba läbi :) Õnneks päris krampi ei siiski ka ei läinud. Tippkiiruseks kella järgi sain 55,3km/h Korra veel sain 50km/h kätte kuid üle 45km/h tõusis kiirus veel mitmel korral.

Ka kukkumisi ja kepimurdmisi nägin mitmeid - õnneks endal õnnestus kõikides teravamates olukordades püsti jääda ja ohuallikatest mööduda. Ega seal top 500-s keegi kellelegi armu ei anna ja arutut rabelemist, sõimu ja varustuse lõhkumist on omajagu. Jutud raja ja suusatamise nautimisest antud seltskonnas ei päde - kõik võitlevad parema aja ja koha pärast. Pärast finišis ringi jalutades oli nii mõnelgi mehel nägu verine või silm rullis - seda mitte, et keegi kellelegi pasunasse oleks andnud vaid ilmselt laskumisel oli nõnda õnnetult kukutud, et nägu kündis maad.

Video kukkumistest

Seda, et keeruliseks läheb ma ei kahelnudki aga, et nii hullusti poleks uskunudki. Kõva ja kiire rada eeldab tugevat ülakeha ja võimet enamuse rajast paaristõukes läbida. Ilmselgelt pole see minu trump ja vähene suusakilometraaž ning haigusnädal ennem maratoni kajastuski tulemuses. 

Järgnevalt tabel minu maratoni aegadest ja kohtadest läbi aastate:

Nii 2018, 2015, 2013 läksin maratoni sõitma 1000 allatehtud suusakilomeetri pealt. Samuti olin nendel aastatel ennem Tartu Maratoni sõitnud ka vähemalt ühe Estoloppeti maratoni. Vaatamata sellele, et lisaks 650 suusakilomeetrile sel talvel olen teinud palju muud ei aita see mitte üks gramm, et olla löögihoos antud võistlusel. Kõike aga korraga ei saa ja ilmselt tuleb ohverdada mõned maratoniaastad, et teha oma tipp trepijooksudel ära ja siis naasta taas maratoniradadele. 

Nüüd tuleb kuidagi valutavad lihased taas töökorda saada, sest juba

laupäeval vallutan Varssavis treppe!