laupäev, 24. oktoober 2020

Eesti maastikumaraton 2020

Vaid 2 nädalat tagasi startisin Eesti maastikumaratonil Kõrvemaal, kus õnnestus oma maratonirekordit parandada 6 minutiga. Uus "tipptulemus" 3:51:11 ei ole küll mingi eriline näitaja kuid rada oli varasematest maratonidest ikka mitu kraadi kangem ka. Hulgim tõusumeetreid (500 kanti) pluss läbi mudaste väljade kulgev jooksurada. Lisaks kõigele kilomeetrite kaupa märga laudteed, kus pidi tippides jooksma, et mitte külili käia.


Pildil olevas elustamispunktis Puki mäe otsas tarbisin paar topsi coca colat. Kuna finishini oli omajagu minna siis seda kangemat kraami ei riskinud võtta :D

Oma tavapärase haamri moodi asja sain peale 32km läbimist ikkagi ka ära. Kui selleks ajaks liikusin veel 3:40 lõpptempos, siis tuli ikkagi natuke järgi anda.


Õnnelikuna finisis :)


Huvitaval kombel oli kõige valusam peale lõpetamist parem õlg, mitte jalad. Ilmselt mingi närv ei pidanud tambile vastu ja tegi põrguvalu kuid õnneks pika peale vaibus.

Üldkokkuvõttes selline tore vaheldus. Pehme pinnas ei põrutanud ülearu jalgu ja lasi hea enesetundega kogu distantsi läbida. Neli järgmist päeva peale maratoni ma jooksususse jalga ei pannud kuigi lihasvalu kui sellist eriti ei tekkinudki. :)

Tulemusele aitas kaasa ka pikemate jooksuotste läbimine ennem maratoni. Põhimõtteliselt tegin enamasti jookse vahemikus 10-21km sellises pigem tagasihoidlikus tempos 5min/km +-30sek. Heaks lahtijooksuks oli ka Albu sügisjooks 11,5km raskel maastikurajal ja sellele eelnenud mäkkejooks, kus teravuse puudusel pidin leppima alles kolmanda kohaga.

Hooga edasi :)


pühapäev, 30. august 2020

Red Bull 400 Lahti 2020


Viimase saja alguses Foto: RedBull


Oi kurja.... :( Individuaaljooksu finišini oli minna veel alla 25 meetri, minu ees olev jooksja pani mind karpi. Liikusin ta selja taga ja oli tunda, et ta hästi ei jaksa enam. Ega endalgi oli pulss ilmselt üle 190 kuid tundsin, et tuleb asuda rünnakule. Mõtlesin, et teen paar kiiremat liigutust ja proovin temast lähedalt mööduda. Selle peale tegi ta end vähe suuremaks ja kuna nn piire, kust käte abiga end tõmmata jäi paremale siis oli eesliikujal selge eelis. Paremalt end läbi ei pressi ja tuleb liikuda vasakult. Mööda pugemise üritus lõppes peaga tema puusa või sabakondi vastu ja sain sellest ka korraliku muhu otsa ette :D Alla siiski ei andnud ja proovisin siiski vasakult mööduda kuid kuna käsi kasutada efektiivselt polnud võimalik jäid trumbid tema kätte. Napilt kuid kindlalt puudutas tema käsi ennem mind poomi ja tõsiasi oli, et tulemuseks 4 koht. Seda vaid 8 sekundilise kaotusega võitjale ja 9 sekundilise kaotusega raja rekordile. Meeletu pettumus oli.. kõik oli käe ulatuses kuid väike taktikaline viga ja see kõige sitem koht oligi saavutatud! Rõõmu teeb siiski asjaolu, et enda parimast tulemusest olin seekord parem 10 sekundiga, lootus lähitulevikus asi ikkagi ära vormistada püsib :)


Võistkondlikult super tiim ja ideaalilähedane sooritus :) Ajaparandus võrreldes 2018 aasta rekordiga 8 sekundit. Uued rekordnumbrid 2:02! 

