Neljapäev, 6. veebruar 2020

Ironman 70.3 Otepää ettevalmistus vol1

Maanteehundist onu sai korra metsa meelitatud ja kohe suutis mudaaugus üle lenksu lennata :D Foto:erakogu

Eelmisel aastal vaatasime koos abikaasaga Tallinna Ironman finišit ja sai õhku visatud idee, et võiksin ka osaleda. Mitte küll täispikal Tallinnas vaid poolikul Otepääl. Heddy ütles selle peale, et osale kui tahad. Järgmisel hetkel olin kirjas. :D See millised kulud see lisaks üüratult kallile osalustasule (ca 200.-) kaasa toob ei hakanud ma talle esimese hooga tutvustama.

Pileti ostnuna ma nii hullus "mudas" nagu mu onu sel pildil ei olnud kuid algav teekond ei tõotanud midagi lihtsat. Olen ka varem lausa neljal rahvatriatlonil osalenud kuid distantsid eelolevaga võrdlust ei kannata.

Hirmsaim ala minu ja ilmselt ka enamuse jaoks, kes triatloni peale mõelnud on, on ujumine!
Pikim distants, mille ujunud olen on 5,1 kilomeetrit - seda aga soojas basseinis ja 4 aastat tagasi. Viimastel aastatel kuus üle 5 km pole ujunud. Välisveekogus ujumisega on mul tõsised probleemid, vesi on külm ja veekogu pime, veel hirmsam kui juhtub lainetama. See lööb aga vaimselt bloki ette ja ujumisest kui sellisest ei tule midagi välja. Hea näide siinkohal on 2016 aasta Kõrvemaa triatlon, kus vaatamata korralikule talvisele ettevalmistusele sain ujumises 412 koha 417-st osalejast! Ujumisdistants oli 350 meetrit, lainetav vesi ja 0 km väliveekogus põhjustas selle, et tõmbasin kopsud vett täis, kangestusin ja kaotasin oma prillid järve põhja. Siiski "ujusin" kuidagiviisi selle maa  lõpuks ära.
Ironmaniks parandab loodetavasti halba seisu kalipso, mis on plaanis peagi soetada. Olematu talve jätkudes jõuab vast paar korda ka kuhugi järve ujuma - lootus püsib.

24 kraadises ookeanivees suplemisega saan hästi hakkama :) Foto:erakogu

Triatlonivarustuse kalleim asi ehk ratas sai õnneks juba 5 aastat tagasi soetatud. See pole küll triatlonile parim valik ehk eraldisõiduratas vaid tavaline maanteeratas. Seeeest on see nagu uus. Esimese kahe aastaga sai ca 800km sõidetud ja ka paaril rattarallil osaletud. Kuna ma grupisõitu ei nautinud ja ka maanteeääres autodega võitlus ei pakkunud piisavalt pinget siis kadus huvi ära ja parkisin ratta garaazi ära paremaid päevi ootama. Nüüd on need päevad käes. :)

2016 a. Maxima GP Foto:erakogu
35,7 km/h oli 2016 aastal keskmine kiirus 48km pikkusel Maxima Gp-l. Seda siis enamuse ajast kellegagi koos sõites, kuid mitte ainult kuskil grupi sabas loksudes. Paar nädalat peale seda võtsin ka osa 10km pikkusest temposõidust Pirital - seal oli kesmine kiirus 34,5 km/h Peale neid võistlusi pakkisingi ratta põhimõtteliselt ära. Rattamatkad jms kruiisimise olen teinud maastikurattaga.

Oktoobrist alates olen hakanud tasapisi taas harjutama. Ostsin rattapuki ja kogun kilomeetreid televisorit vaadates. Võib ju öelda, et miks mitte õues, sest talve pole ju ollagi aga tänan ei see pole mulle! 

Läheb aina paremaks! 

Jooksmise taha ilmselt midagi ei jää. Hetke vorm lubaks joosta kohe nüüd ja täna isikliku rekordi ehk aja alla 1:25 Treeningutes pean aga siiski hetkel 2 nädalast pausi kuna luuümbris hakkas tõsiselt segama. Täna 10 päeva hiljem on juba päris hea ja peagi ka jooksen taas!

Viimati jooksin pooliku novembris Tenerifel. Foto:erakogu
Kuna lund ei ole siis veebruaris saab olema põhirõhk rattatreeningutel. Seda muidugi nii, et ka trepijooksudel oleks piisavalt jõudu, et parimate kohtade jagamisel kaasa rääkida.












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar