Myfitness Madness Race 2019

Alustaks nagu praegu üks popimaid lastelaule: Tahan! Ei taha! Ma ise ei tea, kas olla natuke paha või päriselt hea! 

Pilet Austriasse Red Bull 400 mäkkejooksu võistlusele! Foto:erakogu

Viimaste nädalate madalseisu taustal otsustasin esmaspäeval, et jooksen hoopis 4 kilomeetrit kuna üldvõidu püüdmine Madness Racel tundus võimatu ja ka tahe pingutada oli ümmargune null. 

Viimane liug ennem Red Bull seina. Foto:erakogu

Päev ennem võistlust aga selgus, et Mardo, kes oli kindel favoriit ajas päevad sassi ja kuna asus Tõrvas laagris siis oli sunnitud antud jooksu vahele jätma. Tekkis dilemma, kas minna ja võtta kandikul ette toodud reis Austriasse ära või mitte. 

Minu lemmiktakistus ehk köiest ronimine :) Foto: Valdur Vacht

Pikema ehk 8 km distantsi valikule aitas kaasa ka hea emotsioon, mille sain Kohila 400 meetri jooksult ja kõik ei tundunudki enam nii halb. Jätsin siiski otsustamise laupäeva hommiku peale, et vaatan kuidas tunne on. Algne plaan oli osaleda samal ajal kui see Red Bulli mäkkejooksu võistlus on Moskvas kõrgetasemelisel trepijooksul. Nagu siin elus ikka siis üheks oluliseks faktoriks on raha, mis tihti peale otsustab, mis saab. Lootsin saada Moskva jooksu korraldajalt reisi- ja hotellikompensatsiooni kuid kahjuks seekord see ei õnnestunud. Pakettide soovijaid oli palju ja loosiõnn seekord ei naeratanud mitte ühelegi eestlasele. Kuigi Moskva on meist vaid 1000 kilomeetri kaugusel siis lennu-, majutuse- ja muud hinnad on sinna reisides päris krõbedad. Lisaks muidugi tuleb teha ka viisa. Ehk siis kolme nelja päevase reisi maksumus ca 500.-/inimene.

Oma tahan, ei taha dilemmaga põhjustasin selle, et algne kolmas stardigrupp asendus kümnendaga, mis antud jooksu eripära ehk ummikuid takistuste juures ei tähendanud midagi head. Ei lasknud end aga sellest häirida ja asusin starti plaaniga teha üks korralik pingutus. Esimesel ringil aitas head hoogu üleval hoida Lauri, kellega koos sai paarisrakendis liigutud kuni peaaegu esimese ringi lõpuni. Kardetud ummikuid küll oli aga kuna  hoog oli suur ja kergelt sai ka trügitud siis need, kes rada enda rõõmuks läbisid ja kelle jaoks aeg ja koht ei olnud esmatähtsad olid väga mõistvad - aitäh! Lauri jooksis nelja kilomeetrit ja seda päris hästi saades teise koha. Oma võidu jättis ta Red Bulli seinale kust ei õnnestunud päris mitmel katsel üle saada. 

Kuna enesetunne oli üllatavalt hea ja esimene ring endast maksimumi ei andnud siis sain sama hooga minna peale ka teisele ringile. Meeldiva vaheldusena ei pidanud esimesel kilomeetril kellegist mööda jooksma ja ka takistustele sai üksinduses peale lennata. See lõbu sai aga kiirelt läbi ja peagi olin taas rahvamassis. Kuna eelmine aasta oli samuti kuum ilm ja lõpus võitlesin säärekrampidega siis hoidsin ennast gramm tagasi. Ega mul ei olnud ju ka õrna aimugi kuidas läheb minust varem startinud konkurentidel ja teadmine, et üldvõit peaks kindel olema ei pannud väga pingeid peale - sai nautida võistlust!

Raskeim takistus rajal! Kaasvõistleja stiilinäide. Foto: Valdur Vacht

Sai ka paar ärevamat momenti rajal üle elatud. Esmalt sealsamas võrgust üles minnes takerdusin ja kukerpallitasin enamvähem samamoodi üle võrgu ja lendasin teisele poole üle nii, et jalad takerdusid võrku - õnneks jäid hüppeliigesed terveks. Jalad olid aga võrgus korralikult sõlmes ja oli tükk tegu, et need lahti saada ja edasi liikuda.

