Uhke värk!

"Võistlusjooksu numbrid saab sinisest palatist": kõlas valju hääl kõlaritest. Sedasi huumori võtmes algas meie päev Maardu sügisjooksul. Polegi vaja kodust kaugele sõita, et tunda ennast nagu välismaal. Mitte, et see mind ülemäära palju oleks häirinud vaid vastupidi - tegu oli vägagi hariva ja meeleoluka kogemusega. Poliitikud, kes mingist edukast integratsioonist räägivad peaks ka sarnastel üritustel käima. Üks asi siiski häiris ka - nimelt kuna oli laupäeva ennelõuna ja üritus toimus pargis siis leidus iga pingi peal mingi seltskond, kes avalikult alkoholi tarbis. Lastele ja noortele suunatud üritusel peaks siiski tagama ka selle, et meie noored sellist jama ei peaks nägema - eeskujud missugused! See selleks.

Keha soojaks. Foto:erakogu

Maardusse sai tuldud ikkagi jooksma. Noortel distantsiks 1 km ja mul 5km. Tüdrukud läksid rajale 9-10 aastaste vanuseklassis ja tegid väga tubli jooksu. Pere pesamuna võttis võidu ja vanem tütar kolmanda koha :)

Uhke värk. Mariliis esimene ja Lisette kolmas :) Foto:erakogu

Hea emotsiooniga sai 5 kilomeetri starti mindud ja stardipaugu kõlades panin kohe tempo peale ning vedasin rivi esimesed mõnisada meetrit kuniks välejalg Mark Abner ja teised tugevamad mu seljataha jätsid. Võtsin sisse viienda positsiooni Janar Juhkovi seljataha ja üritasin võimalikult kaua seal püsida. Vahe järgnevatega hakkas suurenema ja proovisin mis ma proovisin kuid kerge vahe tuli ka temaga ikkagi sisse. Rada mulle väga meeldis - tõusud ja laskumised tugeval pinnasel. Ennem lõppu kuulsin ka seljataga kedagi lähenemas kuid õnneks oli veel varu sees ja järgi keegi ei jõudnud. 5,2 km ajaga 19:54 (keskmine km 3:50) Raske raja kohta arvan, et päris hea - andsin endast parima.

Järgmine start ilmselt Tartu Linnamaratoni poolmaratoni distantsil. Seal aga mingit aega jooksma ei hakka kuna vaid nädalapäevad hiljem olen stardis Münsteris, kus vaja teha korralik tulemus maailma trepijooksusarjas.