Myfitness Madness Race 2019

Alustaks nagu praegu üks popimaid lastelaule: Tahan! Ei taha! Ma ise ei tea, kas olla natuke paha või päriselt hea! 

Pilet Austriasse Red Bull 400 mäkkejooksu võistlusele! Foto:erakogu

Viimaste nädalate madalseisu taustal otsustasin esmaspäeval, et jooksen hoopis 4 kilomeetrit kuna üldvõidu püüdmine Madness Racel tundus võimatu ja ka tahe pingutada oli ümmargune null. 

Viimane liug ennem Red Bull seina. Foto:erakogu

Päev ennem võistlust aga selgus, et Mardo, kes oli kindel favoriit ajas päevad sassi ja kuna asus Tõrvas laagris siis oli sunnitud antud jooksu vahele jätma. Tekkis dilemma, kas minna ja võtta kandikul ette toodud reis Austriasse ära või mitte. 

Minu lemmiktakistus ehk köiest ronimine :) Foto: Valdur Vacht

Pikema ehk 8 km distantsi valikule aitas kaasa ka hea emotsioon, mille sain Kohila 400 meetri jooksult ja kõik ei tundunudki enam nii halb. Jätsin siiski otsustamise laupäeva hommiku peale, et vaatan kuidas tunne on. Algne plaan oli osaleda samal ajal kui see Red Bulli mäkkejooksu võistlus on Moskvas kõrgetasemelisel trepijooksul. Nagu siin elus ikka siis üheks oluliseks faktoriks on raha, mis tihti peale otsustab, mis saab. Lootsin saada Moskva jooksu korraldajalt reisi- ja hotellikompensatsiooni kuid kahjuks seekord see ei õnnestunud. Pakettide soovijaid oli palju ja loosiõnn seekord ei naeratanud mitte ühelegi eestlasele. Kuigi Moskva on meist vaid 1000 kilomeetri kaugusel siis lennu-, majutuse- ja muud hinnad on sinna reisides päris krõbedad. Lisaks muidugi tuleb teha ka viisa. Ehk siis kolme nelja päevase reisi maksumus ca 500.-/inimene.

Oma tahan, ei taha dilemmaga põhjustasin selle, et algne kolmas stardigrupp asendus kümnendaga, mis antud jooksu eripära ehk ummikuid takistuste juures ei tähendanud midagi head. Ei lasknud end aga sellest häirida ja asusin starti plaaniga teha üks korralik pingutus. Esimesel ringil aitas head hoogu üleval hoida Lauri, kellega koos sai paarisrakendis liigutud kuni peaaegu esimese ringi lõpuni. Kardetud ummikuid küll oli aga kuna  hoog oli suur ja kergelt sai ka trügitud siis need, kes rada enda rõõmuks läbisid ja kelle jaoks aeg ja koht ei olnud esmatähtsad olid väga mõistvad - aitäh! Lauri jooksis nelja kilomeetrit ja seda päris hästi saades teise koha. Oma võidu jättis ta Red Bulli seinale kust ei õnnestunud päris mitmel katsel üle saada. 

Kuna enesetunne oli üllatavalt hea ja esimene ring endast maksimumi ei andnud siis sain sama hooga minna peale ka teisele ringile. Meeldiva vaheldusena ei pidanud esimesel kilomeetril kellegist mööda jooksma ja ka takistustele sai üksinduses peale lennata. See lõbu sai aga kiirelt läbi ja peagi olin taas rahvamassis. Kuna eelmine aasta oli samuti kuum ilm ja lõpus võitlesin säärekrampidega siis hoidsin ennast gramm tagasi. Ega mul ei olnud ju ka õrna aimugi kuidas läheb minust varem startinud konkurentidel ja teadmine, et üldvõit peaks kindel olema ei pannud väga pingeid peale - sai nautida võistlust!

Raskeim takistus rajal! Kaasvõistleja stiilinäide. Foto: Valdur Vacht

Sai ka paar ärevamat momenti rajal üle elatud. Esmalt sealsamas võrgust üles minnes takerdusin ja kukerpallitasin enamvähem samamoodi üle võrgu ja lendasin teisele poole üle nii, et jalad takerdusid võrku - õnneks jäid hüppeliigesed terveks. Jalad olid aga võrgus korralikult sõlmes ja oli tükk tegu, et need lahti saada ja edasi liikuda.

