Kohila 1000

Pea aasta tagasi jooksin Kuusalus oma esimesd 1000 meetrit staadionil ja sain ajaks 2:57,76

Millegipärast mäletasin, et jooksin 2:59 ja Kohilas panin enda soovitud ajaks 2:58, mis takkajärgi osutus veaks. Oleks pidanud panema 2:50, et saada esimesse ehk tugevamasse jooksu.

Avaringil. Foto:erakogu

Miks siis nii?

Teine jooks, kus olin osutus taseme poolest selliseks, et stardipaugust kuni finišini olin jooksurivi ees ja keegi eriti survet ei avaldanud ja ohtu ei kujutanud.  Jäin natuke magama ja nii see parem tulemus tegemata jäigi.

Foto:erakogu

Tulemuseks küll 2:55,5 kuid sellest täit rõõmu siiski tunda ei saa, sest finišis oli tunda, et varu jäi sisse. Õnneks on võimalus 3 augustil Kuusalus see tulemus üle teha!

Mariliis jooksmas. Foto:erakogu

Lisaks minule tegid oma etteasted ka meie pere naispere, seda peaaegu täies koosseisus. Vaid aasta ja kolme kuune Mirell oli kaasaelajaks seekord, kuid küll peagi ka tema aja peale jooksma hakkab.

Kuna neist keegi varem sellist distantsi jooksnud ei ole siis mõistagi tulid kõigil isiklikud tippmargid :) Enne jooksu sain panna neile ajad, millega arvan, et nad jooksevad ja tuleb tunnistada, et ennustasin üsna täpselt. Mariliis 3:40,24 (ennustasin 3:40) Heddy 3:45,56 (3:50) ja Lisette 3:59,19 (4:00) Järgmisena teeme staadionil ka 10.07 toimuva 800 meetrit kaasa, seniks aga kogume vormi!

Jooksmiseni!

Kohila 5000

Uus isiklik 5000m aeg on 17:16,5

Kindel soov ennem jooksu oli alistada oma varasem rekord sel distantsil ehk 17:29 , seda siis niisama joostes mitte staadionil. 400 meetrisel ringil oli see mul kavas esmakordselt.

Esimestel ringidel. Foto:erakogu

Samas ega ma ülearu kindel ei olnud, sest nädalavahetuse kahest järjestikusest takistusjooksust 100% veel taastunud ei ole. Eriti just Kõva Mehe Jooksust, kus sai endast lõpuks viimanegi välja pigistatud. Soojendusel ka mingit kerget tunnet ei olnud kuid samas ka ei midagi hullu.

Võrreldes 10000m jooksuga otsustasin seekord teha vähe rahulikuma alguse ja ilmselgelt see tasus lõpuks ära. Suurim hirm ehk pistmine jäi seekord tulemata :)
Võtsin Lauri nõu kuulda ja sättisin end peale stardisaginat klubikaaslase Oliveri seljataha. Esimeseks kaheks kilomeetriks ideaalne tempo, natuke tundus isegi, et liiga aeglane.

Kilomeetri ajad:
1. 3:30
2. 3:27
3. 3:28
4: 3:29
5. 3:23

Huvitav, et tuulest välja tulles tundus, et liigun kiiremini kui selja taga kuid ei - tempo jäi samaks. Siiski libisesin eest ära ja liikusin kindlalt ja tempokalt finiši poole. Eks see tuulemurdmine võis seda suurema pingutuse efekti põhjustada, sest selja taga tuulevarjus on ju alati kergem joosta. Mingi hetk tekkis lühis ja polnud kindel mitu ringi tuleb veel läbida :D Õnneks oli vaid poolteist jäänud ja sain sellest siiski ruttu aru.

