Myfitness Madness Race Keila 2018

Eelmisel aastal alguse saanud Myfitnessi Madness Race takistustega jooksud on olnud oma nime väärilised. Esmakordselt toimus selle sarja jooks eelmise aasta kevadel aprillis - siis oli meeletult raske rada tehtud lauluväljakule. Lisaks pigem talvisele ilmale lõppes antud võistlus suure raju tuule ja lörtsisajuga. Tuul tõusis lausa nii tugevaks, et korraldajad olid sunnitud autasustamise ära jätma ja asjad kähku kokku pakkima. Sel aastal Pirital lisas võistlusele vürtsi kohati arusaamatu rajatähistus, mis põhjustas mõnele pikema ja teistele lühema distantsi.
Seekord Keilas aga tuli joosta pea 30 kraadises kuumuses!

Oi oi kui raskeks läks ennem teise ringi lõppu - seal kus tuli köiest üles ronida ja siis edasi joosta. Kuumus oli teinud oma töö ja ainus jahutus oli praktiliselt allpool pildil olevast mudaaugust läbiroomamine. Samuti hakkas paremalt poolt korralikult pistma, mis ei lasknud eriti korralikult pingutada ehk tuli liikuda kergelt säästureziimis. Seda suurem oli üllatus, et tiimikaaslane Tarmo Pertel, kes oli seda ringi korralikult vedanud kustus veel rohkem kui mina ja vahe meie vahel hakkas kasvama. Kõik see andis jõudu juurde ja uuele ringile suundudes oli edumaa juba selline, et uskusin, et vaatamata raskustele kestan ära. Peagi oli Ulm Pertelist möödunud ja tundus, et ka vahe minuga hakkas vähenema.

Särk lendas seljast peale 1 km läbimist. Foto:erakogu

Kuna olin vahepeal saanud natuke hinge tõmmata siis paningi natuke juurde ja maksmimpingutuse lähedal liikusin lõpuni välja. Lisaks Ulmi lähenemisele oli ohuks esikohale ka teises grupis startinud Egon Mõek - mees, kes sai Kõva mehe jooksul juunis teise koha!

Viimasest mäest üles minnes oli jalg ikka täiesti sült ja kergelt ka krambitas. Tuli olla ettevaatlik, et päriselt kramp säärde ei lööks. Viimasest mäest üles, liug mäest alla ja siis ootas taas ees Red Bulli takistus. Seesama, kust ma Pirital läbi häda ja aitamise lõpuks üle sain. Lendasin hooga peale, jalg libastus natuke ja kuigi, et sain õrnalt sõrmedega ülevalt servast kinni siis potsatasin sealt ikkagi alla tagasi. Hakkab pihta, mõtlesin endamisi. Kogusin end natuke, võtsin uuesti hoogu ja sain hüppel korralikult kätega ülevalt servast kinni ja tõmbasin end ruttu üles. Suunurgad läksid rõõmust ülespoole, rahulolu oli meeletu - tegin selle hulluse ära ja alla ei andnud! :) 

Nüüd jäi vaid oodata konkurendi finišit. Mõek tuligi peagi ja kuna ei saanud Red Bullist üles läks ka trahviringile. Lõpuks vahe meie vahel gramm alla poole minuti minu kasuks :)

8km parimad mehed,vasakult: Egon Mõek, Rauno Tiits, Lauri Ulm Foto:erakogu

Meestiimide arvestuses saavutasime OCR Estonia koosesiuga 1 koha!

OCR Estonia vasakult: Rauno Tiits, Lauri Tanner, Tarmo Pertel, Marko Viru ja ees Heiki Rebane

TULEMUSED
Marathon100 artikkel

Jooksja artikkel

Kuum suvi!

Suvi :) Foto:erakogu

Eelmisel pühapäeval tegin midagi sellist, mida ei tasu järgi teha. Läksin nimelt kuuma ja päikselise ilmaga tegema pikka jooksuringi - poolmaratoni distants näis selleks sobiv olevat. Mitte, et distants ja aeg oleks vale olnud.

