Albu sügisjooks 2018

Parema kopsu all ribide vahel oli vastikult valus ja pistis samas tuli hoida tempot ja mitte lasta Kuleshovil oma teed minna. Peagi saabus kauaoodatud rebasemäe tõus raja 10 kilomeetri paiku. Kuigi see peaks olema minu leivanumber siis mitte täna. Sõjaplaan nägi ette seal rünnata aga tuhkagi - hoog rauges hoopis ja vahe liidriga venis tõusu lõpuks juba mitmekümne meetri pikkuseks - andsin alla. Aga samas jalga sirgeks lasta ei saanud ja tuli edasi pingutada, sest selja tagant hingas alla 100 meetrise vahega kuklasse Tanel Kannel (mees, kes võitis XT sügisrogainil meeste arvestuses koos Rait Palloga esikoha!). Kuna finišisse oli veel üle kilomeetri minna, siis olin veendunud, et mind saadakse kätte. Sain siiski jalad liikuma ja ka pistmine kadus imekombel ära ning suht maksimumiga tulin lõpuks finišisse. Huvitav, et raskeks läkski alles tollel tõusul - ennem seda tundsin, et jooksen pigem säästureziimil.

Meeste põhiklassi poodium. Foto:erakogu

Viimasest jooksuvõistlusest on möödas juba pea kaks kuud. Vahepealsel ajal olen oma eesmärgid ja plaanid sügistalviseks hooajaks ritta seadnud ja nüüd on vaja vaid tegutseda, et kõik õnnestuks.
Kuna pole ammu pidanud korralikult pingutama siis vaim oli värske ja tahe suur.

Stardialas kuuldes, kes konkurentideks on tekkis tunne, et kolme hulka jooksmine võib osutuda pigem keeruliseks. Stardist mindi rahulikult minema ja keegi tempot teha ei tahtnud. Esimesel tõusul Valgehobusemäe küljele võtsin ohjad üle ja testisin kuidas seis on. Esialgu keegi maha ei tahtnud jääda ja kui ma ei eksi siis ca 5 meest püsisid pundis. Jäin ka edasi tempot tegema ja tõusupõnksudel end tagasi ei hoidnud ja üritasin hoida võimalikult ühtlast tempot. Neljandaks-viiendaks kilomeetriks kandis tempo hoidmine vilja ja hingeldamine selja tagant kadus - tohoh mõtlesin, et mis nüüd juhtu, et kas tõesti sain eest ära. Õnn oli siiski üürike sest peagi oli Kuleshov (EMV maratoni pronks) vahe kinni tõmmanud ja teatas, et liigume koos rahulikult tiksudes edasi. Minu jaoks muidugi mitte nii väga tiksumine aga ei midagi hullu kuniks saabus Rebasemägi :) 

Finišitõus. Foto:erakogu

Albu sügisjooksust on saanud meie pere jaoks meeldiv traditsioon alates 2012 aastast. Kahjuks siiski ühe erandiga kui eelmisel ehk 2017 aastal kattus see Moro maratoniga (Soome suurim trepijooks)

Tüdrukute 1km parimad. Mariliis 1 Lisette 2 koht. Foto:erakogu

Lisaks täiskasvanutele on seal ka arvestatavad distantsid pere järelkasvule ja seda väga nõudlikul laskumise ja tõusuga niinimetatud järveringil.

Aasta siis oli 2016 Foto:erakogu

Järgnevalt väike ajalootund:

Oma esimesest Albu sügisjooksust võtsin osa  "jooksjakarjääri alguses" 2012 aastal. Toona oli distantsiks 16 km ja tulemuseks 10 koht ajaga 1:18 Jooksu kommentaariks kirjutasin treeningpäevikusse, et vihmane ja märg ning järgmine päev jalad valutasid. Vaid kuus päeva hiljem tegin katse oma esimese maratoni joosta - lõppes see 20 ndal kilomeetril krampides ja põlve välimiste sidemete vigastusega. (ei saanud normaalselt liikuda päevi ja esimese ning viimase jooksuotsa tegin tol aastal kuu aega hiljem)

Aasta hiljem sai aega 6 minuti võrra parandatud ja võetud 3 koht, mis oli minu esimeseks poodiumikohaks rahvajooksudel :) Lisaks toimus siis ka mäkketõusu jooks, kus sain tunda võidurõõmu. Tol ajal polnud mul aimugi, et peagi ootab mind ees edukas trepijooksukarjäär.

2014 sai valitud lühem ehk 8 km distants. Kuna päev varem olin osalenud Kõrvemaa rattamaratonil siis jaksu polnud ja tuli vastu võtta 5 koht ajaga 0:35:46 Ka mäkkejooksul sain alles 3.koha

2015 olin taaskord päev varem Kõrvemaa rattamaratonil kõvasti pingutanud ja otsustasin sootuks startida kepikõnni 8,5 kilomeetri distantsile koos oma tulevase abikaasa Heddyga. Siiski sai ka 400 meetrit mäkke täisvõimsusel pingutatud ajaga 1:32 millest paraku piisas vaid teiseks kohaks - hea seegi.

2016 mäkkejooksul sai tehtud vigade parandus ja võetud esikoht ajaga 1:18 ehk 14 sekundit parem kui aasta varem. Ilmselgelt aitas arengule kaasa osalemine ja treenimine trepijooksudel. Põhidistantsi 10 km rajal õnnestus saavutada poodiumi 3 koht. Kõike seda tingimustes, kus päev varem sai ligi 4 tunniga metsas rogainil 26,4 kilomeetrit seigeldud.

Aasta siis oli 2012 Foto:Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskus.

Ajalugu missugune ja positiivne emotsioon antud võistluselt igaaastaselt garanteeritud :)

Siinkohal lõpetaks postituse Valgehobusemäe puhkekeskuse tunnuslausega:

Eestimaa puhtad kopsud ootavad!
Tere tulemast Valgehobusemäele!