Hea kerge minek. Foto:erakogu

Minust natuke eespool alustas oma viimast ringi Lauri Luik, kellele vaikselt lähenesin. Kui oli jäänud 200 lõpuni lisasin natuke tempot ja viimasele sajale jõudes sain ta kätte ja lükkasin järgmise käigu sisse - võimas tunne oli küll, et oli energiat ja võimu, et vajutada! Sirge lõpuks jäi me vahele 3,2 sekundit minu kasuks :) Huhh.. tehtud ja uus rekord oligi tõsiasi - tuju mõistagi rõõmus ja emotsioon laes :)

Lisette stiilinäide. Foto:erakogu

Mariliis meetreid mõõtmas. Foto:erakogu

Lisaks minule panid jala joonele ka Lisette ja Mariliis. 5km 12 ja 11 aastasele on paras katsumus kuid mõlemad mõõtsid raja siiski rõõmsal meelel ära :) Koostegemise rõõm on topeltrõõm!

TULEMUSED

Ajakiri Jooksja

Jooksmiseni!

Kõva Mehe Jooks 2019

Meeste esikolmik, vasakult Rauno Tiits, Jarmo Kaasiku ja Rene Mägi

Ai kurja... vaid 1 kilomeeter lõpuni! Vahepeal juba käeulatuses olnud jooksu liider Jarmo Kaasiku oli võsa vahelisel lõigul turvalise vahe sisse käristanud ja silmapiirilt kadunud. Selja taga oli aga kuulda lähenevaid kaasvõistlejaid... lasin seieri korralikult punasesse ja proovisin hoida mingisugustki tempot. Jõudes rippredelini sain isegi üllatavalt kiire hooga sealt ronitud ja järgnevast torust läbi ning jäänud oli veel väga vähe, samas meeletult palju. Kõigest üks telling ja liuga mäest alla tiiki. Nüüd algas ujumine.. minu kirstunael taolistel üritustel, kuid õnneks elasin selle üle! Hirmutav oli teadmine, et mees kes mind jälitas oli Rene Mägi Tabasalu triatloniklubist. Teadsin seda fakti kuna ennem võistlust vaatasin, kellega tuleb hakata rinda pistma. Veest välja tulles olin juba tegelikult valmis alla andma, sest jälitaja tuli hooga lähemale ja minu jalad keeldusid kiirelt liikumast. Võtsin end aga kokku ja panin kõik mängu, mis veel sees oli ja päästev finišijoon oligi käes.. uhh vedas ja takkajärgi vaadates jäi lausa 5 sekundit meie kahe vahele. Emotsioon oli laes ja rahulolu meeletu, sest see teine koht oli täna võidetud teine koht. Tasu targa jooksu eest!

Eesti trepi- ja tõusujooksud: vasakult Lauri Ulm, Rauno Tiits, Marko Viru ja Merlyn Valma

Arvestades, et päev varem sai päris korralikult pingutatud Pirital siis ootused olid pigem jõuda esikümnesse ja aidata meie võistkond: Eesti trepi- ja tõusujooksud poodiumile - ka see õnnestus ja sai võetud lausa võit! Edu teise võistkonna ehk OCR Estonia ees vaid napp 24 sekundit. Kõik andsid endast parima ja tulemus suurepärane. Kui mina ja Marko jooksime päev varem Pirital, siis Lauri ja Merlyn Narvas poolmaratoni. Sellise kompoti pealt selline tulemus :) Lõppkohad: Lauri 9, Marko 24 ja Merlyn 35 (naiste 3)

Õhtul pesema minnes tulid kõik saadud vitsad meelde - mõnusad värsked vaarikavarred, mis kaetud okastega ja jalgu hellalt paitasid, nõgesemassaaz, mudavannis olnud oks mis reiepealse marraskile paitas, vees olnud kivid, kus sai põlvele puukas pandud jne jne... :D Aga see on tühine saadud emotsioonidest ja rahulolust, et sai endast maksimumi välja pigistada.

