Shenzhen - 500 meetrit vertikaalis!

Päästev finiš :) 

3201 trepiastet läbi 116 korruse, vertikaalselt 500 meetrit. Jooksu tegi keerulisemaks ja aega võttis palju ka see, et kokku oli 8 vaheplatvormi (ca 50m) kus tuli vahetada trepikoda ja oli võimalik vett juua. Esimese joogi võtsin ca 80-ndal korrusel. Esialgu plaanis ei olnud kuid palavus oli meeletu ja hea oli korraks kurku kasta ja pead jahutada.

23 minutit ja 26 sekundit - 19 koht. Võib rahule jääda. :)

Pulss avg 179 max 187

Võtsin ka aega iga 25 korruse peal:

25 korrust 5:06  111 tõusumeetrit

50 korrust 4:57  103 tm

75 korrust 4:38  105 tm

100 korrust 5:24 112 tm

116 korrust 3:18 76 tm
Selline võistluse tükeldamine tegi distantsi kannatamise oluliselt lihtsamaks. Peale igat 25 korrust hakkasin jooksma taas järgnevat ja mõtlesin vaid hetkel läbitavale lõigule, mitte sellele kui kaugel finiš on. Tundub, et toimis.

Mis tunne oli?
Kartsin isegi hullemat ja võibolla just seetõttu suutsin hoida pea külmana ning alustada rahulikumalt, mis lõppkokkuvõttes tuli pigem kasuks. Väita, et kerge oli aga ei saa - sai ikka omajagu kannatatud kuigi kerge varu jäi sisse, mille saab vb juba järgmine aasta paremaks tulemuseks realiseerida. Päris palju võistlejaid jäi minust vähem kui minutiga ettepoole - see aga sellisel distantsil on täiesti teostatav.

Tervisekontroll. 

Kui võtta võrdluseks Olümpia hotell oma 26 korruse ja 80 tõusumeetriga siis selle PingAn Finance Centeri kõrgetest korrustest annab aimu see, et sama kõrguse juures oleks Olümpias ca 160 korrust - ulme, Teletornis aga 185 korrust  :D

Pildil koos Görge Heimann-iga. Foto:erakogu

Olles juba nii mõnelgi rahvusvahelisel trepijooksul käinud siis on ka tekkinud palju uusi tuttavaid. Pildil koos Tallinna Teletorni selleaastase võitjaga. Kui Teletornis kaotasin talle napi 13 sekundiga siis siin juba kalendriga :) Aga mul veel vanuse poolest 16 aastat aega, et ta aeg üle lüüa. :D

Rahvusvaheline seltskond. 

Eesti lipp kõrgustes. Foto:erakogu

Lisaks minule oli võistlustules ka Merlyn Valma, kel õnnestus naiste arvestuses saavutada 10 koht.

Meeste tulemused.

Naiste tulemused.

Aeg vaadet nautida ja on ikka palju nuppe :) . Fotod:erakogu

                                            
                                            
                                           
PingAn Finance Centre Shenzhenis on 2019 aasta seisuga oma 599.1 meetrise kogukõrgusega maailma neljas kõrghoone.

ICC, Hong Kong 484m

Kuna sai veedetud üks päev ka naaberlinnas Hong Kongis, kust toimus lend tagasi koju, siis tundus loogiline ära käia ka sealse kõrgeima hoone ICC vaateplatvormil. Asub see 364 meetri kõrgusel 82 korrusel. Kuigi hoonel on kõrgust ja korruseid oluliselt rohkem siis ülespoole sealt ei lasta. Detsembri alguses toimub seal samas tornis ka Vertical World Cirquit sarja trepijooks. Vaatamata vihmasele ilmale olid ülevalt päris ok vaated linnale.

Silkaway Hotelli trepijooksu start :) Foto: erakogu

Peale lõunat sai ka väike trepitrenn tehtud. Hotellis oli treppidel distantsiks 21,5 korrust. Lendasin hooga peale ja aeg 1:28 - uus mitteametlik rekord sellel trepil. Teise korra tegin vähe rahulikumalt. Kolmandal katsel aeg 1:32 ja neljas jälle rahulik. Lisaks meeste tippmargile tegi ka Merlyn seal ühe tugeva jooksu ja sai ajaks 1:42 Julgen arvata, et need ajad on ja jäävad sellel trepil parimateks kuni see hoone veel püsti püsib! Huvitav oli ka see, et kui päev varem joostud 116 korrusest jalad haigeks ei jäänud siis need lühikesed sprindid mõjusid säärelihastele päris korralikult ja järgmiseks päevaks oli üsna tugev lihasvalu tõsiasi.