Teine olukord tekkis viimasel takistusel ehk Red Bull seinal. Kui esimene ring sain probleemideta üle siis seekord oli see märg ja libe. Võtsin hoogu ja nii kui jalaga seinalt tõugata proovisin kadus jalg alt ära ja libisesin mööda sedahooga alla tagasi kuni asfaltini välja - ai valus oli :D õnneks midagi ära ei murdnud ja abiga sain sealt siiski üle. Usun, et enamuse jaoks on see takistus gramm liiga raske kuid Madness võistluse lõppu igati sobilik. Ka liivakotid mida tuli kanda või tirida olid kõvasti kosunud varasemaga - andis ikka vedada neid :)

Esimese ringi aeg oli mul 25:50 ja teisel 24:47 arvestades, et teisel ringil kotijooksu teha  ei tulnud siis püsis ühtlane tempo kogu jooksu vältel. Kella järgi distantsiks 8,75km ja ajaks 50:37 keskmine tempo 5:47/km  Tühjaks ennast ei jooksnud ja enesekindlus sai taastatud.

TULEMUSED

Jooksu võitis Johan Talihärm, kelle nimi laskesuusa sõpradele sugugi võõras ei ole. Teisele kohale tuli britist sõjaväelane Paul Clayton ja nagu Pirital siis nii ka Keilas sain kolmanda koha. Neljanda ehk kõige nõmedama kohaga pidi leppima Carry Saluste, kes selle aastase Mudajooksu kinni pani.

Lõpuplaks võistluse peakorraldaja Rein Kahroga! Foto: Valdur Vacht

Tiimi arvestuses tekkis aga siiski segadus ja tulemust me kirja ei saanudki. Mitteametlikult siiski kõikides võimalikes kategooriates esimene :) 

Kõik said kolmanda koha :D Vasakult Marko, Heddy ja mina.  Lauri sai teise :P ja pildile ei saanud. Foto:erakogu

Järgmisel laupäeval kavas Margus Keerma mälestusvõistlusel 1000 meetrit.

Jooksmiseni!

Myfitness Madness Race 2019

Myfitness Madness Race 2019 sõber ja tiimikaaslase Mardo Lundveri sulest!

TULEMUSED

Millega tegeleme, küsite? Noh, eks vaheldust ka vaja. 🙂

Start.... Foto:erakogu

Kogu see pull algas kotijooksuga. Liival. Võtsin rahulikult. Edasi liivakotiga mäkkerühkimine ja samast ka alla. Peace of cake. Väga ei rapsinud. Veidike liival võrgu all roomamist ja edasi takistused kus oli vaja ronida, end rehvide vahelt läbi pressida jne. Ei midagi rasket, treenitut inimesele. Edasi kulgesime mööda maastikku, mida jagus omajagu. Korralikud tõusud ja singlid. Kondasime varemeis hoones ja hämarates koridorides. Köiel ronimisega sai kooliaega meenutatud, seda küll vaid kätejõul. Oli kiirem. Nüüd läks põnevamaks! Traktoritrehvide kantimine - 10 kordust. Hopsti üle merekonteineri ja rippredelitel ahvi mängimine. Kui seni olin veidi mudaseks saanud ja higi voolas, siis nüüd tulid värskendavad veetakistused. Jooksusild üle jõe, veidi sumpamist, oh kui mõnus. Jõevesi oli niiiiiiii soe!? Maastikusinglid ja peagi karsumdi liumäest, mida kasteti voolikuga, jõkke. Jõhkra hoo sai sisse, junni võttis veits jahedaks küll. Teisel viiekilomeetrisel ringil see toimus, siis põrutasin sabakondi kah ära. Mõnna...🙄 Essal ringil polnd liumäel veest haisugi, tuimalt jooksin alla. Ju ss pump oli rikkis vms. Sulla-mullat veits veel ja siis rasked rehvid nööriotsas, mida enda poole omajagu maad tõmmata ja ss tagasi tassida. Üks raskemaid takistusi. Pikem jooksuosa, tuim, igav. Jõkke jälle ja okastraadi all madalroomamine. The good old times. 😎 Tibake maastikku jälle ja siis läbi ussi emmi ukerdasin end üle võrgu. Tehnika oli olematu, teisel ringil jäin sinna veel maastikujooksutossuga kinni ka. Tase. 😅 Vutt-vutt finiši poole - taas liumägi veega. Ja raskusastme poolest vast teisel kohal olev takistus - Punase Pulli kõrge sein. Esimesel ringil olin läbimärg ja sain alles teisel katsel üle. Libe rsk! Teisel ringil, vahetult enne lõppu, panin toore jõuga üle. Kõiki takistusi, va kotijooks, liivakotid ja roomamine avaringi alguses, tuli läbida kaks korda. Füüsiliselt väljakutsuv. Pluss maastikuelement. Ahjaa, teise ringi keskel äkki, avastasin, et pulsikell lännu. Nojah siis. Loomulik kadu? Hiljem käisime küll rajal otsimas, aga njetu. Kas leidis uue omaniku või siis puhkab kuskil mülkas või jõesängis. Egas midagi, hakkame siis stopper käes jooksma, nagu legendid. Rebelmode on!😅 

