Viin/Brno/Bratislava eelvaatus

Viin/Brno/Bratislava on trepijooksu karikasarjas 200 punkti võistlus ehk omab kõige tugevamat kategooriat. Iga etapp eraldi annab võitjale 80 punkti teisele kohale 68 jne. Kõik väiksemad võistlused, mis pole ametlikus karikasarjas annavad 40 punkti sealhulgas ka sel aastal Eestis korraldatud trepijooksud. Punktid jagunevad sel juhul 40 võitjale 32 teisele kohale jne. Maailma edetabelis lähevad arvesse viimase aasta 8 parimat tulemust ja selle põhjal koostatakse ka jooksev pingerida. Maailma rankingus kõrgel kohal olles hüvitatakse nii mõnelgi võistlusel elamis kui ka osa transpordikulust. Ise asun hetkel 51 kohal :) ja pean oma kulud ise katma. 3 ööd koos majutuse, hommikusöögi ja transpordiga läheb mulle maksma 200.- (korraldajapoolne pakett). Lisaks lennupilet Tallinn-Viin-Tallinn 112.- ja buss Viin-Bratislava-Viin 8.- 

Hädad põlvega on seljatatud ja paar teravamat trepitrenni ka tehtud. Sai käidud nii Tallinnas linnahalli kui ka Tartus laululava treppidel jooksmas. Nädalase vahega tegin 3*10 seeriat erinevaid harjutusi. Ütleme nii, et ikka väga raskeks läks aga loodetavasti on sellest järgnevateks päevadeks suur kasu. Hommikul käisin ka synlabis vere hemogrammi ja d-vitamiini taset mõõtmas. Veri on nii paks, et vasaku käe veenist ei tulnud rohkem kui üks ampull välja nii, et pidi ka paremasse kätte augu tegema - tegelikult lihtsalt ei tulnud. Hemoglobiin 154g/l , muud näitajad referent väärtuse piires. Meeldiv on ka see, et d-vitamiini näit on 83,9 nmol/l ehk normis. Pool aastat tagasi oli see 45. Vahepeal sai iga päev mingi 3kuud 60µg lisaks tarbitud pluss kevad-suvine päike ka lisaks. 
Nüüdseks olen jõudnud hotelli Bratislavas ja jään ootama uut päeva. Seiklus Tallinna lennujaamast siia oli sellessuhtes igav, et kõik oli lihtne ja sujus hästi.Lend Tallinn- Viin Air Balticuga + Viini lennujaamas bussi peale ja 40min hiljem Bratislavas. Seal 2 km enamvähem otse jalutuskäiku ja olingi Ibis hotellis (trepijooksjate baas) kohal. Homme ehk 17.06 esimene etapp Viinis.
Konkurentidest on kohal maailma edetabeli top 7, neile lisaks USA 2 parimat, Kolumbia ja Mehhiko hetke parimad. Samuti võib oodata kõigis kolmes linnas ka kohalikke tugevaid trepijooksjaid. Unistus on jõuda 10- ne piirimaile kuid eks näis, mis reaaalsus toob.

Bratislavas bussi pealt maha tulles tuli suund ufo tornile võtta.

Pühapäeval tuleb ufo torni joosta

Öine Doonau

Red Bull 400 Kuopio

Red Bulli kaare all oli eeljooksu- ja torni tipus finaali finiš.

Red Bull 400 on mäkkejooksuvõistlus, kus võidab see, kes jõuab kõige kiiremini suusahüppemäe torni. Kevadel käis Valdo välja idee, et võiks osaleda Red Bull 400 üritusel Kuopios. Sai asja lähemalt uuritud ja otsustamine ei olnud raske - see on võistlus mis mulle sobib. Piisavalt hull ja adrenaliini pakkuv. Nüüd kui takkajärgi küsida, kas sinna tasub minna, siis vastus on jah - elamus, mille sarnast Eestis ei leia on garanteeritud. Kogu ettevõtmise miinuseks võiks lugeda tülikat kohalejõudmist ehk kokku edasi-tagasi 800km pikkust autosõitu+ laevaga mere ületused. Pakkisin kogu pere kaasa ja tegime sellest 3 päevase väljasõidu Soome - sai nii Kuopios võisteldud, Mikkelis sõber Urmase juures puhatud kui ka Lahtis suusastaadionil trenni tehtud.

