 |
| Vasakult Alari Lumberg, Rauno Tiits, Indrek Vait Foto:erakogu |
Madness Race seda kõige otsemas mõttes! Emotsioone ja elamusi sai rajal oldud 1:08:37 jooksul seinast seina. Takkajärgi targutades oli pikema maa ehk 10 kilomeetri stsenaarium väga hästi kirjutatud - ajas ikka hulluks küll ja adrekat ning elamusi sai kogu raha eest.
Millest siis täpsemalt jutt?
Stardist läksin rahulikult minema ja kotijooksu ning koti vedamisega mäkke ning alla lasin konkurentidega vahe sisse kuna olin kindel, et järgnevatel jooksulõikudel võtan vahe tagasi. Nii ka läks, sest peagi olin juba eesotsas. Juhtuma hakkas juba peale neljandat takistust kui Indrek oli rajalt eksinud lõigates ühe pauna sirgeks. Ausa mehena läks tagasi ja jätkas rada nii nagu peab ja jooksis end kolmandale kohale. Lisaks sellele naeratas talle hiljem ka loosiõnn ja loosimise peaauhinnana välja pandud Nordica piletid vabalt valitud sihtkohta kahele olid tema :)
Edasi liikusime Alari Lumbergiga koos ja saime järgnevatega vahe sisse. Peagi aga tegin paar kiiremat liigutust rehvimäest üles ja sain ka temaga õrna vahe sisse. Siis aga hakkas madness pihta. Jõudes traktorini, kus selgus, et takistus pole veel ülesegi pandud - hämming :D Näha oli, et punktis olnud juhendajad olid kergelt segaduses, et me juba seal päral oleme. Suunati meid sealt trahviringile - mis mõttes trahviring?? Korralikult segadusse ajas see kuid kui trahviring siis trahviring. See läbitud kott selga ja metsa ringile. Segadust oli seal punktis endiselt korralikult ja mingit kiiret adekvaatset infot kuhu liikuma peab ei tulnud. Kuna tegu ikkagi võistlusega, kus käib jooks lisaks läbimisele ka koha ja aja peale siis võistlejahing või ma ei tea mis lõi välja ja sain sealsete juhendajate peale väga kurjaks ning ütlesin nii mõnegi kõvema sõna mida poleks vast vaja öelda olnud - minu siirad vabandused! Järgnes äge takistus, kus liikusime mingitesse maaalustesse tunnelitesse, kus oli pime ja iga mingi maa tagant vilkus lamp ja tervitasid luukered. Joosta seal igatahes ei kannatanud või õigem oleks öelda ei julgenud kuna auke ja muid komistuskohti oli väga palju. Polnud ka mõtet kuna olime Alariga teistega korraliku vahe sisse tõmmanud ja otsustasime liikuda ühekoos kuna nii oht rajalt mitte eksida koguni 2 korda suurem :) Olles üsna mitmelgi takistusjooksul ja trailrunil osalenud siis rajamärgistuse ja sellest arusaamisega probleeme ei tekkinud - see oli tasemel.
 |
| Koos on lihtsam. Foto:erakogu |
Arvate, et madness oli sellega läbi?
Kui eelnevad sekeldused traktori juures ajasid juhtmed lühisesse siis jõudes suusarajal sinna, kus tavaliselt lund toodetakse oli üllatus suur. Arvamus, et oleme esimesed oli muutunud reaalsuseks, et olime kuskil grupi keskel. Mingi suurem grupp oli nimelt korralikult rada lõiganud ja meist mööda saanud ja ajaliselt kui ka distantsilt mitte vähe. Sel ajal saabus suur pettumus, et nagu mis mõttes - kuidas see võimalik on ja mis saab edasi? Motivatsioon pingutada läks nulli ja tuju oli rikutud. Tuli siiski ju edasi liikuda ja olukorrast natuke selgem pilt ette saada. Kaugel on "uued" liidrid ja kas on võimalik veel teele veeretatud takistustele vaatamata see asi kinni panna. Järjest võtsime selgasid ära ja juba muda augu juures küsides seal olnud juhendajalt selgus, et oleme taas liidrid - madness ikka täiega!
 |
| Viimane takistus! Foto:erakogu |
Esimese ringi lõpus sain pildil olevast Red Bull nimelisest takistusest enamvähem kergelt üle.
Ka teise ringi läbisime Alariga koos ja seda mõlema jaoks suhtkoht mugavustsoonis. Palju sai möödutud lühema raja jooksjatest ja neid ergutatud ning näha rõõmsaid ja rahulolevaid nägusid. Argipäeva igavusest aitas see jooks usun, et kõik välja ja pakkus palju nii eneseületusi kui meeldivaid emotsioone. Lisaks individuaalarvestusele osalesime ka tiimiga OCR Estonia, millega mitte just eriti tihedas konkurentsis sai esikoht võetud.
 |
| Parim meeskond OCR Estonia: Marko Viru, Indrek Vait, Rauno Tiits, Heiki Rebane Foto:erakogu |
Umbes pool kilomeetrit enne lõppu tegin kiirenduse ja sain vahe sisse. Taaskord sinna Red Bull takistusele peale lennates sain napilt sõrmeotstega ülevalt kinni ja alla ei kukkunud - vedas. Siis aga selgus tõsiasi, et ega väga ennast enam üles vinnata ei jaksa :D Siis tuli aga "jumala" käsi ja aitas mind peale mõningast punnimist üles. Aitäh! Kõõludes seal üleval arvasin, et Alari tuleb ja läheb mööda kuid tal ei õnnestunudki sealt üles saada ja seetõttu läbis trahviringi ja lõpetas võistluse teise kohaga.
Marathon100 artikkel:
siin
Tulemused
Oli see vast jooks :) Olles korraldanud palju väiksema kaliibriga võistlusi siis tean, et veel suurem madness kui meil seal võistlusrajal oli on sellise ürituse korraldamine.
Aitäh korraldajatele meeleoluka võistluse ja tasemel auhindade eest!
Edu ja jõudu ning kohtumiseni 28.07 Myfitness Madness jooksul Keilas.