Meeste esikolmik, vasakult Mardo Lundver, Alari Lumberg ja Rauno Tiits Foto:erakogu

Vot nõnnaviisi. 🙄

Tänud ka kõigile teile, kaasnautlejatele, kes mind rajal ja takistustel ette lasid. 😉🙂

Parim tiim: OCR Estonia! Ülevalt vasakult Rauno, Heddy, Marko, Heiki, Mario ja Mardo. Foto:erakogu

Myfitness Madness Race Keila 2018

Eelmisel aastal alguse saanud Myfitnessi Madness Race takistustega jooksud on olnud oma nime väärilised. Esmakordselt toimus selle sarja jooks eelmise aasta kevadel aprillis - siis oli meeletult raske rada tehtud lauluväljakule. Lisaks pigem talvisele ilmale lõppes antud võistlus suure raju tuule ja lörtsisajuga. Tuul tõusis lausa nii tugevaks, et korraldajad olid sunnitud autasustamise ära jätma ja asjad kähku kokku pakkima. Sel aastal Pirital lisas võistlusele vürtsi kohati arusaamatu rajatähistus, mis põhjustas mõnele pikema ja teistele lühema distantsi.
Seekord Keilas aga tuli joosta pea 30 kraadises kuumuses!

Oi oi kui raskeks läks ennem teise ringi lõppu - seal kus tuli köiest üles ronida ja siis edasi joosta. Kuumus oli teinud oma töö ja ainus jahutus oli praktiliselt allpool pildil olevast mudaaugust läbiroomamine. Samuti hakkas paremalt poolt korralikult pistma, mis ei lasknud eriti korralikult pingutada ehk tuli liikuda kergelt säästureziimis. Seda suurem oli üllatus, et tiimikaaslane Tarmo Pertel, kes oli seda ringi korralikult vedanud kustus veel rohkem kui mina ja vahe meie vahel hakkas kasvama. Kõik see andis jõudu juurde ja uuele ringile suundudes oli edumaa juba selline, et uskusin, et vaatamata raskustele kestan ära. Peagi oli Ulm Pertelist möödunud ja tundus, et ka vahe minuga hakkas vähenema.

Särk lendas seljast peale 1 km läbimist. Foto:erakogu

Kuna olin vahepeal saanud natuke hinge tõmmata siis paningi natuke juurde ja maksmimpingutuse lähedal liikusin lõpuni välja. Lisaks Ulmi lähenemisele oli ohuks esikohale ka teises grupis startinud Egon Mõek - mees, kes sai Kõva mehe jooksul juunis teise koha!