Selline jooks siis. Foto: VMP Suomi

Kuigi võistlemine polnud viimase hetkeni päris kindel - põlv oli endiselt valus eelmise laupäeva kukkumisest, siis eeljooksu stardis ma olin ja andsin endast hetke parima. Sai joostud ettevaatlikult ja oma eeljooksu 30 mehe hulgas õnnestus ühtlase tempoga lõpuks kuuendaks tõusta. Siiski oli tempo nii aeglane, et esiti see ei taganud kohta finaalis. Sel aastal olid korraldajad lisanud b-finaali kuhu ma olin kvalifitseerunud. 5 minutit ennem jooksu vaatasin telefonist eeljooksu aegasid ja tundus, et midagi on valesti, sest mu aeg oli 22-ne. 30 paremat pidid jooksma finaalis. Stardiväravast sisse minnes ütlesin seal olnud korraldajale, et mulle tundub, et ma peaksin finaalis olema. Ta lubas asja uurida ja nii asusin ikkagi joone taha. Alla minuti stardini kui äkki tuli ta minu juurde ja kutsus mind kaasa ajavõtu bussi juurde. Seal öeldi, et mingi viga oli ja et olen ikkagi finaalis. Lahe. Mitte, et sellepärast võit võtmata oleks jäänud aga hea siiski kõige tugevamatega koos joosta. Reaalselt joosta saab antud mäel 150-200 meetrit. Ülejäänud ajal tuleb lükata nelivedu sisse, sest mägi läks lihtsalt nii järsuks. Peagi oli käes finaali start. Läbisin selle ühtlases tempos ja kuigi poole maa peal olin suht viimaste seas siis sai jooks lõpetatud 14 kohaga ja ajaks 4:23,8. Võidu võttis ka eelmisel aastal esimene olnud eestlane Risto Mägi 3:26,2. Teine oli Soome kahevõistleja Ilkka Herola. Soomele Sotsis suusatamises olümpiakulla toonud Iivo Niskanen jäi sootuks finaalist välja. Kokku oli osalejaid mehi üle 100 ja naisi üle 50-ne.  Järgmine aasta olen võimalusel kindlasti uuesti stardis.

Nüüd tuleb ennast terveks ravida ja siis õige pea - juba 17 juuni olen Viinis trepijooksu stardis.

Selline trepp võiks kodus olla. Foto: Rauno Tiits

Treening Lahtis. Video: Rauno Tiits

Sportlik laupäev, millest sai hädade ja kannatuste rada.

Tuju hea ja vaim valmis. Foto: Sirli Viru

Kõik tundus hästi, teine kilomeeter oli peagi läbitud ja hetkepositsioongi teine. Üle ootuste hästi oli jooks alanud, kuigi esimene Sander Jürs oli juba silmapiirilt kadumas. Selja taga kerge vahega oli Taavi Kala. Peagi eksisin rajaga ja konkurent jõudis järgi ja läks peagi ka vedama. Selja taga oligi kergem joosta sest rajatähistust pidi väga pingsalt jälgima. Ilm ja rada minu jaoks ideaalsed. Siis ronisime mingist paejärsakust üles ja ühel hetkel olin siruli maas. Täpselt ei mäletagi mis juhtus aga ühel langusel komistasin ja kukkusin parema põlve peale maha - kahjuks tabasin paekivi. Tõusin ja tegin veel ca 10 sammu ja siis tundus, et asi on jama ja viskusin pikali. Kaasjooksja küsis, kas kõik on ok, vastasin et vist jah. Kahjuks peab tõdema, et ta oli ka ainuke kogu hiljem möödunud jooksuseltskonnast, kes olnuks vabatahtlikult nõus aitama. Peale mind tulnud ja hiljem kolmanda koha saannu keeras minuni jõudes pilgu teisele poole ja tegi nagu ei näinudki olukorda. Loodan siiski, et keegi andis info edasi joogipunktis või rismikul, kus olid korraldise abilised - kuigi med töötaja minuni ei jõudnuki. Jooksupükstes vaatas vastu põlvekedra suurune auk ja veri. Esmane arvamus oli, et kogun end veits ja üritan edasi liikuda kuid püsti tõustes oli põlv väga valus ja liikumine vaevaline. Keskkooli ajal oli mul põlvesidemete vigastus, millest taastumine võttis ca 3kuud, seega ei riskinud ka läbi valu väga liikuda, Eemal pidasid ühed inimesed piknikku ja tulid appi. Tõid salvrätikuid ja helistasid kiirabisse. Peale paarikümneminutilist lahenduste otsimist helistasime ka korraldajale, keda esmalt kätte ei saanud kuid mõne aja pärast tagasi helistades sai abi palutud. Lubati tulla kuid 20 minutit hiljem, 40 minutit peale kõnet 112 jõudis kohale esimesena ikkagi kiirabi, kes pesi haava ja viis keskhaiglasse röngtenisse. Diagnoos haav ja põrutus - kergendus.
Poleks ennem starti uskunudki, et jooksul midagi sellist võib juhtuda - turvaline spordiala. Mida võiks muuta ja mida ise kindlasti tulevikus teen on see, et kirjutan korraldaja numbri võistlusnumbrile, et vajadusel see oleks koheselt nii endale kui ka teistele kättesaadav. Kuigi hetkel longin siis peale mõningast puhkust peaksin olema taas löögivalmis.

Paistes ja katkine põlv.

Kui aus olla siis õhtul oli ikka päris suur masendus, kuid ju siis seda oli millegiks vaja. Eelkirjeldatud sündmuste tõttu ei saa ma nüüd osaleda kevadrogainil Laulasmaal. Õnneks aitas naaber meid hädast välja ja asendas mind meie võistkonnas 200-ga. Samuti on kahtluse all järgmisel nädalavahetusel toimuv Red Bull Kuopio 400 kuid kohale me sinna siiski läheme - kui mitte võistlema siis puhkama.

Maastikujooksuga samal päeval toimus ka Seb Maijooks, kus mu kallis elukaaslane oma esimese jooksustardi üle väga pika aja tegi. Aeg 42:04 ehk 6min/km.

Tehtud! Foto: Rauno Tiits

Sirli ja Heddy. Foto: Rauno Tiits

Väikesed jooksusõbrad. Foto: Rauno Tiits

Swissoteli trepijooks 2016

Trepijooksjate lõbus seltskond. Foto: Tallinna Tõusujooksusari.

Teadsin, et kerge see olema ei saa aga, et nii raske ei osanud arvatagi. Tulemus tänase päeva kohta aga väga hea. Üldarvestuses ja ka oma vanuseklassis 2. koht ajaga 2:57. Võitis Mihhail Ivanov, kes oli Olümpias kolmas, ajaga 2:50. Panin alguses täiega minema kuid juba viiendal korrusel oli tunda, et hakkab raskeks minema. Kümnendaks korruseks oli seis juba selline, et läksin kõnnile üle. Seda kuni 20-nda korruseni, siis aga taastusin aeglasema tempo mõjul. Hakkasin kätega toetuma rohkem käsipuule ja võtsin end kokku ning tõstsin ka tempot. Keskmine pulss 175 max 180.

Sai endast parim antud. Foto: Tallinna Tõusujooksusari.

Tegelikult kui aus olla siis eile hästi ei uskunud, et täna üldse starti saab tulla. Sääred olid üleeilsest 10,5 km pikkusest maastikujooksust väga valusad. Enamvähem sama tunne oli peale jooksumaratoni. Trepist allatulek oli väga vaevaline, õnneks aga ülesminek mitte niiväga. Eilne päev-läbi puhkamine ja taastumine tegi seisu hommikuks aga selliseks, et otsustasin ikkagi starti minna. Hommikul ibuprofeen sisse ja internetist tarkuseterad, et lihasvalu korral võib trenni teha küll kuna mingit otsest vigastust ei ole. Kusjuures peale jooksu oli jalgade seis isegi parem kui ennem starti. Jõudu muidugi ei olnud täna aga üldseis on siiski nii hea, et keskpärase tulemuse teeb ikkagi ära.

