Red Bull 400 Lahti 2020

Viimase saja alguses Foto: RedBull

Oi kurja.... :( Individuaaljooksu finišini oli minna veel alla 25 meetri, minu ees olev jooksja pani mind karpi. Liikusin ta selja taga ja oli tunda, et ta hästi ei jaksa enam. Ega endalgi oli pulss ilmselt üle 190 kuid tundsin, et tuleb asuda rünnakule. Mõtlesin, et teen paar kiiremat liigutust ja proovin temast lähedalt mööduda. Selle peale tegi ta end vähe suuremaks ja kuna nn piire, kust käte abiga end tõmmata jäi paremale siis oli eesliikujal selge eelis. Paremalt end läbi ei pressi ja tuleb liikuda vasakult. Mööda pugemise üritus lõppes peaga tema puusa või sabakondi vastu ja sain sellest ka korraliku muhu otsa ette :D Alla siiski ei andnud ja proovisin siiski vasakult mööduda kuid kuna käsi kasutada efektiivselt polnud võimalik jäid trumbid tema kätte. Napilt kuid kindlalt puudutas tema käsi ennem mind poomi ja tõsiasi oli, et tulemuseks 4 koht. Seda vaid 8 sekundilise kaotusega võitjale ja 9 sekundilise kaotusega raja rekordile. Meeletu pettumus oli.. kõik oli käe ulatuses kuid väike taktikaline viga ja see kõige sitem koht oligi saavutatud! Rõõmu teeb siiski asjaolu, et enda parimast tulemusest olin seekord parem 10 sekundiga, lootus lähitulevikus asi ikkagi ära vormistada püsib :)

Võistkondlikult super tiim ja ideaalilähedane sooritus :) Ajaparandus võrreldes 2018 aasta rekordiga 8 sekundit. Uued rekordnumbrid 2:02! 

Vasakult: Lauri Tanner, Rauno Tiits, Sander Kaur ja Lauri Ulm  Foto:erakogu

Jooksin kolmandat aastat järjest esimest vahetuset. Eelmise aasta vahetuse kukkumine vasardas peas ja oli vaja seekord õnnestuda. Selleks saigi Lauri Tanneriga teisipäeval tehtud väike ühistreening Ambrose mäel, et võtta teatevahetusest maksimum. Oli kasu küll ja jõudes ca kolmandana vahetusalasse tegime super töö seal ja vahetusalast väljudes oli Tanner juba 10 meetrise eduga teiste ees mäest üles rühkimas. Kindlal esimesel kohal sai antud vahetus tal Lauri Ulmile, kes edumaad hoidis ja lõpus isegi suurendas. Sander Kaur sai oma 100-le meetrile minna juba uhkes üksinduses kui see ei tähendanud, et ta jala sirgu oleks lasknud - vastupidi, mees pani nagu rakett hoovõturajast üles ja tõi meeskonna 2:02-ga finišisse. Edu järgmise võistkonna ees 20 sekundit ehk terve "kalender" Võimas töö meeskonna poolt!

TULEMUSED

Kuidas jõudsin saavutatud tulemuseni?

Jooksukm: 

juuni 77     juuli 165    august 118

Viimase kahe kuu treeningud olen teinud arvestusega, et igasse nädalasse mahuks minimaalselt 1 mäetrenn. Raskeim neist 3 nädalat ennem Lahtit Valgehobusemäel, kus sai joostud mäest üles 21 korda. Tõusumeetreid kogunes seal 690 Intensiivsuse hoidsin siiski mõõduka ehk anaaeroobsel lävel. Väike hirm oli, et äkki ei taastu ära kuid kuna ennem seda olin juba üle kuu aja korralikult jooksnud ja teinud lisaks ka muid treeninguid siis taastus küll. Selle nädala teisipäeval sai tehtud viimane lõigutrenn Ambrose mäel, kus sai 3 korda maksimumi lähedal tehtud poolde mäkke ja siis üles välja. Sellest jäid aga lihased valusaks kuni võistluspäevani välja. Takkajärgi tarkusena oleks keha vajanud samasugust pingutust juba nädal varem, et sellega harjuda. Ülemäära see kerge lihasvalu aga ei seganud ja jalg tundus Lahtis olevat päris terav ja taastus finaaliks varasematest pingutustest enamvähem ära. 