Nagu oda hakkaks viskama :D Foto:erakogu

Minu jaoks oli see juba kolmas kord Kõva Mehe Jooksul stardis olla. Kui esimene kord tulin üllatuslikult 7 -ndaks siis möödunud aastal oli soov ja tahe jõuda juba esikolmikusse. Juhtus aga see, et kõik läks vussi ja lõpetasin alles 21 kohal. Mõni kuu tagasi ei olnud isegi plaanis startida kuid kuna jooksuvorm järjest paremaks on läinud ja ka sündis idee teha trepijooksu võistkond siis otsustasin siiski osaleda. Üks põhjustest mitte startida oli see, et päev varem toimus Pirital Myfitness Madness Race, mis oma raskusastmelt sarnane võistlus ja kaks päeva järjest võistelda tundus "natuke" raske ülesanne - raskused on aga selleks, et neid ületada!

Ujumise stiilinäide. PS! Lauri, konnaga kiirelt edasi ei liigu! Foto:erakogu

Üllataval kombel nautisin nii Pirital kui ka Laagris veetakistusi :) Ilmselt põhjuseks juba nädala kestnud kuumalaine, mis vee mõnusalt soojaks on kütnud. Korra sai ka lohakaks mindud ja ühes kohas jõkke kõhukat pannes sain tunda põhjas olnud kivide valu. Järgmisel jõeületusel võtsin juba asja külma peaga ja ennast säästes. Tundmatus kohas ikka vette ei tasu hüpata! Seekord läks aga õnneks ja kõik veekogud sai enamvähem kiirelt ja osavalt läbitud. Välja arvatud esimene kord kui üle suure tiigi otsustasin otsast lõpuni ujuda. Samal ajal said konkurendid saart ületades kindla edumaa.

Seier on punases... Foto:erakogu

Milles seisnes postituse alguses öeldud "tark jooks"?

Selles, et juba stardist minnes võtsin oma tempo ja lasin uljaspeadel eest ära liduda. Taktika toimis ja kes iganes seal ees tempot tegi küpsetas enamiku seltskonnast juba mõne kilomeetriga läbi. Samm sammult hakkas peale teist kilomeetrit selgasid vastu tulema ja juba üsna pea olin jooksmas liidrit jälitavas grupis. Vaid Jarmo Kaasiku oli korraliku vahe teistega sisse teinud. Peale raudtee alt läbi minekut olin juba turvaliselt teisel kohal ja lähenesin vaikselt kuid kindlalt ka liidrile. Tema selg jäi aga kahjuks lõpuni püüdmatuks kuid ülearu palju see mind ei morjendanud - sai tehtud enda parim!

TULEMUSED

Ajakiri Jooksja

Marathon100

Delfi

Tänud taustatiimile ja kõigile, kes kaasa elasid!

Myfitness Madness Race 2019

Myfitness Madness Race 2019 sõber ja tiimikaaslase Mardo Lundveri sulest!

TULEMUSED

Millega tegeleme, küsite? Noh, eks vaheldust ka vaja. 🙂

Start.... Foto:erakogu

Kogu see pull algas kotijooksuga. Liival. Võtsin rahulikult. Edasi liivakotiga mäkkerühkimine ja samast ka alla. Peace of cake. Väga ei rapsinud. Veidike liival võrgu all roomamist ja edasi takistused kus oli vaja ronida, end rehvide vahelt läbi pressida jne. Ei midagi rasket, treenitut inimesele. Edasi kulgesime mööda maastikku, mida jagus omajagu. Korralikud tõusud ja singlid. Kondasime varemeis hoones ja hämarates koridorides. Köiel ronimisega sai kooliaega meenutatud, seda küll vaid kätejõul. Oli kiirem. Nüüd läks põnevamaks! Traktoritrehvide kantimine - 10 kordust. Hopsti üle merekonteineri ja rippredelitel ahvi mängimine. Kui seni olin veidi mudaseks saanud ja higi voolas, siis nüüd tulid värskendavad veetakistused. Jooksusild üle jõe, veidi sumpamist, oh kui mõnus. Jõevesi oli niiiiiiii soe!? Maastikusinglid ja peagi karsumdi liumäest, mida kasteti voolikuga, jõkke. Jõhkra hoo sai sisse, junni võttis veits jahedaks küll. Teisel viiekilomeetrisel ringil see toimus, siis põrutasin sabakondi kah ära. Mõnna...🙄 Essal ringil polnd liumäel veest haisugi, tuimalt jooksin alla. Ju ss pump oli rikkis vms. Sulla-mullat veits veel ja siis rasked rehvid nööriotsas, mida enda poole omajagu maad tõmmata ja ss tagasi tassida. Üks raskemaid takistusi. Pikem jooksuosa, tuim, igav. Jõkke jälle ja okastraadi all madalroomamine. The good old times. 😎 Tibake maastikku jälle ja siis läbi ussi emmi ukerdasin end üle võrgu. Tehnika oli olematu, teisel ringil jäin sinna veel maastikujooksutossuga kinni ka. Tase. 😅 Vutt-vutt finiši poole - taas liumägi veega. Ja raskusastme poolest vast teisel kohal olev takistus - Punase Pulli kõrge sein. Esimesel ringil olin läbimärg ja sain alles teisel katsel üle. Libe rsk! Teisel ringil, vahetult enne lõppu, panin toore jõuga üle. Kõiki takistusi, va kotijooks, liivakotid ja roomamine avaringi alguses, tuli läbida kaks korda. Füüsiliselt väljakutsuv. Pluss maastikuelement. Ahjaa, teise ringi keskel äkki, avastasin, et pulsikell lännu. Nojah siis. Loomulik kadu? Hiljem käisime küll rajal otsimas, aga njetu. Kas leidis uue omaniku või siis puhkab kuskil mülkas või jõesängis. Egas midagi, hakkame siis stopper käes jooksma, nagu legendid. Rebelmode on!😅 

Meeste esikolmik, vasakult Mardo Lundver, Alari Lumberg ja Rauno Tiits Foto:erakogu

Vot nõnnaviisi. 🙄

Tänud ka kõigile teile, kaasnautlejatele, kes mind rajal ja takistustel ette lasid. 😉🙂

Parim tiim: OCR Estonia! Ülevalt vasakult Rauno, Heddy, Marko, Heiki, Mario ja Mardo. Foto:erakogu

Kohila 10000m

Oma esimese stardi staadionil tegin möödunud aasta sügisel kui jooksin 1000 meetrit oma kehalise kasvatuse õpetaja Margus Keerma mälestusvõistlusel. Toona sündis ka mu uus rekord antud distantsil ehk natuke alla kolme minuti. Mäletan antud jooksust vaid seda, et julm raske oli. Sama võis ka Kohilast oodata :)

Teiste tuules. Ega poleks olnudki jõudu vedada. Foto:erakogu

                                 

Päev peale Hiinast tulekut toimus Kohila pikamaajooksusarja etapp 10000 meetris. Kuigi see mul esmalt plaanis ei olnud siis otsustavaks sai üllatavalt kergelt sujunud lennureis ja tõsiasi, et koduklubi Täppsportlaseid seal palju jooksmas oli. Lisaks, see et Lauri rääkis oma normi (Eesti meistrivõistluste 36:00) proovimise plaanist. Mõtlesin, et mis siis ikka võtan talle sappa ja vaatan kuidas kestan.

Enne jooksu ütles treener Riho, et kui juba 2 kilomeetri peal on hapu seis siis ega midagi väga oodata ei ole ja tempo langeb 3:50 ja rohkemgi peale.

Start... esimene ring 1:23 , teine 1:24 ja juba hakkaski raskeks minema. :D
Aga kestsin siiski ja hoidsin hammastega eesolevatest kinni.
Kilomeetri ajad:
1. 3:32
2. 3:31
3. 3:33 (oli raske aga proovisin siiski tuules püsida)
4. 3:44 (tuli tempot alla lasta, vastasel korral oleks end kinni jooksnud)
5. 3:39
6. 3:42 (nagu kartsin siis hakkas pistma, tõmbas kõhulihased krampi)
7. 3:45 (tekkis tunne, et ei jõuagi lõpuni, kuid ei tahtnud alla anda)
8. 3:48 (krambid jätkusid kuid püüdsin masseerida ja läks gramm paremaks)
9. 3:54 (ikka jube raske oli kuid teadmine, et nagunii tuleb uus rekord hoidis liikumises)
10. 3:50 (lõpusirgel sai isegi kiirendatud ja rõõm, et läbi sai)
Kokku 37:00

Poleks uskunudki, et Laurilt eest ära jooksen. Foto:erakogu

Nagu näha siis treener teab, millest räägib. Kuigi see algtempo oli minu jaoks ja mitte ainult minu jaoks liig siis võin erinevalt Laurist rahule jooksuga jääda. Ootusi mul ju reaalselt peale selle, et jooksen oma isikliku 38:55 üle ei olnud. 

Tulemused.

Tasuks isegi endale üllatuseks 3 koht antud seltskonnas.
Marathon100

Kõhulihaste massaaž. Foto:erakogu

Nüüd aga takistuste lainele ja juba nädala pärast kavas Myfitness Madness Race Pirita ja päev hiljem legendaarne Kõva mehe jooks. Mõlemal jooksul lähen sinilindu püüdma. :)

Shenzhen - 500 meetrit vertikaalis!

Päästev finiš :) 

3201 trepiastet läbi 116 korruse, vertikaalselt 500 meetrit. Jooksu tegi keerulisemaks ja aega võttis palju ka see, et kokku oli 8 vaheplatvormi (ca 50m) kus tuli vahetada trepikoda ja oli võimalik vett juua. Esimese joogi võtsin ca 80-ndal korrusel. Esialgu plaanis ei olnud kuid palavus oli meeletu ja hea oli korraks kurku kasta ja pead jahutada.

23 minutit ja 26 sekundit - 19 koht. Võib rahule jääda. :)

Pulss avg 179 max 187

Võtsin ka aega iga 25 korruse peal:

25 korrust 5:06  111 tõusumeetrit

50 korrust 4:57  103 tm

75 korrust 4:38  105 tm

100 korrust 5:24 112 tm

116 korrust 3:18 76 tm
Selline võistluse tükeldamine tegi distantsi kannatamise oluliselt lihtsamaks. Peale igat 25 korrust hakkasin jooksma taas järgnevat ja mõtlesin vaid hetkel läbitavale lõigule, mitte sellele kui kaugel finiš on. Tundub, et toimis.

Mis tunne oli?
Kartsin isegi hullemat ja võibolla just seetõttu suutsin hoida pea külmana ning alustada rahulikumalt, mis lõppkokkuvõttes tuli pigem kasuks. Väita, et kerge oli aga ei saa - sai ikka omajagu kannatatud kuigi kerge varu jäi sisse, mille saab vb juba järgmine aasta paremaks tulemuseks realiseerida. Päris palju võistlejaid jäi minust vähem kui minutiga ettepoole - see aga sellisel distantsil on täiesti teostatav.

Tervisekontroll. 

Kui võtta võrdluseks Olümpia hotell oma 26 korruse ja 80 tõusumeetriga siis selle PingAn Finance Centeri kõrgetest korrustest annab aimu see, et sama kõrguse juures oleks Olümpias ca 160 korrust - ulme, Teletornis aga 185 korrust  :D

Pildil koos Görge Heimann-iga. Foto:erakogu

Olles juba nii mõnelgi rahvusvahelisel trepijooksul käinud siis on ka tekkinud palju uusi tuttavaid. Pildil koos Tallinna Teletorni selleaastase võitjaga. Kui Teletornis kaotasin talle napi 13 sekundiga siis siin juba kalendriga :) Aga mul veel vanuse poolest 16 aastat aega, et ta aeg üle lüüa. :D

Rahvusvaheline seltskond. 