Viimasest mäest üles minnes oli jalg ikka täiesti sült ja kergelt ka krambitas. Tuli olla ettevaatlik, et päriselt kramp säärde ei lööks. Viimasest mäest üles, liug mäest alla ja siis ootas taas ees Red Bulli takistus. Seesama, kust ma Pirital läbi häda ja aitamise lõpuks üle sain. Lendasin hooga peale, jalg libastus natuke ja kuigi, et sain õrnalt sõrmedega ülevalt servast kinni siis potsatasin sealt ikkagi alla tagasi. Hakkab pihta, mõtlesin endamisi. Kogusin end natuke, võtsin uuesti hoogu ja sain hüppel korralikult kätega ülevalt servast kinni ja tõmbasin end ruttu üles. Suunurgad läksid rõõmust ülespoole, rahulolu oli meeletu - tegin selle hulluse ära ja alla ei andnud! :) 

Nüüd jäi vaid oodata konkurendi finišit. Mõek tuligi peagi ja kuna ei saanud Red Bullist üles läks ka trahviringile. Lõpuks vahe meie vahel gramm alla poole minuti minu kasuks :)

8km parimad mehed,vasakult: Egon Mõek, Rauno Tiits, Lauri Ulm Foto:erakogu

Meestiimide arvestuses saavutasime OCR Estonia koosesiuga 1 koha!

OCR Estonia vasakult: Rauno Tiits, Lauri Tanner, Tarmo Pertel, Marko Viru ja ees Heiki Rebane

TULEMUSED
Marathon100 artikkel

Jooksja artikkel

Pajusi mudajooks 2018

Viimane takistus ja 3 meest endiselt koos. Peale minu oli veel esikohakonkurentsis Andrei Savela (OCR Euroopa meistrivõistluste 37 koht) ja Janek Kähr. Eelpool mainitud takistuseks oli plank, kust sai nii ülevalt kui alt minna. Eelnevast aastast oli lõpp tuttav - ca kilomeeter puhtalt jooksu. Seega teadsin, et kui soovin enne lõppu rünnata ja väikse edu sisse saada siis pean selle esimesena läbima ja kohe ka kiirendama. Enne takistust natuke kiirendasin veeresin ruttu alt läbi ja kiirendasin uuesti ja õnnestuski kerge vahe sisse saada. Edasi proovisin hoida tugevat tempot ja näha oli, et sellest on ka kasu kuna Kähr jäi selgelt maha. Sevela aga alla ei andnud ja hoidis pinget peal praktiliselt lõpuni - vahe finišis 6 sekundit! Napp aga magus võit :) Kogu esikolmik mahtus 14 sekundi sisse.

Meeste esikolmik. Vasakult Andrei Sevela, Rauno Tiits, Janek Kähr

Rada meeldis võrreldes eelmise aastaga rohkem kuna tundus kuidagi vaheldusrikkam. Ka 28 soojakraadi tähendas seda, et mutta ja vette sulistama minna oli puhas rõõm sest sai end natuke jahutada. Kergelt aga midagi ei tulnud kuna konkurendid jalga väga sirgu ei lubanud lasta ja pidi pingutama praktiliselt kogu distantsi. Raja esimesel kolmandikul tundus isegi, et  Kähr libiseb eest ära kuid kuidagi läbi häda suutsin ikkagi aegajalt tekkinud väikese vahe tagasi teha. Paar korda tekkis ka segadus raja tähistuse ja arusaamise üle, et kuhu peab minema. Teise kolmandiku lõpus saingi mudalõikudega kahe järgnevaga vahe sisse kuid siis tekkis lühis ja võtsin korraks aja maha, et mitte rajalt eksida - vist õnnestuski, kuid sellega olid teised mu taas kätte saanud ja nii me üheskoos viimast kolmandikku jooksimegi kuni viimase takistuseni :)

Foto: Pajusi mudajooks

Tulemused

Ajakiri Jooksja artikkel

Suvised seitsmesed (alates 24:25) (sai ka väike intervjuu antud ;)

Õnnelik finišeerija. Foto:erakogu

Tänud korraldajatele! Oli näha, et on vaeva nähtud ja ka auhinnalaud võttis seekord silme eest kirjuks :) Eriti õigesse kohta läks lambanahk, mis meie pere pesamunal sügis-talv-kevadperioodil vankris hea ja sooja olemise tagab :)

Nii mõnus ja pehme:) Foto:erakogu

Väga meeldib antud ürituse juures, et ka lapsed saavad oma osa ja mitte mingil 200 meetrisel ringil. 10-13 aastaste vanuserühma distantsiks oli 3 km ja see sisaldas nii vett, muda kui ka muid põnevaid takistusi. Plikad olid igatahes väga rahul!