Teine olukord tekkis viimasel takistusel ehk Red Bull seinal. Kui esimene ring sain probleemideta üle siis seekord oli see märg ja libe. Võtsin hoogu ja nii kui jalaga seinalt tõugata proovisin kadus jalg alt ära ja libisesin mööda sedahooga alla tagasi kuni asfaltini välja - ai valus oli :D õnneks midagi ära ei murdnud ja abiga sain sealt siiski üle. Usun, et enamuse jaoks on see takistus gramm liiga raske kuid Madness võistluse lõppu igati sobilik. Ka liivakotid mida tuli kanda või tirida olid kõvasti kosunud varasemaga - andis ikka vedada neid :)

Esimese ringi aeg oli mul 25:50 ja teisel 24:47 arvestades, et teisel ringil kotijooksu teha  ei tulnud siis püsis ühtlane tempo kogu jooksu vältel. Kella järgi distantsiks 8,75km ja ajaks 50:37 keskmine tempo 5:47/km  Tühjaks ennast ei jooksnud ja enesekindlus sai taastatud.

TULEMUSED

Jooksu võitis Johan Talihärm, kelle nimi laskesuusa sõpradele sugugi võõras ei ole. Teisele kohale tuli britist sõjaväelane Paul Clayton ja nagu Pirital siis nii ka Keilas sain kolmanda koha. Neljanda ehk kõige nõmedama kohaga pidi leppima Carry Saluste, kes selle aastase Mudajooksu kinni pani.

Lõpuplaks võistluse peakorraldaja Rein Kahroga! Foto: Valdur Vacht

Tiimi arvestuses tekkis aga siiski segadus ja tulemust me kirja ei saanudki. Mitteametlikult siiski kõikides võimalikes kategooriates esimene :) 

Kõik said kolmanda koha :D Vasakult Marko, Heddy ja mina.  Lauri sai teise :P ja pildile ei saanud. Foto:erakogu

Järgmisel laupäeval kavas Margus Keerma mälestusvõistlusel 1000 meetrit.

Jooksmiseni!

Myfitness Madness Race 2019

Myfitness Madness Race 2019 sõber ja tiimikaaslase Mardo Lundveri sulest!

TULEMUSED

Millega tegeleme, küsite? Noh, eks vaheldust ka vaja. 🙂

Start.... Foto:erakogu

Kogu see pull algas kotijooksuga. Liival. Võtsin rahulikult. Edasi liivakotiga mäkkerühkimine ja samast ka alla. Peace of cake. Väga ei rapsinud. Veidike liival võrgu all roomamist ja edasi takistused kus oli vaja ronida, end rehvide vahelt läbi pressida jne. Ei midagi rasket, treenitut inimesele. Edasi kulgesime mööda maastikku, mida jagus omajagu. Korralikud tõusud ja singlid. Kondasime varemeis hoones ja hämarates koridorides. Köiel ronimisega sai kooliaega meenutatud, seda küll vaid kätejõul. Oli kiirem. Nüüd läks põnevamaks! Traktoritrehvide kantimine - 10 kordust. Hopsti üle merekonteineri ja rippredelitel ahvi mängimine. Kui seni olin veidi mudaseks saanud ja higi voolas, siis nüüd tulid värskendavad veetakistused. Jooksusild üle jõe, veidi sumpamist, oh kui mõnus. Jõevesi oli niiiiiiii soe!? Maastikusinglid ja peagi karsumdi liumäest, mida kasteti voolikuga, jõkke. Jõhkra hoo sai sisse, junni võttis veits jahedaks küll. Teisel viiekilomeetrisel ringil see toimus, siis põrutasin sabakondi kah ära. Mõnna...🙄 Essal ringil polnd liumäel veest haisugi, tuimalt jooksin alla. Ju ss pump oli rikkis vms. Sulla-mullat veits veel ja siis rasked rehvid nööriotsas, mida enda poole omajagu maad tõmmata ja ss tagasi tassida. Üks raskemaid takistusi. Pikem jooksuosa, tuim, igav. Jõkke jälle ja okastraadi all madalroomamine. The good old times. 😎 Tibake maastikku jälle ja siis läbi ussi emmi ukerdasin end üle võrgu. Tehnika oli olematu, teisel ringil jäin sinna veel maastikujooksutossuga kinni ka. Tase. 😅 Vutt-vutt finiši poole - taas liumägi veega. Ja raskusastme poolest vast teisel kohal olev takistus - Punase Pulli kõrge sein. Esimesel ringil olin läbimärg ja sain alles teisel katsel üle. Libe rsk! Teisel ringil, vahetult enne lõppu, panin toore jõuga üle. Kõiki takistusi, va kotijooks, liivakotid ja roomamine avaringi alguses, tuli läbida kaks korda. Füüsiliselt väljakutsuv. Pluss maastikuelement. Ahjaa, teise ringi keskel äkki, avastasin, et pulsikell lännu. Nojah siis. Loomulik kadu? Hiljem käisime küll rajal otsimas, aga njetu. Kas leidis uue omaniku või siis puhkab kuskil mülkas või jõesängis. Egas midagi, hakkame siis stopper käes jooksma, nagu legendid. Rebelmode on!😅 

