Kolmapäev, 17. juuni 2020

Kohila 1000m

Viimane võistlusstart jäi märtsi kuusse kui sai Telia trepijooksul võidu joostud.

Emotsiooni pealt sai mõeldud, et võiks vaatamata olematutele jooksutreeningutele end ja kogu pere proovile panna. Mariliis, kes sai üleeile oma käeluumurru kipsist lahti läks eile kergejõustiku trenni ja sai uue trauma kaugushüppes halvasti maandudes. Taaskord käik emosse - diagnoos luuturse. Sellega oli meie pere osalus kahanenud kaheliikmeliseks ehk võistlema läksime mina ja Lisette. Heddy jäi haiget põetama.
Täpid Kohilas. Foto:erakogu

Üleeilne soojendus midagi head ei tõotanud ja aeg 3:00-3:10 tundus reaalne. Paningi ennustatud ajaks kesktee ehk 3:05 Kuna sääred olid laupäevasest tõusutreeningust endiselt valusad sai jalga tõmmatud ka kompressioonsäärised, võib öelda, et need isegi aitasid :)

Jooks ise oli selline loid ja särtsu väga ei olnud. Motivatsiooni aitasid üleval hoida Marko ja Kristjan, kellega käis omamoodi võidujooks. Marko jäi algusest peale karpi ja pudenes tagant kuid Kristjan hoidis pinget lõpuni üleval. Hakkasin ca poolel maal kergelt ära vajuma ja tagasirgel ennem finišit hakkas vahe ka Kristjaniga minu kahjuks suurenema. Jäin siiski turvalisse kaugusesse ja ca 150m ennem lõppu kiirendasin ning möödusin nii temast kui ka paarist teisest konkurendist :) 
Aeg 3:00,90  pulss avg 174, max 184 Ringiajad: 1:11 ; 1:17 ja viimane 200m 34sek.
täitsa OK tänasel päeval - siit on hea edasi minna.

Jooksmiseni!

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar