Albu sügisjooks 2019

Meie pere jaoks juba pikka aega sügisene võistlus kus perega osaleme. Hea korraldus ja sobivad distantsid nii täiskasvanutele (11,5km) kui noortele (1km) ja ka pesamunadele (300m)

Vasakult: Salla, Kuleshov, Tiits. Foto:erakogu

Peale poolt kilomeetrit võttis põhijooksu vedamise enda peale Raimo Salla - mees, kes jooksnud maratoni alla 3 tunni ja mahtunud Tartu suusamaratonil mitmeid kordi esisaja sekka. Võtsin talle tuulde, lisaks minule ka Aleksandr Kuleshov - eelmise aasta võitja ja maratonipronks ajaga 2:35,11
Ilmselgelt olin selle grupi nõrgim jooksja, seda kinnitas ka enesetunne liidri taga joostes. Oli selline piiri pealne kulgemine. Mõtlesin, et jooksen mõne kilomeetri kaasa ja saan turvalise edu järgnevatega sisse.

Kilomeetri ajad:
1. 4:00 (28 tõusumeetrit) tõus mööda mäe külge Valgehobusemäele
2. 3:53 (5tm) mõned metsasinglid
3. 3:49 (10tm)
4. 3:53 (7tm)
5. 3:50 (0tm)
6. 4:00 (14tm) hakkas sadama

Siit alates lasin mehed eest ära, kuna oli veel pea pool minna ja enesetunne oli meeldivast kaugel. Vaikselt hakkas ka vasakul kõhus pistma, mis õnneks peale kerget mudimist ära kadus.

7. 4:03 (10tm)
8. 4:03 (4tm)
9. 4:13 (11tm) hakkas mägisem osa jälle pihta
10. 4:16 (21tm) Rebasemäe tõus :)
11. 3:55 (10tm)
12. 0:40 (3tm)

Kokku: 11,2 KM 122tm
Aeg: 44:35,5 (2018 45:55,8)
Keskmine km aeg 3:59 (2018 4:06)
Pulss avg: 179 max: 186

Jooksusõbrad :) Foto:erakogu

Tubli jooksu tegid taaskord ka tüdrukud raskel kahe tõusuga 1000 meetrisel rajal.  Mariliis sai 1 koha ajaga 4:15 (ajaparandus aasta tagusega 29,6 sekundit) ja Lisette 3 koha ajaga 4:56,8 (ajaparandus aasta tagusega 21,8 sekundit) Suvistest Kohilas käikudest on ilmselgelt kasu :)

Mirelli esimene finiš :) Foto: Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskus

TULEMUSED
Marathon100 

Albu sügisjooks 2018

Parema kopsu all ribide vahel oli vastikult valus ja pistis samas tuli hoida tempot ja mitte lasta Kuleshovil oma teed minna. Peagi saabus kauaoodatud rebasemäe tõus raja 10 kilomeetri paiku. Kuigi see peaks olema minu leivanumber siis mitte täna. Sõjaplaan nägi ette seal rünnata aga tuhkagi - hoog rauges hoopis ja vahe liidriga venis tõusu lõpuks juba mitmekümne meetri pikkuseks - andsin alla. Aga samas jalga sirgeks lasta ei saanud ja tuli edasi pingutada, sest selja tagant hingas alla 100 meetrise vahega kuklasse Tanel Kannel (mees, kes võitis XT sügisrogainil meeste arvestuses koos Rait Palloga esikoha!). Kuna finišisse oli veel üle kilomeetri minna, siis olin veendunud, et mind saadakse kätte. Sain siiski jalad liikuma ja ka pistmine kadus imekombel ära ning suht maksimumiga tulin lõpuks finišisse. Huvitav, et raskeks läkski alles tollel tõusul - ennem seda tundsin, et jooksen pigem säästureziimil.

Meeste põhiklassi poodium. Foto:erakogu

Viimasest jooksuvõistlusest on möödas juba pea kaks kuud. Vahepealsel ajal olen oma eesmärgid ja plaanid sügistalviseks hooajaks ritta seadnud ja nüüd on vaja vaid tegutseda, et kõik õnnestuks.
Kuna pole ammu pidanud korralikult pingutama siis vaim oli värske ja tahe suur.