Vasakult: Lauri Tanner, Rauno Tiits, Sander Kaur ja Lauri Ulm  Foto:erakogu

Jooksin kolmandat aastat järjest esimest vahetuset. Eelmise aasta vahetuse kukkumine vasardas peas ja oli vaja seekord õnnestuda. Selleks saigi Lauri Tanneriga teisipäeval tehtud väike ühistreening Ambrose mäel, et võtta teatevahetusest maksimum. Oli kasu küll ja jõudes ca kolmandana vahetusalasse tegime super töö seal ja vahetusalast väljudes oli Tanner juba 10 meetrise eduga teiste ees mäest üles rühkimas. Kindlal esimesel kohal sai antud vahetus tal Lauri Ulmile, kes edumaad hoidis ja lõpus isegi suurendas. Sander Kaur sai oma 100-le meetrile minna juba uhkes üksinduses kui see ei tähendanud, et ta jala sirgu oleks lasknud - vastupidi, mees pani nagu rakett hoovõturajast üles ja tõi meeskonna 2:02-ga finišisse. Edu järgmise võistkonna ees 20 sekundit ehk terve "kalender" Võimas töö meeskonna poolt!

TULEMUSED

Kuidas jõudsin saavutatud tulemuseni?

Jooksukm: 

juuni 77     juuli 165    august 118

Viimase kahe kuu treeningud olen teinud arvestusega, et igasse nädalasse mahuks minimaalselt 1 mäetrenn. Raskeim neist 3 nädalat ennem Lahtit Valgehobusemäel, kus sai joostud mäest üles 21 korda. Tõusumeetreid kogunes seal 690 Intensiivsuse hoidsin siiski mõõduka ehk anaaeroobsel lävel. Väike hirm oli, et äkki ei taastu ära kuid kuna ennem seda olin juba üle kuu aja korralikult jooksnud ja teinud lisaks ka muid treeninguid siis taastus küll. Selle nädala teisipäeval sai tehtud viimane lõigutrenn Ambrose mäel, kus sai 3 korda maksimumi lähedal tehtud poolde mäkke ja siis üles välja. Sellest jäid aga lihased valusaks kuni võistluspäevani välja. Takkajärgi tarkusena oleks keha vajanud samasugust pingutust juba nädal varem, et sellega harjuda. Ülemäära see kerge lihasvalu aga ei seganud ja jalg tundus Lahtis olevat päris terav ja taastus finaaliks varasematest pingutustest enamvähem ära. 


28.08.2021 Lahti Red Bull 400


pühapäev, 5. juuli 2020

Emumäe jooks 2020

Peale "hästi" õnnestunud Kohila 800m jooksu tekkis tahtmine nädalavahetusel kuskil joosta. Kõige parem koht selleks tundus Emumägi. Ränkraske rada kuid kõigest 6 kilomeetrine distants - täpselt paras pingutus. Kui Kohilas olid jalad esmaspäevasest trepitrennist totaalselt lukus siis Emumäel oli seis juba parem. Väheste jooksukilomeetrite tõttu veel raske joosta kuid asjad liiguvad kiirelt paremuse poole.

Emumäe jooksu start. Foto:erakogu

Stardis oli ka Steven Rehelem, kellega varasemalt on õnnestunud mitut puhku mõõtu võtta ja sättisingi ennast tema tempos jooksma. Esimene kilomeeter 3:10 :D seda siiski enamuses allamäge. Teine kilomeeter oli seeest juba enamuses ülesmäge - ikka kuradima raske oli juba sel hetkel kui esimene ring hakkas lõppema. Jooks koosneb 2 erinevast ringist naastes 2,6 km peal võistluskeskusesse. Joogipunktis esimese ringi lõpus oli veel kolmas-neljas koht käeulatuses kuid 190-ne pulss käskis jooksutempos korrektuure teha. Tuli leppida olukorraga ja lasta kiirematel eest ära minna. Taga oli küll tükk tühja maad kuid siiski mitte väga turvaline olukord. Hoidsin maksimaalselt võimalikku tempot kuid oli tunda, et hakkab vaikselt pistma. Nii ka juhtus ja 4 kilomeetrist edasi võitlesin lisaks väsimusele ka pistmisega. Tagant lähenes vaikselt kuid kindlalt ultrajooksja Cris Poll. Viiendal kilomeetril tuli ja andsin teed ja läks. Tiksusin antud hetkel võimaluste piires edasi. Sai korra isegi käblakas pandud ühe juurika otsa komistades. Lõpp oli korralik sik-sakitamine ümber puude, õnneks mingeid suuremaid tõuse enam ei olnud ja sai kindla 6 kohaga lõpetatud. 
Aeg: 26:50,5 Distants 6,1km

kolmapäev, 17. juuni 2020

Kohila 1000m

Viimane võistlusstart jäi märtsi kuusse kui sai Telia trepijooksul võidu joostud.