Meeste esikolmik, vasakult Mardo Lundver, Alari Lumberg ja Rauno Tiits Foto:erakogu

Vot nõnnaviisi. 🙄

Tänud ka kõigile teile, kaasnautlejatele, kes mind rajal ja takistustel ette lasid. 😉🙂

Parim tiim: OCR Estonia! Ülevalt vasakult Rauno, Heddy, Marko, Heiki, Mario ja Mardo. Foto:erakogu

Myfitness Madness Race Keila 2018

Eelmisel aastal alguse saanud Myfitnessi Madness Race takistustega jooksud on olnud oma nime väärilised. Esmakordselt toimus selle sarja jooks eelmise aasta kevadel aprillis - siis oli meeletult raske rada tehtud lauluväljakule. Lisaks pigem talvisele ilmale lõppes antud võistlus suure raju tuule ja lörtsisajuga. Tuul tõusis lausa nii tugevaks, et korraldajad olid sunnitud autasustamise ära jätma ja asjad kähku kokku pakkima. Sel aastal Pirital lisas võistlusele vürtsi kohati arusaamatu rajatähistus, mis põhjustas mõnele pikema ja teistele lühema distantsi.
Seekord Keilas aga tuli joosta pea 30 kraadises kuumuses!

Oi oi kui raskeks läks ennem teise ringi lõppu - seal kus tuli köiest üles ronida ja siis edasi joosta. Kuumus oli teinud oma töö ja ainus jahutus oli praktiliselt allpool pildil olevast mudaaugust läbiroomamine. Samuti hakkas paremalt poolt korralikult pistma, mis ei lasknud eriti korralikult pingutada ehk tuli liikuda kergelt säästureziimis. Seda suurem oli üllatus, et tiimikaaslane Tarmo Pertel, kes oli seda ringi korralikult vedanud kustus veel rohkem kui mina ja vahe meie vahel hakkas kasvama. Kõik see andis jõudu juurde ja uuele ringile suundudes oli edumaa juba selline, et uskusin, et vaatamata raskustele kestan ära. Peagi oli Ulm Pertelist möödunud ja tundus, et ka vahe minuga hakkas vähenema.

Särk lendas seljast peale 1 km läbimist. Foto:erakogu

Kuna olin vahepeal saanud natuke hinge tõmmata siis paningi natuke juurde ja maksmimpingutuse lähedal liikusin lõpuni välja. Lisaks Ulmi lähenemisele oli ohuks esikohale ka teises grupis startinud Egon Mõek - mees, kes sai Kõva mehe jooksul juunis teise koha!

Viimasest mäest üles minnes oli jalg ikka täiesti sült ja kergelt ka krambitas. Tuli olla ettevaatlik, et päriselt kramp säärde ei lööks. Viimasest mäest üles, liug mäest alla ja siis ootas taas ees Red Bulli takistus. Seesama, kust ma Pirital läbi häda ja aitamise lõpuks üle sain. Lendasin hooga peale, jalg libastus natuke ja kuigi, et sain õrnalt sõrmedega ülevalt servast kinni siis potsatasin sealt ikkagi alla tagasi. Hakkab pihta, mõtlesin endamisi. Kogusin end natuke, võtsin uuesti hoogu ja sain hüppel korralikult kätega ülevalt servast kinni ja tõmbasin end ruttu üles. Suunurgad läksid rõõmust ülespoole, rahulolu oli meeletu - tegin selle hulluse ära ja alla ei andnud! :) 

Nüüd jäi vaid oodata konkurendi finišit. Mõek tuligi peagi ja kuna ei saanud Red Bullist üles läks ka trahviringile. Lõpuks vahe meie vahel gramm alla poole minuti minu kasuks :)

8km parimad mehed,vasakult: Egon Mõek, Rauno Tiits, Lauri Ulm Foto:erakogu

Meestiimide arvestuses saavutasime OCR Estonia koosesiuga 1 koha!