Mida ma aga ei teinud ja millega ei arvestanud?
Vastus lihtne, esiteks ei pannud mütsi pähe ja teiseks ei võtnud tilkagi vett kaasa. Tulemus oli see, et vaatamata mõõdukale tempole ca 4:50 per/km läks kuskil 15 kilomeetri peal raskeks. Kuna aga olin startinud kodust ja katkestamise varianti polnud siis liikusin edasi, et pole hullu küll ära kannatab. Poolmaratoni täitudes selgus aga, et olin ka eelnevallt kaardil paikapandud distantsi valesti hinnanud ja koduni oli veel pea 2,5km minna. Seis läks juba väga raskeks. Minu õnneks vaarus üks kohalik külamees kodu poole ja ta tarbis oma teekonnal õlut. Saigi siis suurest janust ka paar lonksu kosutuseks võetud. Peale 1:50 ja 23,4 kilomeetrit olin kodus.

Esmalt sai ca liiter mahla lihtsalt järjest ära joodud ja siis jahutava duši alla mindud. Peale seda aga tekkisid lakkamatud külmavärinad ja hakkas paha olla. Tarbisin veel ohtralt vett ja pikutasin veidi, mispeale hakkas vaikselt paremaks minema - pääsesin vist ehmatusega kuid enam sarnast kogemust ei tahaks tunda!

Miks ma siis midagi kaasa ei võtnud?
Enamasti jooksuringile minnes, ükskõik kui pikale ma midagi kaasa ei võta ja pole ka vajadust olnud. Näiteks ükskõik millisel poolmaratonil või ka Tartu suusamaratonil olen tavaliselt tarbinud vaid mõne isotoonilise geeli ja joogipunktides lonksu kaks vett või spordijooki ja erilisi probleeme pole tekkinud.

Vaatamata sellele, et võistlustel ja treeningutel tarbin minimaalselt vedelikku, siis palava ilmaga tuleks teadlikult rohkem tarbida!

Juba mõne päeva pärast toimub Myfitness Madness Keila 8km pikkune takistustega jooks, seda siis ca 30 kraadises leitsakus - saab põnev olema! (õnneks on värsked kogemused ja janusse ei tohiks end jätta).

Pajusi mudajooks 2018

Viimane takistus ja 3 meest endiselt koos. Peale minu oli veel esikohakonkurentsis Andrei Savela (OCR Euroopa meistrivõistluste 37 koht) ja Janek Kähr. Eelpool mainitud takistuseks oli plank, kust sai nii ülevalt kui alt minna. Eelnevast aastast oli lõpp tuttav - ca kilomeeter puhtalt jooksu. Seega teadsin, et kui soovin enne lõppu rünnata ja väikse edu sisse saada siis pean selle esimesena läbima ja kohe ka kiirendama. Enne takistust natuke kiirendasin veeresin ruttu alt läbi ja kiirendasin uuesti ja õnnestuski kerge vahe sisse saada. Edasi proovisin hoida tugevat tempot ja näha oli, et sellest on ka kasu kuna Kähr jäi selgelt maha. Sevela aga alla ei andnud ja hoidis pinget peal praktiliselt lõpuni - vahe finišis 6 sekundit! Napp aga magus võit :) Kogu esikolmik mahtus 14 sekundi sisse.

Meeste esikolmik. Vasakult Andrei Sevela, Rauno Tiits, Janek Kähr

Rada meeldis võrreldes eelmise aastaga rohkem kuna tundus kuidagi vaheldusrikkam. Ka 28 soojakraadi tähendas seda, et mutta ja vette sulistama minna oli puhas rõõm sest sai end natuke jahutada. Kergelt aga midagi ei tulnud kuna konkurendid jalga väga sirgu ei lubanud lasta ja pidi pingutama praktiliselt kogu distantsi. Raja esimesel kolmandikul tundus isegi, et  Kähr libiseb eest ära kuid kuidagi läbi häda suutsin ikkagi aegajalt tekkinud väikese vahe tagasi teha. Paar korda tekkis ka segadus raja tähistuse ja arusaamise üle, et kuhu peab minema. Teise kolmandiku lõpus saingi mudalõikudega kahe järgnevaga vahe sisse kuid siis tekkis lühis ja võtsin korraks aja maha, et mitte rajalt eksida - vist õnnestuski, kuid sellega olid teised mu taas kätte saanud ja nii me üheskoos viimast kolmandikku jooksimegi kuni viimase takistuseni :)