4 korda 21,5 korrust ja nagu aurusaunast tulnud. Foto: erakogu

Hong Kong Island Foto:erakogu

Finnair - üle prahi lennufirma! Foto:erakogu

Järgmine välisvõistlus 24.08 Ostankino, Moskva

                                   
                                   

Red Bull 400 Lahti

Eesti meeskond Lahtis. vasakult Valdo Jahilo, Heiki Rebane, Marko Viru, Rando Riks, Indrek Vait, Rauno Tiits, Lauri Ulm, Kaur Sokmann ja Urmas Kivisild. Foto: erakogu 

3....2....1...........Gooo...  ideaalne start ja suurepärane minek - läksin oma teatevahetust võitma ja see ka õnnestus kuid ca kuus sekundit peale stardipauku jäi aeg korraks seisma. Käis uus pauk ja seda mitte positiivses mõttes. Hoog oli meeletu ja ruumi ei olnud ning meie teine vahetus ei jõudnud nii kiirelt startida kui ma alasse sisenesin. See oli ka võimatu missioon, sest jooksin allamäge, sellest tulenevalt polnud võimalik ka pidurdada. Mis siis juhtus? Juhtus see, et jooksin oma mehe nagu ameerika jalgpallis vastane vastase pikali. Kuidas meil selle juures õnnestus teatepulk üle anda ja eriti palju aega mitte kaotades jätkata on müstika. Jõudsin veel šokist Randole vabandust hüüda ja läinud ta oligi :D Ise jäin siruli lebama, väga valus oli sest lendasin põlvega maasse ja pöial lõi tuld. Esmane tunne oli, et murdsin luu ära kuid õnneks valu pika peale taandus. Tunne oli ikka äärmiselt si..t, et oli seda jama vaja ja nüüd läheme tühjade pihkudega koju tagasi.

Vaadates üles mäkke, siis esmapilgul midagi head ei olnud kuna liikusime ca neljandal kohal ja vahe esimesega oli päris korralik. Teised tegid aga oma töö eeskujulikult ja juba Rando Riks parandas kohta enne kolmandat vahetust, kelleks oli Indrek Vait. Meie ankrumees Lauri Ulm sai oma vahetust alustada teiselt kohalt kaotades liidrile juba päris pikalt ja tunne, et siit võit tuleb oli pigem kadunud. Lauri ei andnud aga alla ja lükkas korralikult puid alla ja juba oma vahetuse poole distantsi peal möödus vastasest ja tõi suu naeratusest kõrvuni Team Estonia teist aastat järjest võitjana üle finiši :)

Draamat kui palju aga kõige tähtsam sai siiski saavutatud!

VIDEO jooksust.

Team Estonia 2019 Lauri Ulm, Rando Riks, Indrek Vait ja Rauno Tiits. Foto: Red Bull 400

Individuaalvõistlusest:

Ideaalselt sooritatud eeljooks, kus jooksime koos Lauriga teises eeljooksus. Eesmärk oli võimalikult väikese energiakuluga jõuda finaali. Poole mäe peal vaatasin kõrvale ja seljataha ja ütlesin Laurile, et võtame käigu välja kuna seis oli hea ja meist eespool vaid üks võistleja - Aku Joentausta. Mees, kes jookseb ka treppidel ja on isegi Tallinnas Radissoni paarisjooksul käinud võistlemas. Kuna lühematel distantsidel on ta väga tugev siis teadsin, et ta jookseb kiirelt ja ka suurem kaotus temale viib meid ikkagi finaali. Finaali sai 50 parimat aegadega. Minul ajaks 2:15 ja Lauril 2:16, kohad vastavalt 35 ja 36 - töö suurepäraselt tehtud.

