Mustamäe hüppetorni jooks 2016

Pühapäeval sai osa võetud Jüri ratase rattasõidust, millel pikkust ca 12km. Plaan oli see teha hea enesetundega ja mitte ülemäära pingutades, st hoida ennast hüppetorni võistluseks. Alustasin rahulikult ja üritasin hoida pulssi vahemikus 160-170. Vaid ambrose mäel hüppasin rattalt maha ja tegin kiirenduse joostes mäe otsa. Sai möödutud tervest reast ratturitest, kes kõik üritasid sealt sõites üles saada. Pulss tõusis 184-ni. Edasi sai jälle aeglasem käik sisse pandud ja edasi tiksutud. Finisis oli meeldivaks üllatuseks ligi minut parem aeg kui eelmine aasta ja seda seisus, kus ei vajutanud nii, et tatt ninast ripuks. Siiski pean veel õppima ennast rohkem tagasi hoidma enda jaoks mitte olulistel võistlustel kuigi kui number küljes ja start antud on see väga keeruline.

Stardiks valmis. Foto: Rauno Tiits

Teisipäeva hommikul oli aga siiski tunda, et pühapäeval võistlus oli olnud. Jalad olid kergelt kanged kuid üldseis ok. Eesmärk ja soov oli  Mustamäe hüppetorni võistlus ära võita. Seda, et nii tihe rebimine tuleb ei osanud oodata kuid seda parem tunne pärast oli. Lõpuks jäi kahe jooksu kokkuvõttes vahe Helmar Heinmetsaga vaid 1 sekund minu kasuks. Jooks koosnes kahest osast - esmalt tuli läbida trepijooks hüppemäe tippu ja seejärel tõusujooks snowtube rada pidi üles. Kui trepijooksu vahe oli 5 sek minu kasuks siis tõusujooks 4 sek kaotust ja nii see vahe vaid sek jäigi.
Tõusujooksu üleval oli pulss 180 ja enesetunne kerge ehk oleks pidanud rohkem pingutama kuid oleksid ei maksa ja seekord õnneks see valusalt kätte ei maksnud. Auhinnaks oli parimale mehele ja naisele (Kelly Nevolihhin) Peugeot 308GT 272 hobujõudu, kasutusõigus nädalavahetuseks. Järgmine trepijooks juba paari nädala pärast Tamperes.

Mina, Peugeot ja Red Bull. Foto: Lisette Tiits

Ööjooks 2016

Pikematel distantsidel on mul tavaks saanud, et kuskil kolmveerand distantsi peal, seekord 15- ndal kilomeetril läheb kõht krampi ja hakkab pistma. Tekkis juba tunne, et peaks jalutama hakkama. Veits tempot alla lastes ja mõeldes hingamisele läks olukord paremaks kuid kilomeetri aeg langes 4 pealt 4:20 peale. Õnneks oli piisavalt vähe lõpuni ja eriti suurt kaotust sellest ei sündinud. Eesmärk sai täidetud ja eelmine rekord 1:30:39 sai korralikult mutta tambitud. Aeg finišis 1:25:20- super! Tunne oli selline, et justkui oleksin võitjana lõpetanud. Koht 60 ja keskmine pulss 171. Oma osa hea tulemuse saamisel oli ka raja ääres toimuval. Mitmed esinejad, rõõmus ja kaasaelav publik andsid kõvasti energiat juurde ja oli lihtsam tempot kannatada.

Urmas, Rauno  ja Marko poolmaratoni õnnelikult ja edukalt läbinuna. Foto: Sirli Viru

Ööjooksule eelneval nädalal tegin kaks jooksu. Teisipäeval kerge 20 minutine ja kolmapäeval võtsin osa kohalikust Lauritsapäeva jooksust, mille pikkus 5,2km. Rada peamiselt männimetsa all, kus kõrguste vahe ca 16m. Enamuse sellest läheb esimesel kilomeetril laugelt üles ja tuleb viimasel kilomeetril alla. Esimene kilomeeter 3:35 ehmatas kergelt ära, sest ei arvanud, et sellise tempoga suudan joosta. Hoidsin kolmanda, neljanda jooksja selja taha. Teine kilomeeter 3:38 ja siis tundsin, et kahe eelnevaga koos ei jaksa võrdselt joosta ja andsin tempos veidi järele. Peagi möödus minust Urmas Põldre ja olin langenud kuuendaks. Selja taha vaadates paistis ka naiste liider lähenevat kuid kuna viimane kilomeeter oli allamäge ja enesetunne hea siis suutsin natuke kiirendada ja oma kohta lõpuni hoida. Aeg 18:35,1 oli üle ootuste hea. Vaatamata väsinud olekule tegi head meelt, et suutsin joosta keskmise pulsiga 178 ja 98% ajast olla viiendas ehk punases tsoonis. See näitab, et vorm on paranenud ja jaksab pingutada küll.

Järgmine start 30 augustil Mustamäe hüppetornis. Eelnevalt saab aga oma trepijooksu seisu kontrollida 20 augustil kell 10 kui toimub Tallinna teletornis avatud treening.

Kose triatlon 2016 - peaaegu diskvalitseerimine

Jõudes finišisse pidin kohtunikule aru andma, et miks kasutasin abivahendina ujumislauda ja millise eelise see mulle anda võis. Enne võistlust lugesin läbi juhendi ja küsisin ka sellesama kohtuniku käest, et kas sellise asja kasutamine on lubatud, mille peale ta ainult naeratas. Tuli välja, et ta arvas mind nalja tegevat. Ühe eelise see laud mulle andis - hoidis mind vee peal. Edasiliikumisel oli see aga ilmselgeks takistuseks. Seda näitab ka 300m ujumisele kulunud aeg 7:14, ujumise võitnud Villu Klesmanni aeg oli 4:09 seega kaotus talle korralik. Üldse olin ujumisel 19-st startinust 11-es.

Täispuhutav ujumislaud 30*60cm

Veest välja jõudes läks aga kõik tõusujoones ja rattarajal sai möödutud nii mõnestki kaasvõistlejast. Rattarada oli mööda kruusateed ja kuna eelnevalt oli kõvasti vihma sadanud siis olid silmad korralikult muda täis. Jõudes jooksurajale paistis eespoolt Indrek Paki selg ja tekkis motivatsioon vähe kõvemini pingutada. Umbes kilomeeter ennem finišit õnnestuski talle järgi jõuda ja ka korraliku vahega juba lõpujoon ületada. Kokku kulus 300m ujumise 10,5km ratta ja 3km jooksule 42min35sek.

Koht 5, vanuseklassis 2. Kogemuse võrra jälle rikkam ja järjest enam hakkab see ala mulle meeldima.

Järgmise sammuna tuleb soetada endale kalipso ja harjutada avavees ujumist.

Mina ja mu laud :) Foto: Heddy Sokmann

Kuidas saada tugevaks ehk juuli treeningutest?

Selleks, et oleks motivatsiooni trenni teha pean endale seadma kindlad sihid, mille poole püüelda. Lähim eesmärk on murda 13 august Rakvere ööjooksul poolmaratoni aeg 1:30. Eelmise aasta sügisel osalesin nii Tallinna poolmaratoni kui ka Tartu linnamaratoni samal distantsil ja mõlemal korral jäi see teostamata. Kusjuures jooksin siis kaks poolmaratoni nii, et tulemuste vahe jäi vaid 4 sekundit ehk pea sama aeg. Pikemas plaanis tahan aga teha sammu edasi trepijooksudel ja ka täispika triatloni läbimine on mõne aasta pärast päevakorras. Selleni on aga veel pikk tee.

Juuli treeningmahud olid järgmised:

1. Maastikuratas 19h, enamus sellest rahulikult. Korra sai läbi sõidetud Kõrvemaa suur ring 65km, kus tõusudest puudu ei tulnud. 

2. Maanteeratas, sai osaletud Maxima Gp-l 48km. Kuna ma maanteeratta sõitu ülemäära ei naudi siis oli see mul alles teine kord sel aastal selle seljas. Väga hea treening tänu ambrose mäe tõusule, mida sai 8 korda võetud.

3. Jooksmine 8h  95km, varasemalt pole ma juulis jooksmisega tegelenud kuid kuna sai ööjooksule end kirja pandud siis see motiveeris piisavalt ja sai end käsile võetud. Juba on näha ka positiivseid märke vormi paranemisest. Kevadel jooksin trennis oma 1 km isiklikuks rekordiks 3:11 siis nüüd sai seda parandatud ja uueks rekordiks on 3:02,8. (tasasel asfaldil pika lõiguna joostud). Ideid treeninguks saan garmini internetikeskkonnast ehk päris niisama kilomeetrid kogumas ei käi, sest vaid sellise ühtlase tiksumisega oluliselt tugevamaks ei saa. 

Maxima GP, 1km ennem lõpujoont. Foto: Kristi ja Egert Kamenik.

Kõrvemaa triatlon 2016 - lootusetu ujuja!

Eelmine aasta sai käidud ujumistrennis ja õpitud krooli ujuma. Ühtlasi sai ka läbitud kohaliku ujula korraldatud ujumiskilomeetrite kogumise võistlusel ca 60km kahe kuuga. Toimus see  oktoobris- novembris.  See lõi justkui eeldused, et ujumine peaks olema samm edasi ka triatloni 350m distantsil. Kui eelmine aasta oli ujumise aeg ca 9 minutit siis sel aastal koguni 11min 29 sek - uskumatu! Juhtus see, et avaveekogus ujumise kogemuse vähene puudus ja ebasoodsad olud mängisid kätte olukorra, kus olin justkui esimest korda vees. Mingist tehnikast ja reaalsest ujumisest ei tulnud midagi välja. Juba esimese paarikümne meetriga oli selge, et sellest saab üks kannatuste jada. Kerge laine ja pidev vee sisse tõmbamine ei sisendanud just erilist kindlustunnet. Tasa ja targu erinevaid "stiile" kasutades liikusin aga kindlalt edasi ja oma ehk teise stardigrupi viimasena ma veest välja tulin. Ujumise koht 412/417-st. Tase. Alla ma aga ei andnud ja esialgne plaan esisajas lõpetada vajas teostust. Varasem paikapandud taktika nägi ette vahetusalade võimalikult kiiret läbimist. Ratta juures tõmbasin jalga jooksutossud ja kiiver pähe ning tuld. Rattakingi ei hakanud nii lühikese distantsi puhul kasutama kuna need lähevad mul üsna raskelt jalga.
Rattasõidus mingeid ootamatuseid ei olnud, sest hiiglaslikud porilombid olid juba varasematest aastatest tuttavad. Rattasõidu lõpuks olin tõusnud 141 kohale. Kiire vahetusala läbimisel parandasin veel 10 kohta ja oma lemmikalal tegin korraliku esituse, mis tõstis mind 98 kohale. Plaan täidetud. (eelmine aasta sain täpselt sama koha).
Kokkuvõttes väga hästi korraldatud võistlus ja kindlasti kohal ka järgmine aasta.

Midagi vaimule ehk Oandu - Ikla vol 2

Start Aegviidust - ees ootamas kolm päeva ratta seljas. 

Uskumatu, kuid vaatamata ilmaprognoosidele, mis lubas meile nii vihma kui ka äikest ja uduvihmale meie teekonna stardis siis õnnestus meil seekordne retk ilma vihmata läbida. See muidugi ei tähendanud seda, et veest ja mudast oleks puudu jäänud. Vaid viimane päev sai lõpetatud kuiva jalaga. Mitte, et peaks virisema vaid just see lisas meie teekonnale värvi juurde, sest meie viiesest seltskonnast ei naudi mitte keegi asfaldi servas rivis sõitmist. Meeltmööda on ikka tõusud, laskumised ja igasugu mudased ja läbimatud ootamatused. Tegelikult on hea kui kõik pidevalt vaheldub.

Rajalõik peale Valgehobusemäge.

Eelmine aasta sai läbitud lõik Oandu - Valgehobusemäe mille pikkuseks ca 86km. Tundub küll vähe kuid tegime nii mõnegi lisaringi ja sõitsime ka pärast Jänedalt rattaga koju välja ehk kokku tuli 165km. Sel aastal alustasime taas Aegviidust ja kordasime esimest osa kuni Valgehobusemäeni. Kuna tänane plaanitud lõik oli kaardil vaid 40km pikkune siis sai seda suusaraja ja Valgehobusemäe tõusuga vähe huvitavamaks ja väsitavamaks tehtud. Meil vedas ka sest kui me kell 10 Valgehobusemäele jõudsime, siis tehti just kohvik lahti ja sai korraks aja maha võtta. Edasine teekond viis meid võssa, mis ka ülevaloleval pildil näha. Peagi tuli ka ületada jõgi, kus sild oli katki läinud. Vasakule näitas ka silt kust oleks saanud väikse ringiga kuivalt üle kuid kuna jalad olid juba märjad ja jõest läbi sumpamine tundus huvitav siis saigi sealt otse mindud. Sügavaim koht oli põlvini. Edasi hakkas juba päikegi pilve tagant välja tulema ja ka teekond läks kergemaks. Omaette atraktsioon oli ka Kakerdaja raba läbimine mööda 3,5km pikkust laudteed. Jõudes Rõõsasse, kus tuli ületada Tartu maantee keerasime matkateelt maha ja sõitsime Ardusse, kus oli meil paar tuba ööbimiseks kinni pandud. Päeva teekond 6h 45min ja 58km.

Väike õlu sobib hästi taastumiseks.