Emotsiooni pealt sai mõeldud, et võiks vaatamata olematutele jooksutreeningutele end ja kogu pere proovile panna. Mariliis, kes sai üleeile oma käeluumurru kipsist lahti läks eile kergejõustiku trenni ja sai uue trauma kaugushüppes halvasti maandudes. Taaskord käik emosse - diagnoos luuturse. Sellega oli meie pere osalus kahanenud kaheliikmeliseks ehk võistlema läksime mina ja Lisette. Heddy jäi haiget põetama.
Täpid Kohilas. Foto:erakogu

Üleeilne soojendus midagi head ei tõotanud ja aeg 3:00-3:10 tundus reaalne. Paningi ennustatud ajaks kesktee ehk 3:05 Kuna sääred olid laupäevasest tõusutreeningust endiselt valusad sai jalga tõmmatud ka kompressioonsäärised, võib öelda, et need isegi aitasid :)

Jooks ise oli selline loid ja särtsu väga ei olnud. Motivatsiooni aitasid üleval hoida Marko ja Kristjan, kellega käis omamoodi võidujooks. Marko jäi algusest peale karpi ja pudenes tagant kuid Kristjan hoidis pinget lõpuni üleval. Hakkasin ca poolel maal kergelt ära vajuma ja tagasirgel ennem finišit hakkas vahe ka Kristjaniga minu kahjuks suurenema. Jäin siiski turvalisse kaugusesse ja ca 150m ennem lõppu kiirendasin ning möödusin nii temast kui ka paarist teisest konkurendist :) 
Aeg 3:00,90  pulss avg 174, max 184 Ringiajad: 1:11 ; 1:17 ja viimane 200m 34sek.
täitsa OK tänasel päeval - siit on hea edasi minna.

Jooksmiseni!

 

esmaspäev, 8. juuni 2020

Rattamatk Ähijärve-Aegviidu-Peraküla vol3

Kaks aastat tagasi sai Ähijärvelt starditud Peraküla poole. Kuna originaalis on distants 820 kilomeetrit ja osa rajast päris raske siis sai see jagatud nelja aasta peale. Sel korral oli start Ahjalt ja finiš planeeritud Aegviitu. Lihtsad teed - enamasti kruus ja ka asfalt siis sai sel korral hakata piire nihutama. 

Eelmisel aastal oli ilm kolm päeva niivõrd kohutav - 12 kraadi ja pidevad vihmasajud. See põhjustas selle, et Markoga jätsime eelmise aasta matka viimase päeva ennem planeeritud lõppu pooleni. Nüüd oli meil aga vaja teistest 30km matkateest rohkem läbida. Probleemi selles ei näinud vaid pigem võimalust sporti teha. Kui teised: Urmas, Ardo, Janar ja Tauno startisid pool üheks Tartust Kavastu poole siis meie Markoga läksime alles hommikust sööma. Ilmaprognoos näitas sajust hommikupoolikut ja ei hakanud ülearu kiirustama. Kavas oli lihtsalt kiiremini sõita ja teised rajal kinni püüda. 10:10 startisime Ahjalt Kavastu poole eesmärgiga hoida tempot koos pausidega 20 km/h. 



Aga nagu nende asjadega ikka on, et võid ju planeerida aga asjad ei pruugi nii minna nagu soovisid. Kavastu parv oli hoolduses ja telefoninumber infotahvlil välja lülitatud. See tähendas lisaringi 20 kilomeetrit ja kustutas ka meie võimalused teistele järgi jõuda. Need lisakilomeetrid tähendasid ka seda, et tuleb läbida rekordilised 130 kilomeetrit 1 päeva jooksul ja seda maastikurattal.



Nagu arvata oligi siis järgi me neile ei jõudnudki vaatamata üsna ok tempole. Selgus, et ka nemad ei kulgenud oma väljahõigatud 15km/h keskmises tempos. Selleks andis hea võimaluse üsna kiired ja hästi veerevad rajad. Võsa ja muda oli nende 130 läbitud kilomeetri juures minimaalselt.