Foto: Pajusi mudajooks

Tulemused

Ajakiri Jooksja artikkel

Suvised seitsmesed (alates 24:25) (sai ka väike intervjuu antud ;)

Õnnelik finišeerija. Foto:erakogu

Tänud korraldajatele! Oli näha, et on vaeva nähtud ja ka auhinnalaud võttis seekord silme eest kirjuks :) Eriti õigesse kohta läks lambanahk, mis meie pere pesamunal sügis-talv-kevadperioodil vankris hea ja sooja olemise tagab :)

Nii mõnus ja pehme:) Foto:erakogu

Väga meeldib antud ürituse juures, et ka lapsed saavad oma osa ja mitte mingil 200 meetrisel ringil. 10-13 aastaste vanuserühma distantsiks oli 3 km ja see sisaldas nii vett, muda kui ka muid põnevaid takistusi. Plikad olid igatahes väga rahul!

Lisette takistust läbimas. Foto:erakogu

Peale jooksu muda maha. Foto:erakogu

Nüüd kaks nädalat pausi ja siis juba Myfitness Madness Race Keila

Antud võistlus jääb ilmselt selle hooaja viimaseks takistustega jooksuks kui just kogemata 11.08 Tartusse ekstreemjooksule ei satu. 

Ähijärve - Peraküla vol1

Eelneva kolme aastaga läbisime rattamatka raames Oandu-Ikla 375km matkatee. Kokku koos kõrvalpõigetega väntasime 553km ehk ca 180km igal aastal - meiesugustele täpselt paras katsumus.

Nüüd vajasime aga uut marsruuti ja Peraküla- Ähijärve 820km sobib selleks väga hästi. Kuna meile logistiliselt(hetkel mugav :)) sobib see tagurpidi paremini siis nii me startisimegi hoopis Ähijärvelt ja võtsime suuna Peraküla peale. Raja pikkus 820km tähendab aga meie jaoks 4-5 aasta peale matka jagamist ehk tükk aega mureta mida hakata peale juuli teise nädalavahetusega.

Matkatee. Foto: https://perakula-ahijarvematkatee.weebly.com/#

Lisaks uuele matkale sai ka matkaseltskond täiendust Urmase ja Janari näol - loodetavasti võiduka lõpuni. Olude sunnil ei saanud Heddy meiega esimest etappi kaasa teha kuid järgmisel aastal kindlasti liitub meiega taas.

Vasakult Marko, Ardo, Rauno, Urmas, Tauno, Janar  Foto:erakogu

Nagu ikka läheb suvi lennates ja toimetusi mustmiljon - seetõttu ei hakanud üksikasjadega tutvuma. Sai lihtsalt kaasa mindud - seekordse ööbimise ja teekonnapikkuste plaani pani paika Tauno. Seda eelkõige seetõttu, et Haanjamaa metsad ja sealne ümbrus talle tuttav.

Läbi võsa viib tee lõunatippu. Foto:erakogu

Mida pakkus esimese päeva 75 kilomeetrine rattasõit Ähijärvelt Metsavenna tallu?

Natuke jaanipäeva ilma oma 15 plusskraadi ja kohatise vihmasabinaga kuid ei midagi hullu - päeva lõpuks jäime peaaegu kuivaks. Kõige vihmasem lõik oli Lätist (käisime varusid täiendamas) Metsavenna tallu, kuid see ei häirinud sest seal ootas meid ees kolmetunnine saun. Saunaelamus oli erakordne, sest lisaks puukerisega leiliruumile oli ka eraldi ruum elektrikerisega. Mõlemad olid kuumaks köetud ja ka mõlemat sai kasutatud kuigi ka ühest oleks küll olnud :) Päeva iseloomustas kruus, mõned singlid, palju metsa, jõgi, Läti-Eesti piir. Kilomeetreid kogunes 85 millest puhast sõiduaega 5:30 , tõusumeetreid ca 400 Matka lõppedes tuleb tõdeda, et esimene päev oli minu jaoks kõige raskem - jalad olid juba poole maa peal jõust tühjad ja ka sadul ei meeldinud tagumikule kuidagi. Ilmselt see kõik seetõttu, et vaatamata mai ja juuni alguse rattatuhinale ei sattunud ma viimaste nädalate jooksul ennem matka ratta selga.

