Maratoni start. Foto: Rene Kundla/ERR
Kui mõned nädalad tagasi veel enamuses Eestis oli maa must ja ilmaprognoos mitte just kõige optimistlikum siis oli suht väike tõenäosus, et maraton üldse toimub. Siiski leidus lund Alutagusel ja esmakordselt ajaloos võttis korraldaja vastu otsuse korraldada Tartu Maraton seal. Seda küll 20km ringil aga parem ikka kui asendusvariandina laual olnud jalgsimatk originaalrajal.
Maratoninädalal keeras ilm aina talvisemaks ja sõites laupäeva hommikul Alutaguse poole ootas suusatajaid võlumaad meenutav talvemuinasjutt.
Kohapeal oli kõik hästi korraldatud ja ka rada ilus lumine. Seda, et suusarajal kohati kitsas on oli juba ette teada ja aegsasti stardikoridori minnes polnud ka probleemi endale jõukohase stardikoha leidmisega. Jalutasin esimesse ritta ca 15 minutit ennem starti ja jäi vaid oodata stardipauku. See küll sinna etteotsa ei kostnud aga kui lint tõusis pani kogu rahvamass ajama. Esimese mõnesaja meetriga läks 5ne punt teistel eest ära ja kuna olin veits karpi jäänud siis jäi vaid neile lehvitada ja läinud nad olidki. Ega ilmselt ei oleks jaksanud ka kaasa minna.
Suusakilomeetreid sel talvel rekordiliselt vähe ehk ca 100 :) Samuti tegin eelmisel päeval rahuliku pika trenni rattapukil ehk 101km 3h ja 20 minutiga. Samas rajal see ei tundunud väga segavatki.
Sõidu kulg oli lihtne algul jäin ca 10nda koha peale ühe selja taha tiksuma. Stardikiirendusega oli pulss mõnusalt punasesse keeranud ja oli mõnus natuke järgi anda. Mõni kilomeeter sai nii tiksutud kuid siis kukkus tempo minu jaoks gramm madalaks ja otsustasin eesolevast härrast mööduda. Hüüdsin ühel sirgel, et lähen vasakult, ega see kerge ei olnud kuna rada kitsas ja pidi liikuma lahtise lume peale. Siiski peale mõningast pingutust olin möödas ja maha ta pmst kohe jäigi.
Nüüd nägin ees ühte neljast punti ja hakkasin neile vaikselt lähemale liikuma. Keegi oli ka mulle sappa haakinud ja nii ma teda vedasin mingi 5 km lõiguga eesolevad mehed kätte saingi. Kohe läks kergemaks kuna grupi saba on ikka lihtsam kui üksi raiuda.
Umbes 5 km grupis ja siis kui jäi mingi 4 km veel minna olin sattunud grupi etteotsa. Lootsin, et ehk on mõni mägi tulemas, et seal vajutada. Tulidki mingid mägede moodi asjad aga nagu karta oli siis maru lühikeste tõusudega kus oli raske vahet teha. Täpselt ei tea aga enne lõpu kaussi sain õrna vahe jälitajatega sisse kuid see kuidas ma selle läbisin oli ikka täielik ebaõnnestumine. Algul hüppasin jälge kuid see laperdas ja siis sealt välja ja korrigeerisin asendi liiga püstiseks. Silmavaade polnud ka kõige teravam kuna oli -6 ja pole liiga palju õues viibinud oli vaade udune.
Ebaõnnestunud laskumise tulemusel pidin hakkama lõputõusule juba alt tööd tegema ja taga olnud neljane punt libises poolde mäkke minust mööda ning nii see rong läks. 5ndast kohast sai 9 ajaga 1:05:56
Olles 2021 aastal läbinud 10 täispikka maratoni originaalrajal tekkis kogu sellest üritusest küllastus ja jätsin järgmisel kahel osalemata. Kunagi ammu seatud eesmärk jõuda 100 sekka jääb küll ilmselt täitmata. Selleks tuleks teha tööd paaristõuke tugevdamiseks aga ei leia motivatsiooni sellele aega raisata. Päris klassikaks on rada paraku liiga lihtne. Tundide kaupa suusarajal paaris lükata pole hetkel minu rida. See on muidugi minu traagika ja minu silmis ei kahanda grammivõrdki nende raudmeeste ja -naiste vägevust, kes seal 100 sekka ennast suusatavad!
Kuuldes, et maraton toimub edaspidi ka vabatehnikas tõi suusarõõmu tagasi ja olin taaskord stardinimekirjas. Esialgu saab küll sõita vaid niinimetatud poolikut rada aga asi seegi. Kui eelmine aasta oli lühikese klassika sõitjaid napilt rohkem kui vabatehnikas siis sel aastal osales lühemal klassikadistantsil 363 vs 441 vabatehnikas ehk selgelt on näha, kummal stiilil rohkem potensiaali on. Eks ta aega võtab aga lõpuks saavad ka kõige vanemad dinosaurused aru , et maailm on muutuses ja aja kulg ei peatu ning vabatehnika vallutab ka pika raja ;)
Kas 2026 saab olema ajalooline aasta, kus saab ka 63km vabalt sõita? Ilmselt mitte aga ega see aeg kaugel ei ole!