Stardialas kuuldes, kes konkurentideks on tekkis tunne, et kolme hulka jooksmine võib osutuda pigem keeruliseks. Stardist mindi rahulikult minema ja keegi tempot teha ei tahtnud. Esimesel tõusul Valgehobusemäe küljele võtsin ohjad üle ja testisin kuidas seis on. Esialgu keegi maha ei tahtnud jääda ja kui ma ei eksi siis ca 5 meest püsisid pundis. Jäin ka edasi tempot tegema ja tõusupõnksudel end tagasi ei hoidnud ja üritasin hoida võimalikult ühtlast tempot. Neljandaks-viiendaks kilomeetriks kandis tempo hoidmine vilja ja hingeldamine selja tagant kadus - tohoh mõtlesin, et mis nüüd juhtu, et kas tõesti sain eest ära. Õnn oli siiski üürike sest peagi oli Kuleshov (EMV maratoni pronks) vahe kinni tõmmanud ja teatas, et liigume koos rahulikult tiksudes edasi. Minu jaoks muidugi mitte nii väga tiksumine aga ei midagi hullu kuniks saabus Rebasemägi :) 

Finišitõus. Foto:erakogu

Albu sügisjooksust on saanud meie pere jaoks meeldiv traditsioon alates 2012 aastast. Kahjuks siiski ühe erandiga kui eelmisel ehk 2017 aastal kattus see Moro maratoniga (Soome suurim trepijooks)

Tüdrukute 1km parimad. Mariliis 1 Lisette 2 koht. Foto:erakogu

Lisaks täiskasvanutele on seal ka arvestatavad distantsid pere järelkasvule ja seda väga nõudlikul laskumise ja tõusuga niinimetatud järveringil.

Aasta siis oli 2016 Foto:erakogu

Järgnevalt väike ajalootund:

Oma esimesest Albu sügisjooksust võtsin osa  "jooksjakarjääri alguses" 2012 aastal. Toona oli distantsiks 16 km ja tulemuseks 10 koht ajaga 1:18 Jooksu kommentaariks kirjutasin treeningpäevikusse, et vihmane ja märg ning järgmine päev jalad valutasid. Vaid kuus päeva hiljem tegin katse oma esimese maratoni joosta - lõppes see 20 ndal kilomeetril krampides ja põlve välimiste sidemete vigastusega. (ei saanud normaalselt liikuda päevi ja esimese ning viimase jooksuotsa tegin tol aastal kuu aega hiljem)

Aasta hiljem sai aega 6 minuti võrra parandatud ja võetud 3 koht, mis oli minu esimeseks poodiumikohaks rahvajooksudel :) Lisaks toimus siis ka mäkketõusu jooks, kus sain tunda võidurõõmu. Tol ajal polnud mul aimugi, et peagi ootab mind ees edukas trepijooksukarjäär.

2014 sai valitud lühem ehk 8 km distants. Kuna päev varem olin osalenud Kõrvemaa rattamaratonil siis jaksu polnud ja tuli vastu võtta 5 koht ajaga 0:35:46 Ka mäkkejooksul sain alles 3.koha

2015 olin taaskord päev varem Kõrvemaa rattamaratonil kõvasti pingutanud ja otsustasin sootuks startida kepikõnni 8,5 kilomeetri distantsile koos oma tulevase abikaasa Heddyga. Siiski sai ka 400 meetrit mäkke täisvõimsusel pingutatud ajaga 1:32 millest paraku piisas vaid teiseks kohaks - hea seegi.

2016 mäkkejooksul sai tehtud vigade parandus ja võetud esikoht ajaga 1:18 ehk 14 sekundit parem kui aasta varem. Ilmselgelt aitas arengule kaasa osalemine ja treenimine trepijooksudel. Põhidistantsi 10 km rajal õnnestus saavutada poodiumi 3 koht. Kõike seda tingimustes, kus päev varem sai ligi 4 tunniga metsas rogainil 26,4 kilomeetrit seigeldud.

Aasta siis oli 2012 Foto:Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskus.

Ajalugu missugune ja positiivne emotsioon antud võistluselt igaaastaselt garanteeritud :)

Siinkohal lõpetaks postituse Valgehobusemäe puhkekeskuse tunnuslausega:

Eestimaa puhtad kopsud ootavad!
Tere tulemast Valgehobusemäele!

September on spordikuu :)

September pakub spordisõpradele üritusi nii palju, et raske on teha valikuid, kus osaleda.
Minu plaan nägi ette Vanaka vallutuse neljapäeval, xt sügisrogaini laupäeval ja Albu mäkke- ja sügisjooksul osalemise pühapäeval.

Vanaka vallutusele läksin peale plaaniga, et saab korraliku trenni ja ehk mahub ka kolme parima sekka. Tuli aga hoopis karikas koju - sobib. Võit oli aga taaskord napp, sest vaid sekundilise vahega järgnes mulle Mirjo Koit. Tõus ise oodatust raskem - kui tõusu nurk ja pikkus väga hulluna ei tundugi siis pinnaseks olev liiv teeb oma töö ja lisab asjale kõvasti raskust.  Pärast paarikümneminutilist puhkust proovisin korra veel joosta, et näha kas saab ehk aega veel parandada, kuid värskust polnud enam piisavalt ja tuli sekundi võrra aeglasem aeg kui esimeses jooksus.

Vanaka vallutajad 2016. Foto: Tallinna tõusujooksusari.

Laupäeval olime sõber Markoga stardis xt sügisrogainil Valgehobusemäel. Minu jaoks oli see esimene rogain, sest kevadel jäi see mul põlvevigastuse tõttu tegemata. Tiim 200-ga oli seekord kaheliikmeline, sest kui kevadel olin mina vigastusega väljas siis nüüd on abikaasa Heddyl käsi murru tõttu kipsis.  Rogaini puhul on tegu võistlusega, kus kontrollaja jooksul (xt sügisrogainil 4 tundi) jooksul tuleb kätte antud kaardi järgi maastikul leida võimalikult palju kontrollpunkte. Nagu arvata võib siis stardis kaardi kättesaanuna ei saanud sellest suurt aru ja mingit plaani ei osanud koostada kuidas liikuma hakkame. Ootasime stardipaugu ära ja rahvas hakkas ca kolmes suunas liikuma, loteriikorras valisime ühe seltskonna ja jooksime neile lihtsalt järgi. Nii saigi rahvamassiga kolm punkti ära võetud ja siis olimegi jäänud kahekesi koos kaardiga ja tuli hakata ise edasi liikuma. Nagu karta oli siis kõige targemaid otsuseid me ei teinud ja liikusime mingi omas trajektooris loogika vastaselt. Siiski olime pidevas liikumises ja leidsime nii mõnegi punkti üles. Võtsime asja rahulikult ja valisime pigem keskuse lähedal olevad punktid. Kuigi nii mõnigi punkt oli meie jaoks liiga hästi ära peidetud või tegelikult ilmselt me ei osanud piisavalt otsida siis pakkus üritus hea emotsiooni. Kokku kogunes meil 97 punkti ja olime 100 võistkonna arvestuses 75-ndad. Kilomeetreid tuli 26,4 ja aega kulus 3h46min. Hea pikk ja rahulik treening - üksi metsas ei viitsiks sellist asja eales ette võtta. Rogaini maitse sai suhu ja kuu aja pärast toimuval Libahundi jäljel Kallaveres proovime juba täiskoosseisus osaleda.

Valgehobusemägi. Foto: Rauno Tiits

Kindel üritus juba mitmeid aastaid on meie peres Albu sügisjooks. Seal tegin ma ka oma elu esimese tõusujooksu. Mäkkejooksul õnnestus teha korralik pingutus ja võtta selgelt esikoht. Kartsin küll, et ehk eelnevad võistlused on veel jalas kuid 400m pikkune pingutus õnnestus hästi. Mäkketõusu rada on seal esmalt umbes pool distantsist siledal maal ja siis üles mäkke. Tõusumeetreid kella järgi 16.
Albu sügisjooksu tulemused.
Jooksule läksin peale plaaniga teha korralik pingutus kõigele eelnevale otsa. Õnnestus hästi ja vaatamata lihasväsimusele esimestest väga palju maha ei jäänudki. Tasuks kindel kolmas koht.
Eriti meeldib meile Albu sügisjooksu puhul see, et seal on ka lastejooksul eraldi vanuseklassid ja aega võetakse kõigile individuaalselt. Tüdrukud olid tublid ja saavutasid oma vanuseklassis kaks paremat kohta.

Lisette ja Mariliis enne starti.  Foto:Rauno Tiits

Juba nädala pärast toimub Tartu linnamaraton, kus plaanis eelmise aasta poolmaratoni aeg alistada või miks mitte ka proovida uut rekordit - aega alla 1:25 joosta kui satub hea päev olema.