Siis aga hakkas taaskord juhtuma - juba teatevõistluse eel hakkas vihma tibutama, mis finaalideks oli muutunud arvestatavaks sajuks. See aga tähendas kohutavaid rajaolusid pidamist arvestades. Nagu klassikatehnikas suusavõistlus juba :D Kahjuks seekord õiget pidamist ei leidnud "õiged tossud jäid koju". Minu trepijooksu sussid olid aga sellisteks oludeks kõike muud kui sobivad.

Viimase saja algus. Foto: Red Bull 400

Kohe ette alla ei andnud ja panin stardist ikkagi korralikult minema. Nii kui läks aga järsemaks panin kerge käblaka ja olin sunnitud jätkama käpuli. Köie abiga sai siiski liikuda kuid iga teine jalatõuge andis järele. Meeletu aja ja energiakulu aga teha polnud midagi. Mida meetreid edasi seda lootusetumaks seis läks, sest umbes poole maa peal olid paljud juba pikalt eest ära saanud ja lootus hiljem midagi tagasi teha pigem väike. 300 meetri märgis olin ajaga 2:37 vs eeljooksu 2:15 kuid pingutus oli oluliselt tugevam - masendav värk. Viimasel sajal küll parandasin mõned kohad kuid suurest mängust olin väljas. Tasuks 10 koht ajaga 4:12 vs 3:46 aasta tagasi.

Kohe kohe finišis. Foto: Red Bull 400

Üks pisike boonus siiski oli kui suutsin alistada Soome olümpiavõitja Iivo Niskaneni, kes samuti maadles libedusega. Peale jooksu õnnestus temaga paar sõna juttu puhuda ja ta tunnistas, et oli libe ja polnud midagi teha. Võitjad olid need, kes valisid õiged jalatsid (maastikujooksu) - nähes seda rajakatet siis küll natuke imelik, et need pidasid aga nii on. Kõike siiski tossude süüks ei taha panna, sest siledate jalatsitega võistlejaid jätkus minust ettepoole nii mõnigi, mina lihtsalt ei tulnud oludega toime ja polnud piisavalt osav/vastupidav.

Järgmise aasta pilet ostetud ja Red Bull 400 Lahti 2020 stardis kohtume :)

Saku Trail Run 2019

Trepijooksu karikari on küll selleks hooajaks lõppenud kuid see ei tähenda, et nüüd aega puhata. Eelneva nelja nädalavahetusega olen teinud 4 starti kohalikel jooksuradadel. Neist kolmel oleme võtnud osa kogu perega - isegi kõige pisem sai nii mõnedki kilomeetrid koos Heddyga läbitud. Seda küll aga jooksukärus.

Stardisirge - kurv. Foto: Tiit Tatter

Parima emotsiooni sain mõistagi tänaselt Saku Trail Runilt, kus õnnestus lühemal maal taas parim olla. Seda juba neljandat korda :) Stardist läksin ca 3:20 tempoga minema ja endalegi üllatuseks oli aga juba esimese sirge järel seljatagune tühi. Eeldasin, et keegi ikka kaasa tuleb. Mitte, et ma väga tugev jooksja oleks vaid millegipärast ei tule siia tugevad jooksjad konkurentsi pakkuma.

TULEMUSED

Foto: Saku Trail Run

Mulle selline teistmoodi - pehme, vetruv ja miljon kurviga rada ja jooks väga meeldib ja istub. Tõusudest võib vaid puudust tunda kuid ega see turvas asja lihtsamaks ei tee. Ka kilomeetri ajad võrreldes tavalise jooksuga pigem väga aeglased aga seda nauditavamad :) Korra suutsin ka endale segadust pakkuda ja rajalt eksida kuid maks 10 sekundit läks selle jamaga kaduma. Aeg 32:25 , paar aastat taasi jooksin alla 31 minuti kuid kuna rada on iga aasta muudetud siis aegade võrdlus ei ole pigem pädev.

Foto: Saku Trail Run

Ka Heddy on sel aastal korralikult taas trenni teinud ja tulemuseks naiste arvestuse 3 koht. Ka talle meeldib just metsas joosta ja jäi jooksupäevaga väga rahule. Suurest pingutusest muutusid vaid trepid väga vaevaliseks :D

Suurepärane korraldus, meeldiv rada ja päikseliselt karge ilm!

Järgmine nädalavahetus ootab ees Red Bull 400 Lahti.