jooks, suusk, ratas jne... trepijooksja : Myfitness Madness Race Keila 2018

Eelmisel aastal alguse saanud Myfitnessi Madness Race takistustega jooksud on olnud oma nime väärilised. Esmakordselt toimus selle sarja jooks eelmise aasta kevadel aprillis - siis oli meeletult raske rada tehtud lauluväljakule. Lisaks pigem talvisele ilmale lõppes antud võistlus suure raju tuule ja lörtsisajuga. Tuul tõusis lausa nii tugevaks, et korraldajad olid sunnitud autasustamise ära jätma ja asjad kähku kokku pakkima. Sel aastal Pirital lisas võistlusele vürtsi kohati arusaamatu rajatähistus, mis põhjustas mõnele pikema ja teistele lühema distantsi.
Seekord Keilas aga tuli joosta pea 30 kraadises kuumuses!

Oi oi kui raskeks läks ennem teise ringi lõppu - seal kus tuli köiest üles ronida ja siis edasi joosta. Kuumus oli teinud oma töö ja ainus jahutus oli praktiliselt allpool pildil olevast mudaaugust läbiroomamine. Samuti hakkas paremalt poolt korralikult pistma, mis ei lasknud eriti korralikult pingutada ehk tuli liikuda kergelt säästureziimis. Seda suurem oli üllatus, et tiimikaaslane Tarmo Pertel, kes oli seda ringi korralikult vedanud kustus veel rohkem kui mina ja vahe meie vahel hakkas kasvama. Kõik see andis jõudu juurde ja uuele ringile suundudes oli edumaa juba selline, et uskusin, et vaatamata raskustele kestan ära. Peagi oli Ulm Pertelist möödunud ja tundus, et ka vahe minuga hakkas vähenema.

Särk lendas seljast peale 1 km läbimist. Foto:erakogu

Kuna olin vahepeal saanud natuke hinge tõmmata siis paningi natuke juurde ja maksmimpingutuse lähedal liikusin lõpuni välja. Lisaks Ulmi lähenemisele oli ohuks esikohale ka teises grupis startinud Egon Mõek - mees, kes sai Kõva mehe jooksul juunis teise koha!

Viimasest mäest üles minnes oli jalg ikka täiesti sült ja kergelt ka krambitas. Tuli olla ettevaatlik, et päriselt kramp säärde ei lööks. Viimasest mäest üles, liug mäest alla ja siis ootas taas ees Red Bulli takistus. Seesama, kust ma Pirital läbi häda ja aitamise lõpuks üle sain. Lendasin hooga peale, jalg libastus natuke ja kuigi, et sain õrnalt sõrmedega ülevalt servast kinni siis potsatasin sealt ikkagi alla tagasi. Hakkab pihta, mõtlesin endamisi. Kogusin end natuke, võtsin uuesti hoogu ja sain hüppel korralikult kätega ülevalt servast kinni ja tõmbasin end ruttu üles. Suunurgad läksid rõõmust ülespoole, rahulolu oli meeletu - tegin selle hulluse ära ja alla ei andnud! :)

Nüüd jäi vaid oodata konkurendi finišit. Mõek tuligi peagi ja kuna ei saanud Red Bullist üles läks ka trahviringile. Lõpuks vahe meie vahel gramm alla poole minuti minu kasuks :)