OCR Estonia vasakult: Rauno Tiits, Lauri Tanner, Tarmo Pertel, Marko Viru ja ees Heiki Rebane

TULEMUSED
Marathon100 artikkel

Jooksja artikkel

Pajusi mudajooks 2018

Viimane takistus ja 3 meest endiselt koos. Peale minu oli veel esikohakonkurentsis Andrei Savela (OCR Euroopa meistrivõistluste 37 koht) ja Janek Kähr. Eelpool mainitud takistuseks oli plank, kust sai nii ülevalt kui alt minna. Eelnevast aastast oli lõpp tuttav - ca kilomeeter puhtalt jooksu. Seega teadsin, et kui soovin enne lõppu rünnata ja väikse edu sisse saada siis pean selle esimesena läbima ja kohe ka kiirendama. Enne takistust natuke kiirendasin veeresin ruttu alt läbi ja kiirendasin uuesti ja õnnestuski kerge vahe sisse saada. Edasi proovisin hoida tugevat tempot ja näha oli, et sellest on ka kasu kuna Kähr jäi selgelt maha. Sevela aga alla ei andnud ja hoidis pinget peal praktiliselt lõpuni - vahe finišis 6 sekundit! Napp aga magus võit :) Kogu esikolmik mahtus 14 sekundi sisse.

Meeste esikolmik. Vasakult Andrei Sevela, Rauno Tiits, Janek Kähr

Rada meeldis võrreldes eelmise aastaga rohkem kuna tundus kuidagi vaheldusrikkam. Ka 28 soojakraadi tähendas seda, et mutta ja vette sulistama minna oli puhas rõõm sest sai end natuke jahutada. Kergelt aga midagi ei tulnud kuna konkurendid jalga väga sirgu ei lubanud lasta ja pidi pingutama praktiliselt kogu distantsi. Raja esimesel kolmandikul tundus isegi, et  Kähr libiseb eest ära kuid kuidagi läbi häda suutsin ikkagi aegajalt tekkinud väikese vahe tagasi teha. Paar korda tekkis ka segadus raja tähistuse ja arusaamise üle, et kuhu peab minema. Teise kolmandiku lõpus saingi mudalõikudega kahe järgnevaga vahe sisse kuid siis tekkis lühis ja võtsin korraks aja maha, et mitte rajalt eksida - vist õnnestuski, kuid sellega olid teised mu taas kätte saanud ja nii me üheskoos viimast kolmandikku jooksimegi kuni viimase takistuseni :)

Foto: Pajusi mudajooks

Tulemused

Ajakiri Jooksja artikkel

Suvised seitsmesed (alates 24:25) (sai ka väike intervjuu antud ;)

Õnnelik finišeerija. Foto:erakogu

Tänud korraldajatele! Oli näha, et on vaeva nähtud ja ka auhinnalaud võttis seekord silme eest kirjuks :) Eriti õigesse kohta läks lambanahk, mis meie pere pesamunal sügis-talv-kevadperioodil vankris hea ja sooja olemise tagab :)

Nii mõnus ja pehme:) Foto:erakogu

Väga meeldib antud ürituse juures, et ka lapsed saavad oma osa ja mitte mingil 200 meetrisel ringil. 10-13 aastaste vanuserühma distantsiks oli 3 km ja see sisaldas nii vett, muda kui ka muid põnevaid takistusi. Plikad olid igatahes väga rahul!

Lisette takistust läbimas. Foto:erakogu

Peale jooksu muda maha. Foto:erakogu

Nüüd kaks nädalat pausi ja siis juba Myfitness Madness Race Keila

Antud võistlus jääb ilmselt selle hooaja viimaseks takistustega jooksuks kui just kogemata 11.08 Tartusse ekstreemjooksule ei satu. 

