kolmapäev, 13. oktoober 2021

Eesti Maastiku Maraton 2021 - 25K

 Oma ca 50km/kuus jooksutreeningutega ei hakanud maratonidistantsi seekord valima. 25 tundus täpselt paras ja seda enam, et minu jaoks oli see ka raja parim osa. 

Võidukalt finišis :)

1:58,57 oli piisav, et see distants võita. 25km, 365tm, pulss avg 178




Puki mäest alla jõudes vaatasin selja taha ja üllatusena oli seal näha jälitaja. Üllatusena, sest peale teist joogipunkti tundus seljatagune paari/kolme minuti jagu tühi. Ju siis mu tempo oli piisavalt kukkunud ja konkurendil tõusnud. Nüüd hakkas õige kannatamine pihta. Olin küll üsna veendunud, et ta saab mu kätte, sest vahe oli maksimaalselt minut ja natuke alla 3 kilomeetri joosta. Kohe ma tempot tõstma ei hakanud kuna kogu distantsi olin olnud hädas kerge pistmisega paremas alakõhus. 
2 km lõpuni ja vahe oli veelgi kärisenud, tundsin juba kuidas minust teerulliga peagi üle sõidetakse.
Natuke üle kilomeetri ennem finišit on ajavõtumatt, kus oli meie vahe vähenenud 32 sekundi peale. Siit edasi oli aga suht sile tee kui välja arvata veel alevi tõus. See koht sai otsustavaks. Teadsin, et kui selle ära kestan ja vahe veel üle kümne sekundi on siis leian endas veel ühe käigu, et lõpus mitte alla anda. Nii ka läks ja finišisirgele tulles oli turvaline vahe sees ja sain rahulolevalt üle joone kulgeda :) Huhh.. oli see vast jooks. Lõpuks jäi mu edu teisena lõpetanud Oleg Ignatjevi ees 16 sekundit!

Need lõpu sündmused polnud ainukesed huvitavad hetked minu jaoks. Startisin jäneste grupis ja võtsin taktikaks joosta kaasa kiireima alustajaga nii kaua kui jaksab, et siis vastavalt olukorrale reageerida. Leiduski "jänes" esimeseks 10-ks kilomeetriks. Kohe stardis pani Ironman 70.3 finisher särki kandev Timur Fazõlov tempo peale. Esimene kilomeeter 3:52, teine ja kolmas 4:09, 4:08 edasi algasid singlid ja mäed. Algul tundus, et peagi pean ta eest ära laskma, sest tempo oli 25 kilomeetri läbimiseks minu jaoks natuke liiga kiire. Kui ca 10 kilomeetrit sai läbitud lasita mu mööda ja suureks üllatuseks hakkas hoopis ise maha jääma. Kasutasin hetke ära ja jooksin järgmised kilomeetrid vähe tempokamalt. Vahe konkurentidega muudkui kärises ja elu tundus ilus.

Kui juba 15 oli joostud siis hakkasid ka minu jaoks rasked hetked pihta. Ma polnud sel aastal nii pikka maad jooksnud ja see andis igas elemendis tunda. Aga ega mul muud teha ei olnud kui kannatada ja arutada peas iseendaga erinevate teemade üle. Mida aeg edasi seda enam surus peale mõte, et aitab küll enam ei jaksa aga see kuri deemon tuli vaigistada ja ikka jalg jala ette seada, et end võiduka finiši poole vedada.

Oli see vast jooks :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar