Myfitness Madness Race 2019

Alustaks nagu praegu üks popimaid lastelaule: Tahan! Ei taha! Ma ise ei tea, kas olla natuke paha või päriselt hea! 

Pilet Austriasse Red Bull 400 mäkkejooksu võistlusele! Foto:erakogu

Viimaste nädalate madalseisu taustal otsustasin esmaspäeval, et jooksen hoopis 4 kilomeetrit kuna üldvõidu püüdmine Madness Racel tundus võimatu ja ka tahe pingutada oli ümmargune null. 

Viimane liug ennem Red Bull seina. Foto:erakogu

Päev ennem võistlust aga selgus, et Mardo, kes oli kindel favoriit ajas päevad sassi ja kuna asus Tõrvas laagris siis oli sunnitud antud jooksu vahele jätma. Tekkis dilemma, kas minna ja võtta kandikul ette toodud reis Austriasse ära või mitte. 

Minu lemmiktakistus ehk köiest ronimine :) Foto: Valdur Vacht

Pikema ehk 8 km distantsi valikule aitas kaasa ka hea emotsioon, mille sain Kohila 400 meetri jooksult ja kõik ei tundunudki enam nii halb. Jätsin siiski otsustamise laupäeva hommiku peale, et vaatan kuidas tunne on. Algne plaan oli osaleda samal ajal kui see Red Bulli mäkkejooksu võistlus on Moskvas kõrgetasemelisel trepijooksul. Nagu siin elus ikka siis üheks oluliseks faktoriks on raha, mis tihti peale otsustab, mis saab. Lootsin saada Moskva jooksu korraldajalt reisi- ja hotellikompensatsiooni kuid kahjuks seekord see ei õnnestunud. Pakettide soovijaid oli palju ja loosiõnn seekord ei naeratanud mitte ühelegi eestlasele. Kuigi Moskva on meist vaid 1000 kilomeetri kaugusel siis lennu-, majutuse- ja muud hinnad on sinna reisides päris krõbedad. Lisaks muidugi tuleb teha ka viisa. Ehk siis kolme nelja päevase reisi maksumus ca 500.-/inimene.

Oma tahan, ei taha dilemmaga põhjustasin selle, et algne kolmas stardigrupp asendus kümnendaga, mis antud jooksu eripära ehk ummikuid takistuste juures ei tähendanud midagi head. Ei lasknud end aga sellest häirida ja asusin starti plaaniga teha üks korralik pingutus. Esimesel ringil aitas head hoogu üleval hoida Lauri, kellega koos sai paarisrakendis liigutud kuni peaaegu esimese ringi lõpuni. Kardetud ummikuid küll oli aga kuna  hoog oli suur ja kergelt sai ka trügitud siis need, kes rada enda rõõmuks läbisid ja kelle jaoks aeg ja koht ei olnud esmatähtsad olid väga mõistvad - aitäh! Lauri jooksis nelja kilomeetrit ja seda päris hästi saades teise koha. Oma võidu jättis ta Red Bulli seinale kust ei õnnestunud päris mitmel katsel üle saada. 

Kuna enesetunne oli üllatavalt hea ja esimene ring endast maksimumi ei andnud siis sain sama hooga minna peale ka teisele ringile. Meeldiva vaheldusena ei pidanud esimesel kilomeetril kellegist mööda jooksma ja ka takistustele sai üksinduses peale lennata. See lõbu sai aga kiirelt läbi ja peagi olin taas rahvamassis. Kuna eelmine aasta oli samuti kuum ilm ja lõpus võitlesin säärekrampidega siis hoidsin ennast gramm tagasi. Ega mul ei olnud ju ka õrna aimugi kuidas läheb minust varem startinud konkurentidel ja teadmine, et üldvõit peaks kindel olema ei pannud väga pingeid peale - sai nautida võistlust!

Raskeim takistus rajal! Kaasvõistleja stiilinäide. Foto: Valdur Vacht

Sai ka paar ärevamat momenti rajal üle elatud. Esmalt sealsamas võrgust üles minnes takerdusin ja kukerpallitasin enamvähem samamoodi üle võrgu ja lendasin teisele poole üle nii, et jalad takerdusid võrku - õnneks jäid hüppeliigesed terveks. Jalad olid aga võrgus korralikult sõlmes ja oli tükk tegu, et need lahti saada ja edasi liikuda.

Teine olukord tekkis viimasel takistusel ehk Red Bull seinal. Kui esimene ring sain probleemideta üle siis seekord oli see märg ja libe. Võtsin hoogu ja nii kui jalaga seinalt tõugata proovisin kadus jalg alt ära ja libisesin mööda sedahooga alla tagasi kuni asfaltini välja - ai valus oli :D õnneks midagi ära ei murdnud ja abiga sain sealt siiski üle. Usun, et enamuse jaoks on see takistus gramm liiga raske kuid Madness võistluse lõppu igati sobilik. Ka liivakotid mida tuli kanda või tirida olid kõvasti kosunud varasemaga - andis ikka vedada neid :)

Esimese ringi aeg oli mul 25:50 ja teisel 24:47 arvestades, et teisel ringil kotijooksu teha  ei tulnud siis püsis ühtlane tempo kogu jooksu vältel. Kella järgi distantsiks 8,75km ja ajaks 50:37 keskmine tempo 5:47/km  Tühjaks ennast ei jooksnud ja enesekindlus sai taastatud.

TULEMUSED

Jooksu võitis Johan Talihärm, kelle nimi laskesuusa sõpradele sugugi võõras ei ole. Teisele kohale tuli britist sõjaväelane Paul Clayton ja nagu Pirital siis nii ka Keilas sain kolmanda koha. Neljanda ehk kõige nõmedama kohaga pidi leppima Carry Saluste, kes selle aastase Mudajooksu kinni pani.

Lõpuplaks võistluse peakorraldaja Rein Kahroga! Foto: Valdur Vacht

Tiimi arvestuses tekkis aga siiski segadus ja tulemust me kirja ei saanudki. Mitteametlikult siiski kõikides võimalikes kategooriates esimene :) 

Kõik said kolmanda koha :D Vasakult Marko, Heddy ja mina.  Lauri sai teise :P ja pildile ei saanud. Foto:erakogu

Järgmisel laupäeval kavas Margus Keerma mälestusvõistlusel 1000 meetrit.

Jooksmiseni!