Teise päeva hommikul umbes 10 paiku hakkasime Metsavenna talust Rõuge poole liikuma. Hommikukohvi jätsin võtmata kuna Tauno ütles, et lõunaks oleme Rõuges ja seal kohvitame ja sööme lõunat. Kas nii ka läks? Muigugi, et mitte :) Rõuges olime õhtul 6-7 paiku. Kohe kohe ja peaaegu tähendas seda, et tund/kaks või siis rohkem - seekord siis rohkem.

Mida nägime ja mis juhtus teel Rõugesse?
Alustuseks sõitsime mööda ja põikasime sisse Tõde ja õigus võttepaika. Film peaks esilinastuma 2019 alguses.

Vargamäe Mäe talu. Foto:erakogu

Siis aga hakkas pihta esmalt metsasinglid - sellised, kus meiesugused amatöörid sõita eriti ei osanud ja mäest üles ja alla oli ratas pigem käekõrval. Vahepeal sai ikka sõita ka kuid kuradima raske ikka mööda juurikaid, käänakuid ja künkaid sõita. Siis mööda karjamaad, tegelikult hästi ei mäletagi mis järjekorras need olid kuid sõita oli igatahes huvitav. 

Karjamaal. Foto:erakogu

Aeg lausa lendas ja kätte jõudis lõuna ja Rõuge oli endiselt tundmatutes kaugustes. Süüa ja juua oli piisavalt kaasas nii, et nälg ja janu kimbutama ei tulnud.

Lõunapaus imeilusa Liivajärve kaldal piiri ääres. Foto:erakogu

Ühel hetkel läks aga asi käest ära ja karjamaal sõites tuli ette selline kahetiselt mõistetav suunaviit. Jätkasime mööda sihti ja liikusime üha enam võssa. Siiski ei uskunud, et teelt eksinud oleme kuniks olime sellises võpsikus, et arusaamine eksimisest oli kõigile arusaadav. Tuli võtta appi moodne tehnika, mis meid lähima teeni juhataks. Tagasimine tundus mõttetu ja seetõttu võtsime suuna esimese lähedaloleva tee peale. Ca 1 km läbi raiesmiku, paksu metsa, üle oja ja kraavi ning lõpetuseks karjamaa - vägev. Siis sai pandud gps Rõuge peale ja oh imet, peale kilomeetrist rattasõitu mööda suvalist metsateed olime tagasi tähistatud rajal. Peagi saime metsast välja ja jõudsime maanteele, mis viis läbi kohaliku asula. Silt pood - esmamõte ohhoo saab juua osta, kuna veevarud olid otsas aga nagu ikka siis pood oli suletud. Õnneks oli Rõuge nüüd juba kiviviske kaugusel. Korra sai siiski kohalikus bussipeatuses väike paus tehtud, et hoovihma pilv mööduks. Vapramad ei oodanud ja panid tulejutt taga Rõuge poole. Mõne aja pärast saime Rõuge poe ees kokku ja õhtukohv, burks ja muud varude täiendused tehtud. Päeva lõppunkti ei jäänud enam palju kuid ees ootav Suur Munamägi ja Vällamägi ootasid ees. Muidu suht lihtne kuni jõudsime Vällamäele. Kõrguste vahe jalamilt tippu 84m - midagi mulle :) Kõik said sealt rattad üles vedada. Läksin esimesena ja võtsin ratta selga ning jooksin üles. Jõudes tippu lõi pirn põlema, et prooviks ilma rattata ka aja peale. Läksin alla tagasi, puhkasin hetke ja proovisin maks pingutusega üles joosta. Kolmandiku peal läks raskeks ja keris pulsi 185 peale - sinna see jäi kuni jõudsin üles välja. Aeg 1:56 Jaksab pingutada küll ja seda peale pikka rattapäeva ja matkakott seljas. Päev sai minu jaoks väga meeldiva lõpu, sest siit edasi oli ööbimiskohta vaid paar kilomeetrit.