Ööbimispaigaks valisime Juula Puhkemaja Elistvere lähedal. Superäge koht koos mõnusa saunaga. Ainus häda oli selles, et koos sauna kütmisega läks ka maja väga soojaks ja hiljem magasid nagu troopikas :D


Õhtul tõi Heddy meile mõned asjad ära , et sõit kergem oleks. Selsamal Juula puhkemaja territooriumil oli väga palju lasteatraktsioone ja ka väike Mirell sai oma osa lõbust. 


Kõhu sõime täis paari kilomeetri kaugusel Juula kohvikus. Superäge mahekohvik koos maitsvate praadide, magustoitude ja jookidega - kes sinna kanti satub siis tasub minna :) Lisaks sellele avas kohvikupidaja meie jaoks ka laupäeva hommikul uksed ja söötis kõhu putru täis ja pakkus virgutavat hommikukohvi. Täisluksusvärk !


Päev täis motivatsioonisirgeid. 


Tegelikult jätkus nii tõuse kui langusi ja imelisi vooremaa vaateid. Vaatamata halbadele ilmaprognoosidele me terve matka jooksul eriti vihma ei saanudki. Kui välja arvata üks 5-10 minutiline sahmakas paarkümmend kilomeetrit ennem Koerut. 


Sel hetkel kui asi käest ära hakkas minema sattus silmapiirile üks mahajäetud hoone kuhu Urmasega varjusime. Olime selleks hetkeks teistelt natuke eest ära sõitnud lootuses ennem vihma järjekordsesse rmk lõkkekohta jõuda. Nagu näha siis ei jõudnud kuid sellest polnud midagi, sest vana maja päästis hullemast ja peale viit minutit enam sel päeval vihma ei saanudki.

Kuna päev oli lihtne ja viimased kilomeetrid ennem Koerut asfalt siis lisasin 10km ennem Koerut tempot ja vaatasin kuidas teiste vorm on. Marko ja Janar võtsid tuulde. Vaikselt kerisin aga tempot peale ja Janar hakkas vaikselt maha jääma, mõne aja pärast vajus ka Marko aeglaselt aga kindlalt tagant ära. Auhindu selle eest ei jagatud kuid sai korraks pulss kõrgemaks aetud ja reielihased tugevamaks treenitud :)


Meie ööbimispaigaks oli seekord kõrts/hostel Janune Kägu. Kuna mul oli napilt 100 km puudu siis tegin lisaks väikse ringi ja sain oma 100 kätte. Kaks päeva järjest :) 


Huvitav, et kõrts oli muidu laupäeviti kinni ja toitlustus vaid meile. Lisaks sellele ostsime ka baari õllest tühjaks - olgu siinkohal öeldud, et külmikus leidus vaid 7 õlut :D Söök ja teenindus olid seeest väga head. 


Afterparty toimus hiljem meie toas -  laud sai kaetud kohaliku Konsumi abiga.
Rikkalik hommikusöök kell 8 ja 9ks teele - nii see rattamatkuri elu on.






Viimane pikem paus sai tehtud Valgehobusemäel, kus sai kerge õhtusöök võetud ja jõudu kogutud. Täpselt sel ajal avanesid ka taevaluugid ja hakkas sadama. Seda siis pool tundi, mispeale taaskord ilm ilusaks läks. Nagu planeeritud sadu :)






Matkaseltskond 2020 Marko, Tauno, Ardo, Urmas, Janar ja mina. Kõik pidasid vastu ja läbisid rekordkilomeetrid rõõmsal meelel :) Lõpppeatus seekordsel etapil oli Aegviidu, kust pool seltskonda liikus järgitulnud autoga Tartusse. Teine pool rongiga Tallinna ja ma ise keerasin rattanina kodu poole. Väike 35 kilomeetrine lisaots tundus veel tehtav ja oligi.


Päeva lõpuks sain 130 kilomeetrit taaskord kokku. Kogu matk seega kolme päevaga Ahjalt Kodasoole 360 kilomeetriga. Puhtaks sõiduajaks pea 20 tundi. Oli tore matk ja eelmise aasta õudukas peast pühitud. Rattasõit on tore ja meeldivas seltskonnas mööda Eestimaad võib sõita ka järgnevatel aastatel :) 2021 lõpetame selle 820 kilomeetri pikkuse teekonna ära. 

Matkamiseni