Teisel päeval oli enamus teest mööda kruusa- asfalt- ja metsateid. Üks paarikilomeetrine lõik enne Loosalu raba päästis päeva. Silt rattal läbimatu oli paljulubav ja nii oligi. Paremal ja vasakul tihe kuusik mille ääres vetttäis kraavid ja keskel meie tee. Kohati vajus jalg lausa põlvini mudasse - mõnus. Sealt edasi taas laudteed, mis viisid meid Loosalu rabajärveni, kus sai ennast ka korra vette kastetud. Minu jaoks oli vesi külm kuid Taunole tundus see jahutus vägagi meeldivat.

Taunol olid jalda nii mudased, et tossudega ujumine tundus hea mõte.

Rajalt eksimine pole soovitatav.

Koogistest keerasime taaskord rajalt maha, et suunduda oma ööbiskohta Kennis. Seal ööbisime saunamajakeses, kus lahke peremees oli kella kuueks kui sinna jõudsime juba sauna soojaks kütnud ja grilli valmis pannud. Isegi külmad saunaõlled olid rendihinna sees. Saun ise oli ka väga mõnus, ainult, et kõvast kütmisest oli öösel kergelt palav magada kuid see polnud väga probleemiks, sest väsimus oli kõva sees ja uni oli hea. Päeva teekond 7h 50min ja 81km

Kolmanda päeva hommik. Tuju hea ja vaim värske.

Kuna pidime kella kaheks Türile rongile jõudma siis väga pikalt aega ringi vaadata polnud. Kell 8 hommikusöök ja 9 start Koogistesse, et jätkata teekonda Mukri raba poole. Kilometer peale koogistet sai ka tehtud peatus, et teha pilt, mis tähistas matkatee keskpuntki läbimist. 185km teekonnast läbitud. Kui päris aus olla siis siiani on see matkatee olnud üle ootuste huvitav ja eestimaa loodus on pakkunud uskumatuid vaateid ja elamusi. Mukri rabas pidi olema suurim vaatamisväärsus vaade sealsest vaatetornist. Sinna jõudes selgus aga, et 2007 aastal ehitatud torn oli tormiga kokku kukkunud. 

Selline torn siis.

Rabast välja jõudes sai sõidetud mööda metsasihte, mis olid kilomeetreid pikad sirged. Tee ise oli väga hea ja kiirus pidevalt seal 25km/h juures. Ootamatult oli taevasse ilmunud tumedad äikesepilved ja algas sõit vihma eest varju. Eesmärk oli jõuda järgmisesse rmk lõkkeplatsile Kellissaares. Sinna oli ca 10km minna kuid taaskord meil vedas ja jõudsimegi ennem vihma kohale. Enamus pilvest vajus aga ära ka ja tuli vaid kerget vihma ca 10 minutit. Paar kilomeetrit edasi ja olimegi jõudnud selle aasta matkatee lõppunkti Pärnu-Türi maanteel. Siit keerasime ära Türi poole kuhu oli 22km. Ja nagu planeeritud olime 20min ennem kahte Türil ja peale väikest burgeripeatust olime juba rongis teel kodu poole. Päeva teekond 4h 50min ja 62km.

Väsinud aga rahul matkasell Marko.

Bratislava 19.06.2016 Viimane vaatus.

Jõudes üles platvormile, kus tuli teha veel vasakpööre ja 5m lõpuspurt, kui seda niimoodi nimetada saab, sest jalad olid juba sellises seisus, et ka püsti seismine oli keeruline. Naeratus tuli näole ja rahulolu tänasest jooksust oli suur, sest päev päevalt, küll kukesammu võrra läks olukord paremaks. Täna oli ka kehas see tunne, mille pärast mulle seda meeldib teha, ehk sai antud endast kõik. Absoluudi kohad läksid ka aina paremuse suunas. Kui Viinis olin 25, siis Brnos 21 ja Bratislavas 18.
Kokku andis see edetabelisse 29 punkti ja kolme päeva kokkuvõttes 19 koha. Sportlaste arvestuses paiknesin keskpaigas. Naiste arvestuses saavutas Egle Uljas kokkuvõttes 5. koha.
Seltskond siin oli väga kirju - kokku 22 riigi esindajad.
Võistlused ja kõik selle ümber oli väga hea korraldusega. Hetkel emotsioonid on laes ja motivatsiooni treeninguteks sai ammutatud kuhjaga.
Järgmise trepijooksu stardi teen 30 augustil mustamäe hüppetornis.

Särk valmis koostöös sõber Erkkiga ja moomoo-ga tänud! Foto: Rauno Tiits

Tänavakunst.  Foto: Rauno Tiits