Kolmanda päeva hommik. Foto:erakogu

Ööbimispaik jäi raja 150km äärde. Mõnus saunamaja koos majutusvõimalusega ülemise korrusega. Lisainfo: misann.net

Päeva saldo: sõiduaeg 5:40 79 kilomeetrit 850 tõusumeetrit

Seiklused metsas ja muu liikumine alla 5km/h siin ei kajastu.

Kolmandal päeval võtsime rahulikult ja ka tee oli lihtne - asfalt, kruus. Et liiga igav ei hakkaks tegime ka Kirikumäe järvele mööda metsasinglit ja purunenud laudteed 4,2 kilomeetrise ringi peale.

Päeva saldo: sõiduaeg 1:40 27km 230 tõusumeetrit

Lõuna-Eesti Foto:erakogu

Meie seekordse teekonna lõpp- järgmise aasta alguspunkt. Foto:erakogu

Tänud ja kohtumiseni antud teemal juba vähem kui aasta pärast ehk 05.07.2018 läheb matk edasi!

Kõva mehe jooks 2018

Seekord lati alt läbi!

Siiski tegin raja läbi. Foto:erakogu

Eelmine aasta oma esimesel Kõva mehe jooksul sain teisest stardigrupist startides seitsmenda koha. Tol korral jäi kolmas koht vaid 35 sekundi kaugusele - tahtsin sel korral vea parandada kuid nagu ikka ei lähe tavaliselt asjad nii nagu planeerid.

Jooksuvorm on vähemalt spordikella arvates oluliselt parem kui aasta varem kuid sellest oli ikkagi vähe abi - sattus olema halb päev.
Mis siis juhtus?
Plaan oli algus võtta vähe rahulikumalt ja hakata vaikselt tempot tõstma peale esimest tiigi ületust. Veest väljudes olingi esimestega võrreldes löögiulatuses ja tõstsin vaikselt tempot. Siis aga hakkas jama pihta, esmalt hakkas vasakult alt pistma ja mõne aja pärast ka paremalt ribide alt. See sundis aga tempot natuke alla laskma ja vahe esimestega hakkas kärisema. Paanikat siiski polnud, sest olen ka varasemalt pistmisega võidelnud ja see on masseerides või õige hingamise rütmi juures ära kadunud.
Seekord mitte - võitlesin pistmisega 5-6 kilomeetrit, see aga tähendas "säästureziimil" liikumist. Olin parimate kohtade püüdmisest juba loobunud ja pingutasin vaid tiimi OCR Estonia tiimi hea koha nimel.

Liikusingi rajal Tarmo Perteli järel, kes oli samuti meie võistkonnas. Kohad mõlemal esikümne lõpus. Kuna meie kolmas liige Aleksandr Kuleshov oli meist eespool siis võis eeldada, et võistkondlikult on tiimide arvestuse võit meie. Aga sellega polnud jamad siiski lõppenud ja konteinerist läbi joostes ja jõudes uusarenduseni eksisime koos Tarmoga rajalt. Meiega liitus veel tagant kaks jooksjat ja võssa me kõik neljakesi läksime. Ühtäkki olime tagasi konteineri juures ja tuli tõdeda, et lõikasime raja kuskilt otseks. Mis aga sitasti see uuesti ehk läksime uuesti samas suunas kuid seekord õigesti. Lisaring mis me läbisime oli hilisemat gps jälge vaadates  410 meetri, mis võttis aega 2 minutit 40 sekundit. Tore lugu küll, sest tiimi arvestuses kaotasime selle jamaga täpselt topelt aja.

Võistlejaterivis tegime läbi korraliku languse ja asusime jooksma naiste liidri selja taga. Seda küll mitte kaua ja tasapisi sai kohti parandatud. Ainus motivatsioon tugevalt pingutada oli ikkagi võimalus, et tiimiga teeme hea tulemuse. Jooksin pikalt Tarmoga koos. Siis aga ühes jõge ületavas kohas jooksin vees mingi kivi või tala otsa ja lõin sääre korralikult ära. Päris ehmatav kolakas oli - võttis silme ees kirjuks ja ka tempo taas alla. Edaspidi võtsingi tempos natuke maha ja proovisin ennast rohkem mitte vigastada. Õnneks piirdus too äpardus kergelt paistes jala ja marraskil sääreluuga.

