Pühapäev, 24. veebruar 2019

Kuidas ma end kokku võtsin ehk Rondo1 trepijooks!

Foto: Pic2go

Kuradi valus hakkas juba peale 10 korruse läbimist - ei mitte jalad olnud need, mis alt vedasid. Ka võhma jätkus, kuid kuiv õhk ja selle sisseahmimine kuivatas kurgu ära ja hingamine muutus väga valusaks. Tempoga ka üle ei pannud vaid liikusin kogu tee enamvähem ühtlases tempos - ei tea miks aga ei pannud tempos juurde ennem lõppu aga oleks pidanud, sest jalgades jõudu oli. Tulemuseks kvalifikatsiooni 15 koht. Sellest aga piisas, et saada eliidi 10 parima sekka. Vaid maagilised 5 sekundit jäi lahutama mind reaalsest 10-ndast kohast. Ilmselt oleksin pidanud ennem jooksu tegema vähe tugevamad lahtijooksud? Sellekohased kogemused puuduvad ja pigem on hirm end liialt kulutada. Õnneks aga vedas välja ja koht finaalis oli kindlustatud. Eesmärk sai täidetud :)


Ega mu algsetes plaanides antud trepijooksul osaleda ei olnudki, sest detsembrist jaanuari lõpuni olen panustanud rohkelt mahu tegemisele ja kiireid liigutusi polnud väga teinudki. Lisaks veebruari alguse haigus ja ebaõnnestunud TM just eriti enesekindlust ei lisanud. Tuli aga kutse ja kuna reis kompenseeriti siis otsustasin siiski minna. Hea meel, et suutsin end kokku võtta ja hetke olukorrast maksimumi võtta. Seis vaikselt paraneb ja kevadisteks trepijooksudeks peaksin taas heas löögihoos olema.




Jõudes finišisse ei saanudki pikka aega hingamist korda. Oli selline tunne nagu keegi kägistaks iga natukese aja tagant ja ajas jubedalt köhima. Kuna aja möödudes paremaks ei läinud läksin med punkti, kus pandi hapnikumask pähe ja kästi iga natukese aja tagant kurku kasta. Õnneks läkski peagi paremaks ja sain minna puhkama. Eeljooksu ja finaali vaheline aeg oli 2h ja kuna hotell oli lähedal siis läksin viskasin tunniks ajaks lebosse. 

Mercure Warszawa Centrum Foto:erakogu

Sain hingamise taas korda ja ootasin finaali huviga. Starditi eeljooksu aegade põhjal ehk see, kes finišis ees on võitja jne. Minust viis sekundit varem lasti rajale sakslane Ralf Hascher, mees kes võitis Berliinis ja oli minust kiirem 19 sekundiga. Vahetult minu ees aga tsehh Pavel Holec, kellele olen pea alati napilt kaotanud. Just nende kahega pidingi kohad 7-9 ära jagama, sest eespool oli juba vahe liiga suur ja kedagi püüda olnuks utoopia. Stardist hoidsingi tsehhi selja taha ja minu õnneks alustas ta suht kiirelt, mis tähendas, et saime Hascheri ruttu kätte. Mõnda aega sai triona liigutud kuid ca 12-nda korruse peal tundsin, et on võtta väike lisakäik ja ründasin. Möödusin väliskurvist mõlemast ja tegin poole korrus jagu vahet sisse. Kerge hirm oli, et äkki pingutan üle ja maksan hiljem lõivu. Siiski minu üllatuseks vahe kärises pikemaks ja peagi olin juba korruse jagu ees. Edasi kontrollisingi olukorda ja hoidsin vahet piiludes silmanurgast pidevalt alla, et ennetada rünnakud. Rõõmsalt üle lõpujoone ja parim mk tulemus ehk 7 koht oligi tõsiasi.


Ilmselgelt olen rahul :) Foto:erakogu

Saadud positiivse emotsiooni pealt on hea edasi minna. Lähitulevikus trennid trepil-trepil-trepil!
Tegelikult natuke muud ka aga siit on hea edasi liikuda!

Kohtumiseni treppidel!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar