Ebanormaalne rekordijooks

Kõik oli enamvähem ilus kui lämbe ja kuum ilm välja arvata. Selleks ajaks oli esimene ring läbitud ja jooksin naiste liidriga samas tempos. Kilomeetriajad planeeritult 3:50-3:55. Ülearu kerge ei olnud ja võitlesin kerge parempoolse kõhulihase krambiga, kuid sain sellest masseerides jagu. Teise ringi alguses, peale 12 km läbimist tuli joogipunkt ja tarbisin ka ühe energiageeli. Olin neid seekord kaks tükki rajale kaasa võtnud. Eelkõige palavast ilmast tingituna. Peale geelide võtsin kaasa ka ühe magneesiumi ampulli, et vältida krampide teket.

Joogipunkt läbitud ja toimus pööre vasakule ja siis avanenud vaade oli päris kohutav. Süsimust taevas ja välgumeri oli liikumas Rakvere kohale. Selle ajani olin 1:22-1:23 lõppaja graafikus. Peagi peale 13 kilomeetri läbimist jõudis aga torm kohale. Esiti korralikud tuuleiilid, mis silmad tolmu täis puhkusid ja siis ka vaikselt tugevnes vihm. Päris ehmatava olukorra pakkus suur metallkonstruktsioon, mis laius üle jooksuraja ja uduvihma tekitas. Nimelt paarsada meetrit ennem selleni jõudmist tuli korralik tuuleiil ja lükkas selle asfaltile kolinaga pikali. Õnn, et kedagi sel hetkel seal all ei olnud sest asjal kaalu niivõrd palju, et tagajärgedest kus see kellelegi peale oleks võinud kukkuda ei tahaks isegi mõelda. Sel hetkel olin kindel, et kohe tuleb teade, et võistlus on katkestatud, sest olud muutusid ekstreemseks. Seda aga ei juhtunud ja tuli jätkata.

Padukat sadas ja äike tegi taevas valgusteatrit. Vihma sadas nii kõvasti, et jõudes tõusudele voolasid seal korralikud jõed. Nii vee ja tormimöllus sai olukorraga harjutud ja tõstsin taas tempot. Võimalusel oleks vast isegi katkestanud aga sellest poleks eriti kasu olnud, sest polnud aimugi kuspool võistluskeskus on ja vahet pole ju, kas rajal või linnatänavail seigelda. Kolm kilomeetrit ennem lõppu tarbisin oma viimase geeli ja magneesiumi ära ja jätkasin vesist teekonda finiši suunas. Selleks hetkeks oli ka kindel, et uus isiklik rekord ikkagi tuleb ja oli mille nimel pingutada. Lõpp tuli juba tahtejõu pealt ja seekordne ebanormaalne rekordijooks saigi tehtud. Aeg 1:24:11 Poolmaratoni rekordiparandus seega minut ja üks sekund - pole paha sellise jooksu kohta.

Kokkuvõttes võib enda jooksuga ja taktiga, millega peale läksin rahule jääda, sest antud oludest sai siiski maksimum välja pigistatud. Järgmine poolmaraton ilmselt Tartu linnamaratonil.

Nüüd aga võtan taas plaani tõusud ja trepid, et septemberi teisel nädalavahetusel toimuval Viin/Brno/Bratislava trepijooksutuuril heas hoos olla ja Eesti lippu kõrgel hoida. Tase seal väga tugev ja enamus maailma trepijooksuparemikust on kohal. Õnnestus saada korraldajapoolne pakett, kus kaks ööd hommikusöögiga,  transport võistluspaikade vahel, osalustasud ja 100 eurot lennupiletiraha kompenseeritakse. :)

Trepist üles!