Aeg 1:01,8
Koht 21
OCR Estonia (Marko Viru, Heiki Rebane, Tarmo Pertel, Aleksandr Kuleshov ja mina) võistkondlik 2 koht. Kaotus võitjatele Koidu suusaklubile 58 sekundit ehk oleks/poleks.

Parimad tiimid. Foto:treeningpartner

Nüüd aga saab mõneks ajaks võistlustest puhata, sest järgmine tõsisem pingutus plaanis 14.07 toimuval Pajusi mudajooksul. 

Muuga 400

Meeste esikolmik. Vasakult Halmar Heinmets, Lauri Tanner, Rauno Tiits Foto: Erkki Viljarand

Võitjas polnud pea terve distantsi kahtlust, sest praktiliselt algusest lõpuni juhtis ja selge vahega järgnevate ees sai esikoha Lauri Tanner - Tõusukuningas 2018. 400 meetri läbimiseks kulus tal 1:04,33

Järgnevatele kohtadele käis finaaljooksus, kus peale Lauri Tanneri oli veel Halmar Heinmets, Aleksandr Kuleshov ja mina korralik lahing. Kui mingi aja püsis Kuleshov Tanneri tempos siis mina kolmandana ja Heinmets meid jälitamas siis kuskil poole maa peal Heinmets kiirendas ja tegi meiega vahe sisse ja võttis sisse turvalise teise positsiooni. Olin jäänud neljandaks. Alla siiski ei andnud, sest mida ülespoole seda teravamaks läks tõusunukk ja töntsimaks Kuleshovi samm. Viimasel sajal saingi temast mööda kuid ees olnud Heinmetsa teist kohta ma ei ohustanud.

Üldiselt võin oma etteastega rahule jääda kuna hetkeseis värskuse osas kiita ei ole. Käib töö selle nimel, et sügisestel trepijooksu mk etappidel ja talvisel trepijooksuhooajal olla tugevam ja paremas hoos kui kunagi varem - eks näis. ;)

Tõusujooksjad 2018 Foto: Erkki Viljarand

Myfitness Madness Race Pirita 2018

Vasakult Alari Lumberg, Rauno Tiits, Indrek Vait  Foto:erakogu

Madness Race seda kõige otsemas mõttes! Emotsioone ja elamusi sai rajal oldud 1:08:37 jooksul seinast seina. Takkajärgi targutades oli pikema maa ehk 10 kilomeetri stsenaarium väga hästi kirjutatud - ajas ikka hulluks küll ja adrekat ning elamusi sai kogu raha eest.
Millest siis täpsemalt jutt?
Stardist läksin rahulikult minema ja kotijooksu ning koti vedamisega mäkke ning alla lasin konkurentidega vahe sisse kuna olin kindel, et järgnevatel jooksulõikudel võtan vahe tagasi. Nii ka läks, sest peagi olin juba eesotsas. Juhtuma hakkas juba peale neljandat takistust kui Indrek oli rajalt eksinud lõigates ühe pauna sirgeks. Ausa mehena läks tagasi ja jätkas rada nii nagu peab ja jooksis end kolmandale kohale. Lisaks sellele naeratas talle hiljem ka loosiõnn ja loosimise peaauhinnana välja pandud Nordica piletid vabalt valitud sihtkohta kahele olid tema :)
Edasi liikusime Alari Lumbergiga koos ja saime järgnevatega vahe sisse. Peagi aga tegin paar kiiremat liigutust rehvimäest üles ja sain ka temaga õrna vahe sisse. Siis aga hakkas madness pihta. Jõudes traktorini, kus selgus, et takistus pole veel ülesegi pandud - hämming :D Näha oli, et punktis olnud juhendajad olid kergelt segaduses, et me juba seal päral oleme. Suunati meid sealt trahviringile - mis mõttes trahviring?? Korralikult segadusse ajas see kuid kui trahviring siis trahviring. See läbitud kott selga ja metsa ringile. Segadust oli seal punktis endiselt korralikult ja mingit kiiret adekvaatset infot kuhu liikuma peab ei tulnud. Kuna tegu ikkagi võistlusega, kus käib jooks lisaks läbimisele ka koha ja aja peale siis võistlejahing või ma ei tea mis lõi välja ja sain sealsete juhendajate peale väga kurjaks ning ütlesin nii mõnegi kõvema sõna mida poleks vast vaja öelda olnud - minu siirad vabandused! Järgnes äge takistus, kus liikusime mingitesse maaalustesse tunnelitesse, kus oli pime ja iga mingi maa tagant vilkus lamp ja tervitasid luukered. Joosta seal igatahes ei kannatanud või õigem oleks öelda ei julgenud kuna auke ja muid komistuskohti oli väga palju. Polnud ka mõtet kuna olime Alariga teistega korraliku vahe sisse tõmmanud ja otsustasime liikuda ühekoos kuna nii oht rajalt mitte eksida koguni 2 korda suurem :) Olles üsna mitmelgi takistusjooksul ja trailrunil osalenud siis rajamärgistuse ja sellest arusaamisega probleeme ei tekkinud - see oli tasemel.