Oli tunda, et kompressioonsääristest on suur abi. Foto: Rauno Tiits

Tulevased trepijooksjad, kes läbisid kõik 30 korrust. Foto: Rauno Tiits

Trepijooksu hooajaga võib aga ülimalt rahul olla, kuna Teletornis ja Radissonis sai võit võetud ja Olümpias ja Swissotelis teine koht. Järgmise trepijooksu stardi teen aga juba Viinis, kus saab rinda pista maailma parimatega. Vahepeale jäävad aga Tallinn city trail 8km ja Kevadrogain ning Red Bull 400 Kuopio, mis toimub kuu lõpus Soomes. Tänud ka Valdo Jahilole, kes koos abilistega trepi- ja tõusujookse korraldavad!

Lennukas minek Radissonis. Foto: Agnes Pajur

3 Tammi jooks 2016

Tänase päeva võiks kokku võtta sõnadega, et läks nii nagu minema pidi. Distants 10,5 km ja aeg 42:14. Koht 4. Polegi kunagi neljandat kohta saanud - nüüd sai see viga ära parandatud. Jooksu kolmandal kilomeetril olin viiendal kohal ja leppinud juba olukorraga, et täna poodiumile asja ei ole, sest tundus, et eespool olevad jooksjad pigem libisevad eest ära. Poole maa peal aga olid asjalood sellised, et olin tõusnud kolmandale kohale ja ees paistis ka liider ja väikse vahega teda jälitanud jooksja. Siis aga kuulsin ka seljataga kellegi samme ehk olin kellegi poolt peadselt kinni püütud. Mõne aja pärast möödutigi minust kuid eespoolt hakkas selg ees vaikselt vastu tulema varasemalt teist kohta hoidnud mees. Paar kilomeetrit enne lõppu oli vahe vast vaid 15 sekundit kuid väga pikad sekundid olid need. Kilomeeter ennem lõppu läks endal olemine väga raskeks ja kolmanda koha kinnipüüdmine võis vaid läbi ime juhtuda. Lõputõusul seljataha vaadates oli paar jälitajat väga lähedal kuid õnneks oli veel väike varu sees ja panin oma trepijooksu võimed maksma. Keskmine pulss 178, max 186. 77% jooksust punases - jaksab kannatada küll. Taastusaeg 84h (Garmin fenix 3).
Trenni see nädal pingelise töönädala tõttu teha ei jõudnudki. Ilmselt sellest ka sääred väga valusad.

Korraldus ja rada super! Seekord ka ilm.

Lõpujoon ületatud ja lapsed üles otsitud tuli hea uudis - pesamuna oli saanud tüdrukute jooksus 2. koha ja sellega koos karika ja ninni-nänni. Tubli! Perekonna au päästetud.

Väiksed spordisõbrad :) Lisette ja Mariliis Foto: Rauno Tiits

Tüdrukute 2. koht Mariliis Tiits Foto: Rauno Tiits

Kevad on jooksuaeg! Saku trail run 2016

Päris palav ja raske oli juba. Ei jõudnud ära oodata seda, millal juba tuleb see tähis, et lõpuni on jäänud 1km. Mõtlesin, et proovin siis veel kiirust lisada kuid ilmselt see väga ei õnnestunud, sest jalg oli juba omajagu pehme ja sääred kanged. Eelnevatel lõikudel seljataha piiludes nägin, et nii mõnigi mees on suhteliselt lähedal. Samas arvasin, et võit on kindel, sest nägude järgi eeldasin, et jälitajad jooksevad 16. kilomeetrit, vähemalt eelmine aasta nad seda tegid. Õnneks vaim ei murdunud ja tempo püsis või tõusis isegi ning finishijoon saigi esimesena ületatud. Aeg 31:43, mis üle kahe minuti parem kui eelmisel aastal. Peagi selgus, et teise koha mees Rain Seepõld jäi vaid 16 sekundi kaugusele. Järgmine jooksja oli päral 26 sekundit hiljem- nii, et esikolmik 30 sekundi sees - päris hea.