Lisette takistust läbimas. Foto:erakogu

Peale jooksu muda maha. Foto:erakogu

Nüüd kaks nädalat pausi ja siis juba Myfitness Madness Race Keila

Antud võistlus jääb ilmselt selle hooaja viimaseks takistustega jooksuks kui just kogemata 11.08 Tartusse ekstreemjooksule ei satu. 

Kõva mehe jooks 2018

Seekord lati alt läbi!

Siiski tegin raja läbi. Foto:erakogu

Eelmine aasta oma esimesel Kõva mehe jooksul sain teisest stardigrupist startides seitsmenda koha. Tol korral jäi kolmas koht vaid 35 sekundi kaugusele - tahtsin sel korral vea parandada kuid nagu ikka ei lähe tavaliselt asjad nii nagu planeerid.

Jooksuvorm on vähemalt spordikella arvates oluliselt parem kui aasta varem kuid sellest oli ikkagi vähe abi - sattus olema halb päev.
Mis siis juhtus?
Plaan oli algus võtta vähe rahulikumalt ja hakata vaikselt tempot tõstma peale esimest tiigi ületust. Veest väljudes olingi esimestega võrreldes löögiulatuses ja tõstsin vaikselt tempot. Siis aga hakkas jama pihta, esmalt hakkas vasakult alt pistma ja mõne aja pärast ka paremalt ribide alt. See sundis aga tempot natuke alla laskma ja vahe esimestega hakkas kärisema. Paanikat siiski polnud, sest olen ka varasemalt pistmisega võidelnud ja see on masseerides või õige hingamise rütmi juures ära kadunud.
Seekord mitte - võitlesin pistmisega 5-6 kilomeetrit, see aga tähendas "säästureziimil" liikumist. Olin parimate kohtade püüdmisest juba loobunud ja pingutasin vaid tiimi OCR Estonia tiimi hea koha nimel.

Liikusingi rajal Tarmo Perteli järel, kes oli samuti meie võistkonnas. Kohad mõlemal esikümne lõpus. Kuna meie kolmas liige Aleksandr Kuleshov oli meist eespool siis võis eeldada, et võistkondlikult on tiimide arvestuse võit meie. Aga sellega polnud jamad siiski lõppenud ja konteinerist läbi joostes ja jõudes uusarenduseni eksisime koos Tarmoga rajalt. Meiega liitus veel tagant kaks jooksjat ja võssa me kõik neljakesi läksime. Ühtäkki olime tagasi konteineri juures ja tuli tõdeda, et lõikasime raja kuskilt otseks. Mis aga sitasti see uuesti ehk läksime uuesti samas suunas kuid seekord õigesti. Lisaring mis me läbisime oli hilisemat gps jälge vaadates  410 meetri, mis võttis aega 2 minutit 40 sekundit. Tore lugu küll, sest tiimi arvestuses kaotasime selle jamaga täpselt topelt aja.

Võistlejaterivis tegime läbi korraliku languse ja asusime jooksma naiste liidri selja taga. Seda küll mitte kaua ja tasapisi sai kohti parandatud. Ainus motivatsioon tugevalt pingutada oli ikkagi võimalus, et tiimiga teeme hea tulemuse. Jooksin pikalt Tarmoga koos. Siis aga ühes jõge ületavas kohas jooksin vees mingi kivi või tala otsa ja lõin sääre korralikult ära. Päris ehmatav kolakas oli - võttis silme ees kirjuks ja ka tempo taas alla. Edaspidi võtsingi tempos natuke maha ja proovisin ennast rohkem mitte vigastada. Õnneks piirdus too äpardus kergelt paistes jala ja marraskil sääreluuga.

Aeg 1:01,8
Koht 21
OCR Estonia (Marko Viru, Heiki Rebane, Tarmo Pertel, Aleksandr Kuleshov ja mina) võistkondlik 2 koht. Kaotus võitjatele Koidu suusaklubile 58 sekundit ehk oleks/poleks.

Parimad tiimid. Foto:treeningpartner

Nüüd aga saab mõneks ajaks võistlustest puhata, sest järgmine tõsisem pingutus plaanis 14.07 toimuval Pajusi mudajooksul.