Myfitness Madness Race Pirita 2018

Vasakult Alari Lumberg, Rauno Tiits, Indrek Vait  Foto:erakogu

Madness Race seda kõige otsemas mõttes! Emotsioone ja elamusi sai rajal oldud 1:08:37 jooksul seinast seina. Takkajärgi targutades oli pikema maa ehk 10 kilomeetri stsenaarium väga hästi kirjutatud - ajas ikka hulluks küll ja adrekat ning elamusi sai kogu raha eest.
Millest siis täpsemalt jutt?
Stardist läksin rahulikult minema ja kotijooksu ning koti vedamisega mäkke ning alla lasin konkurentidega vahe sisse kuna olin kindel, et järgnevatel jooksulõikudel võtan vahe tagasi. Nii ka läks, sest peagi olin juba eesotsas. Juhtuma hakkas juba peale neljandat takistust kui Indrek oli rajalt eksinud lõigates ühe pauna sirgeks. Ausa mehena läks tagasi ja jätkas rada nii nagu peab ja jooksis end kolmandale kohale. Lisaks sellele naeratas talle hiljem ka loosiõnn ja loosimise peaauhinnana välja pandud Nordica piletid vabalt valitud sihtkohta kahele olid tema :)
Edasi liikusime Alari Lumbergiga koos ja saime järgnevatega vahe sisse. Peagi aga tegin paar kiiremat liigutust rehvimäest üles ja sain ka temaga õrna vahe sisse. Siis aga hakkas madness pihta. Jõudes traktorini, kus selgus, et takistus pole veel ülesegi pandud - hämming :D Näha oli, et punktis olnud juhendajad olid kergelt segaduses, et me juba seal päral oleme. Suunati meid sealt trahviringile - mis mõttes trahviring?? Korralikult segadusse ajas see kuid kui trahviring siis trahviring. See läbitud kott selga ja metsa ringile. Segadust oli seal punktis endiselt korralikult ja mingit kiiret adekvaatset infot kuhu liikuma peab ei tulnud. Kuna tegu ikkagi võistlusega, kus käib jooks lisaks läbimisele ka koha ja aja peale siis võistlejahing või ma ei tea mis lõi välja ja sain sealsete juhendajate peale väga kurjaks ning ütlesin nii mõnegi kõvema sõna mida poleks vast vaja öelda olnud - minu siirad vabandused! Järgnes äge takistus, kus liikusime mingitesse maaalustesse tunnelitesse, kus oli pime ja iga mingi maa tagant vilkus lamp ja tervitasid luukered. Joosta seal igatahes ei kannatanud või õigem oleks öelda ei julgenud kuna auke ja muid komistuskohti oli väga palju. Polnud ka mõtet kuna olime Alariga teistega korraliku vahe sisse tõmmanud ja otsustasime liikuda ühekoos kuna nii oht rajalt mitte eksida koguni 2 korda suurem :) Olles üsna mitmelgi takistusjooksul ja trailrunil osalenud siis rajamärgistuse ja sellest arusaamisega probleeme ei tekkinud - see oli tasemel.

Koos on lihtsam. Foto:erakogu

Arvate, et madness oli sellega läbi?
Kui eelnevad sekeldused traktori juures ajasid juhtmed lühisesse siis jõudes suusarajal sinna, kus tavaliselt lund toodetakse oli üllatus suur. Arvamus, et oleme esimesed oli muutunud reaalsuseks, et olime kuskil grupi keskel. Mingi suurem grupp oli nimelt korralikult rada lõiganud ja meist mööda saanud ja ajaliselt kui ka distantsilt mitte vähe. Sel ajal saabus suur pettumus, et nagu mis mõttes - kuidas see võimalik on ja mis saab edasi? Motivatsioon pingutada läks nulli ja tuju oli rikutud. Tuli siiski ju edasi liikuda ja olukorrast natuke selgem pilt ette saada. Kaugel on "uued" liidrid ja kas on võimalik veel teele veeretatud takistustele vaatamata see asi kinni panna. Järjest võtsime selgasid ära ja juba muda augu juures küsides seal olnud juhendajalt selgus, et oleme taas liidrid - madness ikka täiega!

Viimane takistus! Foto:erakogu

Esimese ringi lõpus sain pildil olevast Red Bull nimelisest takistusest enamvähem kergelt üle.