28.08.2021 Lahti Red Bull 400

Red Bull 400 Lahti

Eesti meeskond Lahtis. vasakult Valdo Jahilo, Heiki Rebane, Marko Viru, Rando Riks, Indrek Vait, Rauno Tiits, Lauri Ulm, Kaur Sokmann ja Urmas Kivisild. Foto: erakogu 

3....2....1...........Gooo...  ideaalne start ja suurepärane minek - läksin oma teatevahetust võitma ja see ka õnnestus kuid ca kuus sekundit peale stardipauku jäi aeg korraks seisma. Käis uus pauk ja seda mitte positiivses mõttes. Hoog oli meeletu ja ruumi ei olnud ning meie teine vahetus ei jõudnud nii kiirelt startida kui ma alasse sisenesin. See oli ka võimatu missioon, sest jooksin allamäge, sellest tulenevalt polnud võimalik ka pidurdada. Mis siis juhtus? Juhtus see, et jooksin oma mehe nagu ameerika jalgpallis vastane vastase pikali. Kuidas meil selle juures õnnestus teatepulk üle anda ja eriti palju aega mitte kaotades jätkata on müstika. Jõudsin veel šokist Randole vabandust hüüda ja läinud ta oligi :D Ise jäin siruli lebama, väga valus oli sest lendasin põlvega maasse ja pöial lõi tuld. Esmane tunne oli, et murdsin luu ära kuid õnneks valu pika peale taandus. Tunne oli ikka äärmiselt si..t, et oli seda jama vaja ja nüüd läheme tühjade pihkudega koju tagasi.

Vaadates üles mäkke, siis esmapilgul midagi head ei olnud kuna liikusime ca neljandal kohal ja vahe esimesega oli päris korralik. Teised tegid aga oma töö eeskujulikult ja juba Rando Riks parandas kohta enne kolmandat vahetust, kelleks oli Indrek Vait. Meie ankrumees Lauri Ulm sai oma vahetust alustada teiselt kohalt kaotades liidrile juba päris pikalt ja tunne, et siit võit tuleb oli pigem kadunud. Lauri ei andnud aga alla ja lükkas korralikult puid alla ja juba oma vahetuse poole distantsi peal möödus vastasest ja tõi suu naeratusest kõrvuni Team Estonia teist aastat järjest võitjana üle finiši :)

Draamat kui palju aga kõige tähtsam sai siiski saavutatud!

VIDEO jooksust.

Team Estonia 2019 Lauri Ulm, Rando Riks, Indrek Vait ja Rauno Tiits. Foto: Red Bull 400

Individuaalvõistlusest:

Ideaalselt sooritatud eeljooks, kus jooksime koos Lauriga teises eeljooksus. Eesmärk oli võimalikult väikese energiakuluga jõuda finaali. Poole mäe peal vaatasin kõrvale ja seljataha ja ütlesin Laurile, et võtame käigu välja kuna seis oli hea ja meist eespool vaid üks võistleja - Aku Joentausta. Mees, kes jookseb ka treppidel ja on isegi Tallinnas Radissoni paarisjooksul käinud võistlemas. Kuna lühematel distantsidel on ta väga tugev siis teadsin, et ta jookseb kiirelt ja ka suurem kaotus temale viib meid ikkagi finaali. Finaali sai 50 parimat aegadega. Minul ajaks 2:15 ja Lauril 2:16, kohad vastavalt 35 ja 36 - töö suurepäraselt tehtud.

Siis aga hakkas taaskord juhtuma - juba teatevõistluse eel hakkas vihma tibutama, mis finaalideks oli muutunud arvestatavaks sajuks. See aga tähendas kohutavaid rajaolusid pidamist arvestades. Nagu klassikatehnikas suusavõistlus juba :D Kahjuks seekord õiget pidamist ei leidnud "õiged tossud jäid koju". Minu trepijooksu sussid olid aga sellisteks oludeks kõike muud kui sobivad.

Viimase saja algus. Foto: Red Bull 400

Kohe ette alla ei andnud ja panin stardist ikkagi korralikult minema. Nii kui läks aga järsemaks panin kerge käblaka ja olin sunnitud jätkama käpuli. Köie abiga sai siiski liikuda kuid iga teine jalatõuge andis järele. Meeletu aja ja energiakulu aga teha polnud midagi. Mida meetreid edasi seda lootusetumaks seis läks, sest umbes poole maa peal olid paljud juba pikalt eest ära saanud ja lootus hiljem midagi tagasi teha pigem väike. 300 meetri märgis olin ajaga 2:37 vs eeljooksu 2:15 kuid pingutus oli oluliselt tugevam - masendav värk. Viimasel sajal küll parandasin mõned kohad kuid suurest mängust olin väljas. Tasuks 10 koht ajaga 4:12 vs 3:46 aasta tagasi.

Kohe kohe finišis. Foto: Red Bull 400

Üks pisike boonus siiski oli kui suutsin alistada Soome olümpiavõitja Iivo Niskaneni, kes samuti maadles libedusega. Peale jooksu õnnestus temaga paar sõna juttu puhuda ja ta tunnistas, et oli libe ja polnud midagi teha. Võitjad olid need, kes valisid õiged jalatsid (maastikujooksu) - nähes seda rajakatet siis küll natuke imelik, et need pidasid aga nii on. Kõike siiski tossude süüks ei taha panna, sest siledate jalatsitega võistlejaid jätkus minust ettepoole nii mõnigi, mina lihtsalt ei tulnud oludega toime ja polnud piisavalt osav/vastupidav.

Järgmise aasta pilet ostetud ja Red Bull 400 Lahti 2020 stardis kohtume :)