foto: Priit Grünberg

Eelmise aasta kogemuse pealt teadsin, et jooksu algul tasub olla eesotsas, et mitte jääda kellegi aeglasema taha kinni selleks ajaks kui algab kitsas tiirutamine puude vahel. Nii saigi kohe stardist hurraaga minema mindud ja hoitud kohta kolmanda neljanda peal. Kusjuures see niinimetatud tiirutamine meeldib mulle selle raja juures kõige rohkem kuigi rikub head jooksurütmi. Puudust võis veel tunda vaid mõnest tõusust ja laskumisest nagu neid on igasügisesel Albu sügisjooksul. Tagasipööretel sai ka aimu kui kaugel on lähimad konkurendid. Kolmanda ja neljanda kilomeetri vahel möödusin hiljem kolmanda koha saanud Aleksandr Kuleshovist ja tegin ruttu väikse vahe sisse.
Peale poolt maad kui hakkas enesetunne juba raskemaks minema siis tundus ka, et jälitajad tulevad vaikselt lähemale. Vahe oli vast 15-20 sekundit. Õnneks päris kätte ei saanud keegi ja nii see viimase kilomeetri tähis ka tuli ja ka edasine võit.
Korraldus, ilm, rada - super! See oli ka üks põhjustest, miks otsustasin tänavuse Tartu jooksumaratoni vahele jätta.
Vaadates 16 km jooksu aegasid siis seal ilmselgelt esimesele kahele täna vastu poleks saanud - kaotasin neile esimese 8 km-ga natuke üle minuti.

foto: Priit Grünberg

Esmakordse Saku trail run-i tegin eelmisel 2015 aastal. Distantsiks samuti 8km ja koht esimene. Aeg 33:57 tempo 4:16 km kohta. Rada, ilm ja korraldus suurepärane.

Taustatiim. foto: Heddy Sokmann

Väiksed fännid. foto: Heddy Sokmann

Tiim 200-ga. Vasakul sõber Marko 9. koht 38:55
 foto: Heddy Sokmann

Selle nädala treeningplaan nägi ette kahte jooksu. Plaan tekib jooksvalt ja samuti ka täpne sisu.
Suuresti treeningi oma sisetunde järgi. Üritan vältida sellist peab tegema olukorda.
Teisipäeval tegin keskmisest kiirema 5 km  jooksu 4:30 tempoga, pulss 153. Neljapäeval aga anaeroobse läve treeningu, kus esmalt 10 min tsoon kahes, siis 10 min tsoon neljas, 10 min tsoon kahes ja siis rahulikult 15 minutit peale. Tsoon neljas keskmine pulss 172 ja tempo 3:54. Ideid treeningute kohta saan peamiselt garminconnect keskkonnast.

Lähituleviku peamiseks eesmärgiks on edukas osalemine trepijooksu Euroopa Grand Prix-l, mis toimub 17-19 juuni. Esimene etapp on Viinis, seejärel suundutakse Brno-sse ja finaaljooks on Bratislavas. Trepijooksu keskmine ajaline pikkus on 3-4 minutit ja seetõttu ka pikki jooksuvõistlusi ennem seda kavas ei ole. Loodan oma talvel laotud põhja peale ja sinna kiiremad treeningud peale.

Elu on seiklus ehk Võhandu maraton 2016 110km

Vesi aurab kuu paistab taevas ja temperatuur on ka juba alla null kraadi langenud. Pealampi kasutada ei saa kuna siis ei näe aurust valguse tagasipeegeldumise tõttu üldse mitte midagi. Kell on saanud öösel pool üks läbi ja kauaoodatud finiš peaks olema vaid kilomeetri kahe kaugusel kuid ei ole. Meie seda muidugi ei teadnud. Miks? 

foto:Aldis Toome / Ekstreempargi erakogu

Võhandu maratonile tahtsime minna juba eelmisel aastal kuid kuna regamine jäi hilja peale siis otsustasime selle aasta võrra edasi lükata. Selle aasta jaanuaris saigi nimed kirja ja aega trenni teha ja valmistuda sõiduks tundus olevat rohkem kui küll. Talv möödus peamiselt suusatades ja peatreeninguna sai sõidetud ka järjekordne Haanja suusa 100. Kuigi sel aastal poodiumile ei mahtunud oli pilt üldisest vormist parem kui kunagi varem. Mis seda Võhandu maratonigi meiesugustel spordisõpradel sõita ei ole. Kevadeks olime planeerinud ka paar kajakisõitu kuid olude sunnil jäid need tegemata. Paar korda käisime siiski jõusaalis sõudeergomeetrit sikutamas. 