Ka teise ringi läbisime Alariga koos ja seda mõlema jaoks suhtkoht mugavustsoonis. Palju sai möödutud lühema raja jooksjatest ja neid ergutatud ning näha rõõmsaid ja rahulolevaid nägusid. Argipäeva igavusest aitas see jooks usun, et kõik välja ja pakkus palju nii eneseületusi kui meeldivaid emotsioone. Lisaks individuaalarvestusele osalesime ka tiimiga OCR Estonia, millega mitte just eriti tihedas konkurentsis sai esikoht võetud.

Parim meeskond OCR Estonia: Marko Viru, Indrek Vait, Rauno Tiits, Heiki Rebane Foto:erakogu

Umbes pool kilomeetrit enne lõppu tegin kiirenduse ja sain vahe sisse. Taaskord sinna Red Bull takistusele peale lennates sain napilt sõrmeotstega ülevalt kinni ja alla ei kukkunud - vedas. Siis aga selgus tõsiasi, et ega väga ennast enam üles vinnata ei jaksa :D Siis tuli aga "jumala" käsi ja aitas mind peale mõningast punnimist üles. Aitäh! Kõõludes seal üleval arvasin, et Alari tuleb ja läheb mööda kuid tal ei õnnestunudki sealt üles saada ja seetõttu läbis trahviringi ja lõpetas võistluse teise kohaga.

Marathon100 artikkel: siin
Tulemused

Oli see vast jooks :) Olles korraldanud palju väiksema kaliibriga võistlusi siis tean, et veel suurem madness kui meil seal võistlusrajal oli on sellise ürituse korraldamine. 

Aitäh korraldajatele meeleoluka võistluse ja tasemel auhindade eest! 

Edu ja jõudu ning kohtumiseni 28.07 Myfitness Madness jooksul Keilas.

Mõistuse häält kuulates

Meeskondlik poodium. Foto: Paavo Nael

Seekordse Saku ekstreemjooksu kohta võiks öelda, et kui individuaalselt ei jaksa siis üheskoos ikka jaksab. Ehk siis õnnestus meeskondlikult (OCR Estonia - Mardo, Heiki ja mina) ikkagi teine koht ära võtta.

Sõjaplaan nägi ette, et stardis lähen parematega kaasa ja vaatan kuidas jooks minema hakkab. Kui esimesel 500m polnud nagu väga vigagi siis jõudes esimeste korralike takistusteni stardipaiga lähistele siis jäin kummidest läbipugemisel toppama ja vahe esimestega kärises sisse. Teatud takistuste läbimine vajab mul tublisti harjutamist kuna juba mitmendat takistusjooksu järjest kaotan just takistustel võrreldes konkurentidega palju aega. Siiski jätkasin veel mõnda aega heas tempos kuid jõudes betoonseinani hindasin olukorda ja pidasin targemaks käigu välja võtta ja Heiki järgi oodata. Võib küll kõlada pehmolt kuid peale rajaluuret ennem starti ja korraldaja soovitust pikkade riietega joosta muutusin ettevaatlikuks. Nähes, et esikolmikukoht seekord on püüdmatu ei soovinud ennast lõhkuma hakata - mille nimel? Hetkel eesmärgiks järgmise nädalavahetuse poolmaratonil Rakveres joosta üle oma poolmaratoni rekord.

Ootasin siis Heiki järgi ja hakkasime üheskoos finiši poole liikuma. Üheskoos lihtsam :)

Põhjalik ülevaade jooksust : http://hobijooksja.blogspot.com.ee
OCR Estonia FB : https://www.facebook.com/ocrEstonia

Selle nädala jooksutreeningud:

E:  5km 0:27 (taastav)
K:  9,3km 0:50 (aeroobne + kiire km 3:00,2) jooksin uue iskliku, asfalt sirgel tuulevaikuses)
N: 5km 0:20 (mugavustsooni serval)
L: 6km 0:41 takistusjooks, esimene km kiirelt ülejäänud rahulik)

Plaan ennem poolmaratoni:

P: 40min (aeroobne) +30 min (poolmaratoni tempos 3:55-4:00)
E: 30min (taastav)
T: puhkus
K: lühikesed lõigud 6*30sek +2:30 puhkus
N: puhkus
R: 30min (kergelt)
L: poolmaraton