Eesti lipp kõrgustes. Foto:erakogu

Lisaks minule oli võistlustules ka Merlyn Valma, kel õnnestus naiste arvestuses saavutada 10 koht.

Meeste tulemused.

Naiste tulemused.

Aeg vaadet nautida ja on ikka palju nuppe :) . Fotod:erakogu

                                            
                                            
                                           
PingAn Finance Centre Shenzhenis on 2019 aasta seisuga oma 599.1 meetrise kogukõrgusega maailma neljas kõrghoone.

ICC, Hong Kong 484m

Kuna sai veedetud üks päev ka naaberlinnas Hong Kongis, kust toimus lend tagasi koju, siis tundus loogiline ära käia ka sealse kõrgeima hoone ICC vaateplatvormil. Asub see 364 meetri kõrgusel 82 korrusel. Kuigi hoonel on kõrgust ja korruseid oluliselt rohkem siis ülespoole sealt ei lasta. Detsembri alguses toimub seal samas tornis ka Vertical World Cirquit sarja trepijooks. Vaatamata vihmasele ilmale olid ülevalt päris ok vaated linnale.

Silkaway Hotelli trepijooksu start :) Foto: erakogu

Peale lõunat sai ka väike trepitrenn tehtud. Hotellis oli treppidel distantsiks 21,5 korrust. Lendasin hooga peale ja aeg 1:28 - uus mitteametlik rekord sellel trepil. Teise korra tegin vähe rahulikumalt. Kolmandal katsel aeg 1:32 ja neljas jälle rahulik. Lisaks meeste tippmargile tegi ka Merlyn seal ühe tugeva jooksu ja sai ajaks 1:42 Julgen arvata, et need ajad on ja jäävad sellel trepil parimateks kuni see hoone veel püsti püsib! Huvitav oli ka see, et kui päev varem joostud 116 korrusest jalad haigeks ei jäänud siis need lühikesed sprindid mõjusid säärelihastele päris korralikult ja järgmiseks päevaks oli üsna tugev lihasvalu tõsiasi.

4 korda 21,5 korrust ja nagu aurusaunast tulnud. Foto: erakogu

Hong Kong Island Foto:erakogu

Finnair - üle prahi lennufirma! Foto:erakogu

Järgmine välisvõistlus 24.08 Ostankino, Moskva

                                   
                                   

Red Bull 400 Lahti

Eesti meeskond Lahtis. vasakult Valdo Jahilo, Heiki Rebane, Marko Viru, Rando Riks, Indrek Vait, Rauno Tiits, Lauri Ulm, Kaur Sokmann ja Urmas Kivisild. Foto: erakogu 

3....2....1...........Gooo...  ideaalne start ja suurepärane minek - läksin oma teatevahetust võitma ja see ka õnnestus kuid ca kuus sekundit peale stardipauku jäi aeg korraks seisma. Käis uus pauk ja seda mitte positiivses mõttes. Hoog oli meeletu ja ruumi ei olnud ning meie teine vahetus ei jõudnud nii kiirelt startida kui ma alasse sisenesin. See oli ka võimatu missioon, sest jooksin allamäge, sellest tulenevalt polnud võimalik ka pidurdada. Mis siis juhtus? Juhtus see, et jooksin oma mehe nagu ameerika jalgpallis vastane vastase pikali. Kuidas meil selle juures õnnestus teatepulk üle anda ja eriti palju aega mitte kaotades jätkata on müstika. Jõudsin veel šokist Randole vabandust hüüda ja läinud ta oligi :D Ise jäin siruli lebama, väga valus oli sest lendasin põlvega maasse ja pöial lõi tuld. Esmane tunne oli, et murdsin luu ära kuid õnneks valu pika peale taandus. Tunne oli ikka äärmiselt si..t, et oli seda jama vaja ja nüüd läheme tühjade pihkudega koju tagasi.