Hommikul tavapärane spordivõistlusele minek. Kell viis äratus ja poole tunni pärast start Tartust Võru poole. Juba 13 km ennem Võrut sai meie suur seiklus alguse. Nimelt otsustas Marko autol pooltelg töölepingu lõpetada ja nii me seal maanteeääres autosid hääletamas olimegi. Peale 10-15 minutilist hääletamist oli pilt päris nukker, sest nagu karta oli siis ei võtnud meid keegi auto peale. Ootamatult aga õnn pöördus, sest auto peatus ja sõit Võru poole saigi jätkuda. Tänud prouale, kes meid Võrru ära viis! Kuigi kajakkide juurde jõudes oli start juba antud siis paanikat polnud. Olime kindlad, et küll me teistele järgi jõuame. Ohutusjuhendile allkiri alla, asjad kajakki ja tuld. Meiega koos olid veel Kaur ja Ingmar ning kaks kahest kajakki hakkasidki teistest 15 min hiljem liikuma. 

Järve ringil tundus asi ikka väga hapu. Juhtida ei osanud ja kajakk ei tahtnud kuidagi kiirust üles võtta - oleks pidanud ikka ühe trenni eelnevalt tegema. Ennem jõele jõudmist otsustasime tüüri ka alla lasta ja oh üllatust juhtimine paranes märgatavalt. Varem ei julgenud kuna kajakk tundus olevat nii ebastabiilne. Jõudes jõele olukord paranes märgatavalt ja peagi hakkasid aeglasemad kanuud meile selg ees vastu tulema. Tundus, et asjad hakkavad  minema meie soovitud rada pidi. Kuna tegime Kauri ja Ingmariga võrdset sõitu siis pakkusime välja, et paneme kasti õlut vahele kumb ennem lõppu jõuab - diil. Esimese peatuse tegime poole üheteistkümne paiku ühes kohas kus pererahvas pakkus pannkooki, kohvi ja sooja sauna. Sõidetud oli ca 20km. Olukord oli selline, et lõpetamine tundus vägagi kahtlane. Jätkasime teekonda ja ootasime juba, et jõgi midagi põnevamat pakuks kui seisev vesi ja pidev kühveldamine. Põnevaks hakkas minema peale 30-ndat kilomeetrit. Siis algas ligi 24km pikkune lõik, mis pakkus nii kärestikke kui maalilisi vaateid. Vürtsi lisas ka vihm, rahe, lumi, lörts ja põlle vahelt sisse tulev vesi. Selleks ajaks olime juba leppinud olukorraga, et millagi jääb sõit pooleli. Võtsime minimaalplaaniks 50km ja heaks tulemuseks 70km. Pikema peatuse tegime Leevil, kus oli ka ametlik toidupunkt.Aeg 6h 50min. Sealt jäi lõpuni ca 59km. Saime teada, et Kaur ja Ingmar olid juba katkestanud. Kärestikulisel osal nägime päris paljusid kummuli minejaid, mis muutis ennast veelgi enam pingutama. Viimane asi mida oleks soovinud oli suplus külmas Võhandu jões. Ka õues polnud temperatuur just kõige kõrgem ehk 5 kraadi. Olgu ära mainitud, et ujumas me ei pidanudki käima kuigi vahepeal viskas nagu ämbriga põlle vahelt vett sisse.