Koos on lihtsam. Foto:erakogu

Arvate, et madness oli sellega läbi?
Kui eelnevad sekeldused traktori juures ajasid juhtmed lühisesse siis jõudes suusarajal sinna, kus tavaliselt lund toodetakse oli üllatus suur. Arvamus, et oleme esimesed oli muutunud reaalsuseks, et olime kuskil grupi keskel. Mingi suurem grupp oli nimelt korralikult rada lõiganud ja meist mööda saanud ja ajaliselt kui ka distantsilt mitte vähe. Sel ajal saabus suur pettumus, et nagu mis mõttes - kuidas see võimalik on ja mis saab edasi? Motivatsioon pingutada läks nulli ja tuju oli rikutud. Tuli siiski ju edasi liikuda ja olukorrast natuke selgem pilt ette saada. Kaugel on "uued" liidrid ja kas on võimalik veel teele veeretatud takistustele vaatamata see asi kinni panna. Järjest võtsime selgasid ära ja juba muda augu juures küsides seal olnud juhendajalt selgus, et oleme taas liidrid - madness ikka täiega!

Viimane takistus! Foto:erakogu

Esimese ringi lõpus sain pildil olevast Red Bull nimelisest takistusest enamvähem kergelt üle.

Ka teise ringi läbisime Alariga koos ja seda mõlema jaoks suhtkoht mugavustsoonis. Palju sai möödutud lühema raja jooksjatest ja neid ergutatud ning näha rõõmsaid ja rahulolevaid nägusid. Argipäeva igavusest aitas see jooks usun, et kõik välja ja pakkus palju nii eneseületusi kui meeldivaid emotsioone. Lisaks individuaalarvestusele osalesime ka tiimiga OCR Estonia, millega mitte just eriti tihedas konkurentsis sai esikoht võetud.

Parim meeskond OCR Estonia: Marko Viru, Indrek Vait, Rauno Tiits, Heiki Rebane Foto:erakogu

Umbes pool kilomeetrit enne lõppu tegin kiirenduse ja sain vahe sisse. Taaskord sinna Red Bull takistusele peale lennates sain napilt sõrmeotstega ülevalt kinni ja alla ei kukkunud - vedas. Siis aga selgus tõsiasi, et ega väga ennast enam üles vinnata ei jaksa :D Siis tuli aga "jumala" käsi ja aitas mind peale mõningast punnimist üles. Aitäh! Kõõludes seal üleval arvasin, et Alari tuleb ja läheb mööda kuid tal ei õnnestunudki sealt üles saada ja seetõttu läbis trahviringi ja lõpetas võistluse teise kohaga.

Marathon100 artikkel: siin
Tulemused

Oli see vast jooks :) Olles korraldanud palju väiksema kaliibriga võistlusi siis tean, et veel suurem madness kui meil seal võistlusrajal oli on sellise ürituse korraldamine. 

Aitäh korraldajatele meeleoluka võistluse ja tasemel auhindade eest! 

Edu ja jõudu ning kohtumiseni 28.07 Myfitness Madness jooksul Keilas.