Vaadates üles mäkke, siis esmapilgul midagi head ei olnud kuna liikusime ca neljandal kohal ja vahe esimesega oli päris korralik. Teised tegid aga oma töö eeskujulikult ja juba Rando Riks parandas kohta enne kolmandat vahetust, kelleks oli Indrek Vait. Meie ankrumees Lauri Ulm sai oma vahetust alustada teiselt kohalt kaotades liidrile juba päris pikalt ja tunne, et siit võit tuleb oli pigem kadunud. Lauri ei andnud aga alla ja lükkas korralikult puid alla ja juba oma vahetuse poole distantsi peal möödus vastasest ja tõi suu naeratusest kõrvuni Team Estonia teist aastat järjest võitjana üle finiši :)

Draamat kui palju aga kõige tähtsam sai siiski saavutatud!

VIDEO jooksust.

Team Estonia 2019 Lauri Ulm, Rando Riks, Indrek Vait ja Rauno Tiits. Foto: Red Bull 400

Individuaalvõistlusest:

Ideaalselt sooritatud eeljooks, kus jooksime koos Lauriga teises eeljooksus. Eesmärk oli võimalikult väikese energiakuluga jõuda finaali. Poole mäe peal vaatasin kõrvale ja seljataha ja ütlesin Laurile, et võtame käigu välja kuna seis oli hea ja meist eespool vaid üks võistleja - Aku Joentausta. Mees, kes jookseb ka treppidel ja on isegi Tallinnas Radissoni paarisjooksul käinud võistlemas. Kuna lühematel distantsidel on ta väga tugev siis teadsin, et ta jookseb kiirelt ja ka suurem kaotus temale viib meid ikkagi finaali. Finaali sai 50 parimat aegadega. Minul ajaks 2:15 ja Lauril 2:16, kohad vastavalt 35 ja 36 - töö suurepäraselt tehtud.

Siis aga hakkas taaskord juhtuma - juba teatevõistluse eel hakkas vihma tibutama, mis finaalideks oli muutunud arvestatavaks sajuks. See aga tähendas kohutavaid rajaolusid pidamist arvestades. Nagu klassikatehnikas suusavõistlus juba :D Kahjuks seekord õiget pidamist ei leidnud "õiged tossud jäid koju". Minu trepijooksu sussid olid aga sellisteks oludeks kõike muud kui sobivad.

Viimase saja algus. Foto: Red Bull 400

Kohe ette alla ei andnud ja panin stardist ikkagi korralikult minema. Nii kui läks aga järsemaks panin kerge käblaka ja olin sunnitud jätkama käpuli. Köie abiga sai siiski liikuda kuid iga teine jalatõuge andis järele. Meeletu aja ja energiakulu aga teha polnud midagi. Mida meetreid edasi seda lootusetumaks seis läks, sest umbes poole maa peal olid paljud juba pikalt eest ära saanud ja lootus hiljem midagi tagasi teha pigem väike. 300 meetri märgis olin ajaga 2:37 vs eeljooksu 2:15 kuid pingutus oli oluliselt tugevam - masendav värk. Viimasel sajal küll parandasin mõned kohad kuid suurest mängust olin väljas. Tasuks 10 koht ajaga 4:12 vs 3:46 aasta tagasi.

Kohe kohe finišis. Foto: Red Bull 400

Üks pisike boonus siiski oli kui suutsin alistada Soome olümpiavõitja Iivo Niskaneni, kes samuti maadles libedusega. Peale jooksu õnnestus temaga paar sõna juttu puhuda ja ta tunnistas, et oli libe ja polnud midagi teha. Võitjad olid need, kes valisid õiged jalatsid (maastikujooksu) - nähes seda rajakatet siis küll natuke imelik, et need pidasid aga nii on. Kõike siiski tossude süüks ei taha panna, sest siledate jalatsitega võistlejaid jätkus minust ettepoole nii mõnigi, mina lihtsalt ei tulnud oludega toime ja polnud piisavalt osav/vastupidav.

Järgmise aasta pilet ostetud ja Red Bull 400 Lahti 2020 stardis kohtume :)