Reo sillal. foto: Marko Viru

Jätkasime teekonda ja võtsime distantsi punktide kaupa kuni olimegi jõudnud järgmisse toidupunkti mis asus Leevakul, kust jäi lõpuni "kõigest" 24km . Kell oli saanud pool kahekes õhtul ehk üle 12 tunni juba sõidetud. Füüsiline olukord oli selline, et tahe lõpuni jõuda oli suurem kui varem. Kõige hullem oli katkestamise mõtte juures see, et kui nüüd pooleli jätta siis on eelnev töö justkui mõttetu ja tuleb tulla järgmisel aastal jälle tagasi ja alustada peaaegu nullist - tänan EI. Tegin kõne oma armsale elukaaslasele Heddyle, et ta meile pealambi ja kuivad riided Räpinasse tooks. Sealt jääb lõpuni 9 km pimedas sõitu. Planeerisime sinna jõuda kella 22-ks ja esmakordselt läks peaagu nii nagu planeeritud ehk 22:15 olime kohal. Kuigi oli jube raske ja oleks hea meelega rajalt maha tulnud siis seda me ei teinud. Red bullid sisse ja sõit aurukatlas võis jätkuda. Nagu eelnevalt mainitud siis pealambist polnud mingit kasu. Õnneks näitas kuu valgust ja ettevaatlikult saime oma teekonda jätkata. Sõitsime parema kalda järgi, mis nagu hiljem selgus oli suur viga. Mingi hetk vaatasin kella, mis näitas, et 97km on sõidetud. Peagi pidi tulema kauaoodatud lõpujoon. Muudkui sõitsime ja sõitsime kuid lõppu mitte kuskil, Kellal oli aku ka otsad andnud ja polnud aimugi palju reaalselt sõidetud oli. Mõnda aeg polnud näha ka ühtki kaasvõistlejat. Hakkas tekkima kahtlus, et äkki oleme kuskilt valesti sõitnud. Ei tahtnud seda hästi uskuda sest jõgi oli ikka sarnane nagu varemgi ja mingit voolu ka polnud mille najalt arvata et valesti läheksime. Kui kell 1 sai tegin kõne Heddyle, et nüüd on vist paanika majas, sest polnud lihtsalt võimalik, et me ikka veel finišis polnud. Ta andis telefoni edasi Mart Reimannile, kellelt kajakid rentisime ja siis selgus karm tõde. Olimegi valesti läinud. Keerasime otsa ringi ja hakkasime tagasi sõitma. Ilm oli läinud miinusesse ja parema käe sõrmed hakkasid külmetama. Olime sunnitud tegema peatuse kuid õnneks sõrmed soojenesid ja saime jätkata. Lõpuks peajõele tagasi jõudes selgus, et lisatiir võttis aega täpselt 2h. Seda peale 15h sõitu oli ilmselgelt liiga palju.
Pöördele oli pandud küll kaldale nool kuid pimeduse ja udu tõttu polnud seda kuidagi näha. Siit kivi korraldaja kapsaaeda ehk tulevikus võiks selle koha peale kasvõi kalmuküünla või led lambikese põlema panna. Sealt oli jäänud ca 3km lõpuni - kuradima pikad kilomeetrid olid need igaljuhul.
Kell 2:35,04 lõpujoon - TEHTUD! Team 200-ga Rauno Tiits, Marko Viru 19h 35min kajakkidest ja kanuudest viimane koht. Vaid mõned raftid tulid veel peale meid. Olek oli selline täielik zombistunud kuid rahulolu meeletu, et see siiski tehtud sai.

Sihikindlalt edasi.

Lisan siia lõppu ka mõned nõuanded saadud kogemusest:

* kindlasti tasub osaleda ennem maratoni lühemal kajakimatkal, et omandada sõiduvõtted

* kuigi pagasiruum on väidetavalt veekindel, siis seda see ei ole. Sinna pandud asjad tuleb pakkida samuti veekindlalt. Mida rohkem kuivi ja sooje riideid kaasa pakid seda parem - kunagi ei tea millal ümber käid või palju taevast vett alla võib tulla.

* võimalusel tasub kasutada saatemeeskonda, kes ootamatuste korral saab aidata

* võistluste juhend tuleks läbi lugeda

* öö peale jäädes peaks olema kaasas korralik taskulamp 

* aegajalt tasub vaadata ka kaarti

Kindlasti tasub aga see teekond ette  võtta, sest elamus on garanteeritud!